07

11.2018

12:50

JALKA │ Elumuutev ja unustamatu UEFA superkarikas

Kui superkarika mängust on möödas veidi rohkem kui kuu aega, on jõudnud asjaosaliste mälestused juba veidike settida. Seega on õige aeg suures projektis kaasa löönud vabatahtlikelt uurida, kuidas Eesti jalgpalliajaloo suurim sündmus nende jaoks möödus. Sõna saavad nelja eri valdkonnaga tegelenud vabatahtlikud, kes tunnistasid kui ühest suust: see kogemus oli meeletu!

Brandon Paimal, ACE vabatahtlik
Otsustasin kandideerida, sest meie riigis ei teki enam võimalust sellise tasemega üritusel kaasa lüüa. Alguses arvasin, et oleks põnev valida dopinguvaldkond, et saaks lähedalt näha, mis toimub riietusruumides, aga kui see ära langes, siis sai minust ACE vabatahtlik (inimene, kes täidab vajaduse korral mitmesuguseid jooksvaid ülesandeid – toim.). Minu peamine ülesanne oli vedada pärast mängu platsile tseremoonia jaoks vajalik poodium ja see kokku panna. Aga mängueelsetes trennides olin veel kanderaamipoiss, proovides aitasin kaasa, kui imiteerisime sissemarssi ja autasustamist. Mängu eel aitasin ka VIPi-teenusega ehk suunasin mängule tulnud inimesi mitte kohe staadionile, vaid Supercupi klubisse.

Eks nii mastaapse ürituse puhul oli kogu mängukorralduse nägemine uus kogemus. Seda ei anna võrreldagi sellega, mida ma Flora naiskonna mängukorralduses teen; need on kui öö ja päev. Väga huvitav oli näha, kui detailselt ja poolesekundilise täpsusega pidid kõik asjad paigas olema. Meelde jäi just see punktuaalsus, et kõik peab käima nagu kellavärk. Ja kui pidin poodiumiga õigel hetkel väljakule jooksma, oli väike elevus ikka sees.

Usun, et sellest mängust on palju kaasa võtta. Ilmselt olid paljud asjad ka Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) inimestele huvitavad ja nähtut saab ka koondisemängudes kasutada. Minu enda vaatevinklist: pärast seda mängu ei saa välistada, et kandideerin veel sellistele UEFA mängudele vabatahtlikuks.

Kelly Rosen, vabatahtlike koordinaator
Olen jalgpalliliidus juba mitu aastat vabatahtlik olnud ja minu kandideerimine superkarika mängule nägi välja nii, et vabatahtlike koordinaator Katrin Lagerest võttis minuga ühendust ja küsis, kas oleksin nõus mõne valdkonna eest vastutama. Esmalt oli meil viieliikmeline eestlastest rühm, kellega tegelesime kandidaatide ankeetide ja intervjuudega ning valisime välja, keda projekti kaasata. Kui mängupäev lähemale jõudis, sain enda valdkondadeks piletitega seonduva ja juurdepääsude haldamise. See tähendab, et vastutasin vabatahtlike eest, kes nendes kahes valdkonnas kaasa lõid. Tegelikkuses aga vaatasin iga päev kontoris olles üle kogu järgmise päeva, et igas valdkonnas oleks vajalik arv vabatahtlikke olemas.

Kogu üritus meeldis mulle väga! Mulle pole vist ikka veel kohale jõudnud, et nii mastaapne asi siin toimus. Mind üllatas UEFA ametnike suhtumine ehk see, kui vabalt nad meiega suhtlesid. Nad võtsid meid kui sõpru, mitte kui kedagi, kes nende jaoks asju teevad.

Raskustest rääkides – eks oli teada, et mida lähemale mängupäev jõuab, seda vähemaks jääb unetunde. Palju pidi vabatahtlike keskuses kohal olema, aga kuna samal ajal ei saanud ju muud elu seisma panna, siis nägigi see nii välja, et hommikul läksin kontorisse, õhtu poole olid trennid ja kui oli veel midagi tegemata jäänud, tegelesin sellega kodust. Vahepeal oli orav rattas tunne, aga samas oli see kõik seda väärt.

Mängu järel valitses kurbus, et see läbi on. Oli selline tunne, et ei oskagi oma eluga midagi peale hakata! Harjumatu, et olid kogu aeg käinud, teinud, suhelnud ja näinud asju, nüüd aga oli kõik järsku otsas. Aga eks kui järele mõelda, siis oli see väga võimas, mis me vabatahtlikega üheskoos korda suutsime saata. Unustamatu kogemus!

Juta Petersoo, sissepääsude haldamise tiimijuht
Olen juba kaua aega olnud vabatahtlik Levadia juures ja ju olen sealt silma jäänud, sest minuga võeti ühendust. Eks ma alguses mõtlesin, kas saan hakkama, sest oli natuke ehmatav, et kõik toimub inglise keeles: mis siis, kui ma millestki aru ei saa? Kui veel hiljem sain teada, et minust saab tiimijuht, siis võttis ikka jala värisema küll! Aga eks hirm näitabki professionaalsust ja seda, et võtad asja tõsiselt.

Olen varem meediavaldkonnas palju aidanud ja tahtsin ka seekord just sinna appi minna. Kandideerisime abikaasa Indrekuga koos ja meil oli tingimus, et tahame saada koos ühte valdkonda ja näha meedia köögipoolt. Kui hiljem saime teada, et abikaasa on hoopis teise programmi kaudu valitud staadioni teadustajaks ja mind pandi vabatahtlike kaudu sissepääsude peale, siis mõtlesin küll, et kui pean hakkama pileteid kontrollima, siis pole see üldse see, mida teha tahtsin. Rääkisin veel Katrin Lagerestiga üle, et äkki ikka saan meediavaldkonda, kuid otsustasin lõpuks, et võtan vastu endale suurema väljakutse ehk sissepääsude akrediteerimise kontrolli ja haldamise.

Minu tiimi vastutada olid kõik akrediteeringutega inimesed: ajakirjanikud, teleinimesed, helitehnikud, mõned VIPi-külalised, mängijad jne. Pidime jälgima, et nende liikumine oleks sujuv ja keegi ei pääseks valesse tsooni, kus ta olla ei või. Et kõike seda jälgida, pidime ise alad ära markeerima ja saime selle käigus väga hea kleepimiskogemuse! Kõik asjad kleepisime staadionil ära ja selgeks said kõik uksed, isegi salauksed. Suureks väljakutseks oli ka see, et UEFA katsetas mängupäeval statistika tegemise programmi, mille kaudu uuritakse, kui palju keegi millises alas liigub ning milliseid alasid kasutatakse rohkem ja vähem. Meie pidimegi olema selle programmi puhul vahefiltriks turvameeskonna, EJLi ja UEFA delegaatide vahel.

Mulle ei olnud mängupäeval mäng ise üldse oluline, tähtis oli näha, kuidas kõik seestpoolt töötab. Üheks kõige eredamaks hetkeks oli see, kui nägin, kui kiirelt suudeti UEFA statistika programm korda teha. Nimelt selgus päev enne mängu, et skaneerimissüsteem ei tööta nii hästi, kui oleks vaja. UEFA esindaja ja meie vabatahtlikud suutsid teha koostööd niiviisi, et järgmisel päeval töötas kõik õlitatult, mitte midagi ei hangunud. Oli võimas ise näha, kuidas kõik nii sujuvalt ära lahendati. Ning isiklikus plaanis on muidugi eredalt meeles see, kui kuulsin oma abikaasa häält suurel staadionil, teades, et see läheb ka rahvusvahelisse telepilti! Kusjuures meie pere kolmanda liikmena oli mängul ametis ka meie poeg, kes sai kanda bännerit ja panna väljakule UEFA silte.

Pärast superkarikat olen lisaks Levadias vabatahtlikuna tegutsemisele liitunud ka EJLi vabatahtlikega ja sain teada, et olen nüüd ka UEFA süsteemis. Tahaksin selles valguses öelda seda, et inimesed võiksid rohkem tegutseda vabatahtlikuna ja seda ka klubide juures. Tuleb meeles pidada, et kõike ei saa alati rahas mõõta.

Silver Pramann, akrediteeringud
Ma pole tegelikult üldse jalgpalliga lähedane, aga tuttavad soovitasid seda ja nii otsustasin kandideerida, mõeldes, et ehk saan oma vanusega kaasneva elukogemusega noorematele vabatahtlikele abiks olla. Kui osutusin valituks, siis oli minu ülesanne tegeleda akrediteeringutega ehk anda välja kaelakaarte kõigile, kes staadionil töötasid. Kokku käis meie juurest läbi 2500 inimest. Töö oli väga hästi organiseeritud ja mind üllatas meeldivalt mõnus seltskond mitte ainult vabatahtlike, vaid ka UEFA ametnike poolt.

Superkarika järel võin öelda, et jalgpall võitis mu südame. Olen käinud staadionil rohkem mänge vaatamas ja teiste vabatahtlikega jätkub meil siiamaani suhtlus, seda eelkõige just jalgpalli teemal. Mulle oli superkarikas kindlasti elumuutev kogemus.

Kui mäng oli läbi, siis oli kahju. Kogu see üritus imas sind enda sisse ja pärast oli tunne, nagu oleks elust tükk välja lõigatud. See kahe raudtee vaheline ala oli nii positiivse energiaga laetud, et seal sees oli lihtsalt hea olla. See ei olnudki justkui Eesti, vaid oleks nagu olnud välismaa!

Lugu ilmus oktoobrikuu Jalkas
Tekst: Kadi Parts
Foto: Jana Pipar/EJL

Peasponsor

  • LHV

Suurtoetajad

  • Nike
  • A.Le Coq
  • Tele 2
  • Betsafe
  • Rimi

Toetajad

  • ABC Motors
  • Ramirent
  • FIFAA
  • Taisto
  • MyFitness
  • SIS
  • Baltman
  • Krausberg

Lennupartner

  • Nordica

Meediapartnerid

  • ERR
  • Õhtuleht
  • Soccernet

Partnerid

  • UEFA
  • FIFA
  • Kultuuriministeerium
  • EOK
  • Tallinn

Sotsiaalpartnerid

  • SPIN
  • SOS Lasteküla