JALKA | Esimene e-jalgpalli EM lõppes Eestile mõrult

Vana nalja on pööratud olenevalt olukorrast üht- või teistpidi, ent kuivõrd sel kevadel mängitakse väljaspool autoritaarseid riike jalgpalli vaid mängukonsoolil, tasub reportaažihimulisel Jalkalgi pilk virtuaalsete platside poole pöörata. Selleks anti ka igati suurepärane võimalus: nimelt jätkus UEFA korraldatav esimene e-jalgpalli EM, kus Eesti koondis koosseisus Miroslaw Ryszkiewicz ja Vladislav Tšurilkin pistis valikturniiril „PES 2020“ videomängus rinda teiste Euroopa riikide tippudega.

Sellest, kuidas Ryszkiewicz ja Tšurilkin valituks osutusid, kirjutasime põgusalt juba jaanuarikuu numbris – nüüd tuli neil aga asuda üle interneti lahingusse teiste UEFA liikmesriikide esindajatega. Valikturniiril olid Eesti alagrupikaaslasteks Saksamaa, Türgi, Ungari, Rumeenia ja Gibraltar ning võistlussüsteem sarnanes suurest vutist tuntud valiksarjaga: kõik võistkonnad kohtusid omavahel kaks korda. Erinevalt päris vutist koosnes üks e-jalgpalli kohtumine aga kahest kümneminutilisest mängust (Eesti puhul mängis tavaliselt ühe mängu üks, teise teine esindaja). Vastasseisu tulemus selgus seega kahe mängu kokkuvõttes: võitjale tabelisse kolm, kaotajale null punkti, viigi korral mõlemale tiimile üks silm. UEFA 55 liikmesriiki olid jaotatud kümnesse alagruppi, finaalturniirile 16 parema sekka pääses otse iga grupi võitja – teise koha saanud tiimid jätkasid heitlust lisavalikturniiril. Eesti koondis teenis oma alagrupis kolme võidu ja seitsme kaotusega viienda koha.

Kõikide riikide esindajad pidid mängus kasutama omaenda rahvuskoondist. Kui tavapäraselt annaks see tugevamate vutiriikide esindajatele tänu paremate mängijate kasutamisele suure eelise, siis e-EMil oli kasutusel balanced stats’i seadistus: see tähendab, et vähemalt teoreetiliselt ei tohiks olla väga suurt vahet, kas mängida Gibraltari või Saksamaa meeskonnaga. „Prooviti nii teha, aga lõpuni välja ei olnud võistkonnad siiski päris võrdsed,“ nendib Ryszkiewicz. „Ühel meeskonnal olid näiteks ründajad maksimaalse reitinguga 84–85, teisel aga 89. Ei oleks olnud ju raske kõik täiesti võrdseks teha! Numbrid ei ole muidugi veel kõik – igal mängijal saavad „PESis“ olla ka teatud omadused, näiteks „hea kauglööja“ või „hea triblaja“. Kõik see tegi suuremad koondised veel tugevamaks.“

Ryszkiewiczi sõnade kinnituseks suutsid suured jalgpalliriigid mõne erandiga alagrupis esimese kahe sekka tulla: suurimad põrujad olid Belgia (alagrupis kolmas koht Prantsusmaa ja Horvaatia järel), Venemaa ja Poola (alagrupis kolmas-neljas Iisraeli ja Austria järel) ning omapärase kokkusattumusena kõik Briti saarte tiimid: Inglismaa, Šotimaa, Wales, Põhja-Iirimaa ja Iirimaa ei suutnud keegi enamat oma alagrupi eelviimasest kohast ja edasipääsust jäid kõik väga kaugele. Walesi esindajad kaotasid näiteks kõik oma alagrupi kohtumised, kusjuures nad jäid alla ka Fääri saartele ja Andorrale. Ainus võistkond, keda Inglismaa võita suutis, oli aga Läti.

Positiivse üllatajana paistis aga silma oma alagrupi võitnud Luksemburg – ülimalt ühtlases grupis edestati Leedut ja Valgevenet ning teeniti väikseima riigina koht finaalturniiril.

Ehmatav algus, dramaatiline jätk
„Oleme väga pettunud! Ei olnud ühtegi mängu, kus oleksime saanud tunnistada, et vastane oli parem. Ainult nende koondiste pallurite omadused olid meie omadest paremad!“ põrutab Ryszkiewicz turniiri lõppedes. Esialgu ehk pisut ülbena tunduv avaldus on tegelikult tõele lähemal, kui esmapilgul arvata võib – Jalkal oli võimalus elada kaasa kõigile Eesti koondise matšidele ja ka mänge lihtsalt ekraanilt vaadates paistis, et mänguõnn oli seekord eestlaste suhtes ebaaus. Või siis soosibki õnn ikkagi tugevamaid?

Tõsiasi on aga see, et juba esimeses kohtumises vääris Eesti selgelt rohkemat, kui tabelisse kirja läks. Mäng Türgi vastu algas lausa kohutavalt: Eesti ei olnud kogu valikturniiril saanud veel pallipuudetki kirja, kui juba tuli Cenk Tosuni löögist nahkkera oma võrgust välja korjata. Lahtimängust alates kulus väravani vaid kaheksa söötu! Ehmatavast algusest hoolimata sai Eesti oma mängu hästi käima ja üks Henri Anieri löök tabas poolaja vile eel ka posti.

Ka ülejäänud kohtumises ei jäänud Eesti söödumängu või võimaluste loomise poolest vastasele eriti alla, ent väravad sündisid ikkagi vaid ühel pool platsi. Pidurdamatu Tosun sai lõpuks kirja neli väravat, kusjuures viimane neist tuli Artur Pika väga rasvasest rikošetist. Kordusmängus suutis Eesti küll paremuse maksma panna ja 2 : 1 võidu võtta, kuid kokkuvõttes sellest punktideks ei piisanud – teises matšis oli sinisärkidel mitu head võimalust veel väravaid lüüa ja vähemalt viik oli tegelikult laual.

Valusa kaotuse järel ei läinud Eesti elu lihtsamaks: vastu tuli astuda alagrupi suursoosikule Saksamaale. See oli juba hoopis kinnisem lahing: mõlemad tiimid eelistasid eelkõige vastase käigud kinni panna. Avamängu lõpp läks aga õnnetult: Kai Havertzi ja Leroy Sané hilised tabamused viisid sakslased 2 : 0 ette.

Teine mäng oli eestlaste seisukohast aga lihtsalt frustreeriv. Henri Anier vähendas 15. minuti väravaga kaotusseisu minimaalseks ja eestlased jätkasid surumist, aga väravaid lihtsalt ei tulnud! Anieril endal oli luhatud võimalusi vähemalt kübaratriki jagu, raiskas ka Sergei Zenjov. Totaalselt Eesti kontrolli all olnud mängus leidsid sakslased ühtäkki kaitseliini vahelt aga üles Timo Werneri, kelle värav Saksa edu taas kaheväravaliseks paisutas ja favoriidid kuiva jalaga koju aitas.

Isegi võit autsaider Gibraltari vastu ei tulnud mängeldes, kuigi algus oli lausa fantastiline: juba 5. minutil läks vastaste väravavaht oma kastis jalaga liiga julgelt mängima ja põrutas pika palli otse vastu Anieri rinda, kust see võrku põrkas – 1 : 0! Kuigi avamäng oli üldiselt hästi Eesti kontrolli all, läks mõlema poolaja lõpp eriti õnnetult: gibraltarlased skoorisid esimese poolaja teisel lisaminutil ja teise poolaja esimesel lisaminutil ja olid ühtäkki üllatuse lävel.

Kordusmängu alguses läksid Eestil asjad veel hullemaks: juba kolmandal minutil tegi Konstantin Vassiljev keskväljal valesöödu ja pidi ise viga lappima, tirides viimase kaitsjana vastaste ründaja kätega maha. Punane kaart! Hoolimata sellest sai Eesti mänguohjad enda kätte ja Sergei Zenjovi kaks väravat viisid Eesti juhtima. 62. minutil kasvatas skoori Henri Anier, kusjuures tegu oli ilmselt Eesti turniiri ilusaima väravaga – sellele eelnes 12 järjestikuse täpse sööduga kombinatsioon, mis algas meie oma karistusala juurest ja lõppes Anieri terava löögiga esimese posti kõrvale. Kohe järgmise rünnakuga Gibraltar küll vastas, kuid mängu lõpp oli sinisärklaste kontrolli all ning üldvõit tuli 4 : 3 skoorist hoolimata võrdlemisi kindlalt.

Avapäeva kaks viimast mängu otsustati samuti vaid ühe väravaga, kuid samamoodi nagu Gibraltari-vastasseisus oli mõlemas matšis võitja pisut selgem, kui skoori järgi arvata võiks. Kaotusmängus Ungarile jõudis Eesti vastasest ühe värava kaugusele alles 87. minuti väravast; Bulgaaria vastu võitis Eesti avamängu lausa 4 : 1, kordusmängus muutsid vastased skoori ilusamaks alles 79. ja 86. minuti tabamustest.

Teine mängupäev toob taas nördimuse
Kaks nädalat hiljem toimunud teisel mängupäeval olid Eestil olemas veel selged võimalused edasipääsu peale heidelda – selleks pidanuks aga mängudest maksimumi võtma. Paraku tuli külm dušš juba avamängus Türgi vastu: kuigi Anier viis Brent Lepistu kannasöödu järel Eesti juba 22. minutil juhtima, järgnes sellele täielik laviin. Reaalajas möödus 39 sekundit ja Eesti oli juba hoopis 1 : 2 kaotusseisus; Cenk Tosun lõi sinisärkidele taas lausa neli väravat ning Türgi võitis avamängu 5 : 2. Kordusmatš läks samuti ühte auku: sedapuhku said eestlased Tosuni küll võrdlemisi hästi kaitses kinni, kuid see-eest põrutas Burak Yılmaz juba esimese poolajaga neli kolli ja kahe mängu kokkuvõttes võitis Türgi suisa 10 : 2.

„Kui on vaja lihtsalt anda üks pass ründajale, kes lööb 11 pealelöögiga kümme väravat, siis oled sa ikka selgelt teistest parem…“ pilkab pettunud Ryszkiewicz.

Mängud Saksamaa vastu läksid taas teada-tuntud mustri järgi: Eesti hoidis justkui palli ja lõi võimalusi, aga väravaid lõid sakslased lendleva kergusega. Gibraltari vastu korraldas Eesti küll jõudemonstratsiooni, ent ebaõnne needus lõi Ungari vastu taas välja: Eestil oli teises mängus 2 : 3 kaotusseisust terve ports võimalusi, et asi enda kasuks kallutada ja võidupunktid võtta, kuid ründajad ei suutnud neid ära kasutada ja mängu lõpus vormistasid lõppskoori hoopis vastased. Turniiri viimases vastasseisus Bulgaaria vastu tegid vastased aga väga hea esituse ja väärisid 5 : 2 võitu.

„Sain enne turniiri pidada treeningumängu maailmameistrist prantslase vastu (mängijanimi usmakabyle – toim.), kes lõi mulle alles mängu lõpus viigivärava. Selle pealt on raske uskuda, et me nüüd teiste riikide vastu ei saanud. Kui mängijad oleksid platsi peal olnud võrdsema tasemega, siis kes teab, kuhu me oleksime võinud jõuda?“ mõtiskleb Ryszkiewicz lõpetuseks.

„PESi“ totrad iluvead
Alati „FIFA“ sarja mängudega võrreldes väikeseks vennaks olnud „Pro Evolution Soccer“ ehk „PES“ üritab turuosa võita konkurendist pisut realistlikuma mängumootoriga. Kui „PES 2020“ turule tuli, meelitas see Eesti mängusõpru eelkõige sellega, et erinevalt „FIFAst“ on selles võimalik mängida ka litsentseeritud Eesti koondisega. Reaalsus on paraku selline, et mängumootori lihvimise kõrval on mängu loojatel justkui kõik muu kõrvale jäänud. Kuigi Euroopa koondised on autentsete mänguvormidega saadaval, on väiksemad koondised kõik loodud ühe ja sama malli järgi, millel reaalsusega pistmist pole. Näiteks mängivad isegi San Marino, Liechtenstein ja Fääri saared oma kodumänge millegipärast ülisuurtel (ja rahvast pungil täis!) staadionitel, kus näib nende fänne olevat rohkem kui riigis elanikke. Samuti on neile loodud kummalised fännitribüünid, kus säravad banaalsed loosungid, mis on näiteks ka Eestil ingliskeelsed!

Eesti koondise mängijad on samuti näiliselt suhteliselt suvaliselt loodud: Konstantin Vassiljev on millegipärast tehtud vasakujalgseks ja Mattias Käit üheks meeskonna aeglasemaks palluriks. Rääkimata nägudest, millest mõned on lausa koomiliselt halvasti tehtud.

Kes nad on?
Miroslaw Ryszkiewicz
Sündinud: 21.06.1986
Mängijana: U21 koondises 7/0, 2 korda Eesti meister FC Levadia ridades (2004, 2007)

Vladislav Tšurilkin
Sündinud: 30.05.1989
Mängijana: 55 mängu Premium liigas (Tallinna Kalev, Sillamäe Kalev, Maardu Linnameeskond), 2 mängu Läti kõrgliigas (Riia Daugava). Eesti saalijalgpalli koondises 30/13, U19 koondises 5/1

Lõplik tabeliseis
1. Saksamaa 30
2. Türgi 24
3. Bulgaaria 15
4. Ungari 12
5. Eesti 9
6. Gibraltar 0

Eesti e-koondise tulemused valiksarjas

Üks matš koosnes kahest mängust, milles löödud väravad liideti. Eesti poolelt mängisid Ryszkiewicz ja Tšurilkin tavaliselt mõlemad ühe minimatši.

Mängupäev 1
Eesti–Türgi 2 : 5
0 : 4
3., 50., 69., 78. Tosun
2 : 1
25. Zenjov, 54. Sappinen – 82. Yilmaz
Eesti–Saksamaa 1 : 3
0 : 2
70. Havertz, 86. Sané
1 : 1
15. Anier – 60. Werner
Eesti–Gibraltar 4 : 3
1 : 2
5. Anier – 45 + 2. de Barr, 90 + 1. Casciaro
3 : 1
16., 31. Zenjov, 62. Anier – 64. Casciaro
Eesti–Ungari 4 : 5
2 : 2
10., 21. Szalai – 65., 75. Vassiljev
2 : 3
28. Anier, 87. Zenjov – 34., 47., 78. Balogh
Eesti–Bulgaaria 5 : 4
4 : 1
14., 48. Anier, 59., 87. Vassiljev – 88. Popov
1 : 3
58. Vassiljev – 33. Kostov, 79. Zanev, 86. Ivanov

Mängupäev 2
Eesti–Türgi 2 : 10
2 : 5
22. Anier, 65. Zenjov – 25., 28., 52., 75. Tosun, 61. Yilmaz
0 : 5
17., 29., 32., 40. Yilmaz, 70. Tosun
Eesti–Saksamaa 3 : 8
2 : 4
17. Zenjov, 69. Sappinen – 14., 68. Werner, 29., 90 + 3. Reus
1 : 4
76. Sappinen – 10., 54. Sané, 67. Havertz, 90 + 3. Reus
Eesti–Gibraltar 6 : 1
4 : 0
9., 13. Anier, 70. Sappinen, 81. Vassiljev
2 : 1
29. Anier, 80. Vassiljev – 32. Casciaro
Eesti–Ungari 2 : 4
1 : 2
2. Zenjov – 30. Korhut, 43. Varga
1 : 2
69. Anier – 41. Varga, 86. Kleinheiser
Eesti–Bulgaaria 2 : 5
0 : 3
18., 71. Vasilev, 90 + 4. Kostov
2 : 2
77., 90. Anier – 25., 30. Kostov

Lugu ilmus maikuu Jalkas

Tekst: Raul Ojassaar

Pärast artikli ilmumist toimus juunikuus ka e-jalgpalli Balti turniir, mille kohta saab pikemalt lugeda SIIT.