01

11.2018

16:09

JALKA │ Juha Tamminen pildistas Euroopa jalgpalliajakirjadele ja Sporditähele

Läinud sajandi kahel viimasel kümnendil elas Juha Tamminen üle 20 aasta talviti Lõuna-Ameerikas ja saatis sealt fotosid Euroopa väljaannetele, muu hulgas Sporditähele. Eestiga seob teda eriline suhe: tema vanaisa ja meditsiiniõena tegutsenud vanatädi olid vabatahtlikuna Eesti Vabadussõjas. Vanatädi, kes hiljem oli Soome parlamendi liige ja minister, pälvis ka Vabadusristi.

Kuidas sinust fotograaf sai?
Ma huvitusin jalgpallist ja käisin Inglismaal alates 1975. aastast igal hooajal Nottingham Foresti mänge vaatamas. 

Miks just Nottingham Forest?
Ei teagi. Telerist näidati Inglise liiga mänge ja esimene mäng, mida ma mäletan, oli Nottinghami mäng. Sealt see alguse sai. Kokkuvõttes on see selline Robin Hoodi lugu: Nottingham kukkus vahepeal tugevuselt teise liigasse, tõusis sealt uuesti üles ja võitis kahel korral Euroopa meistrite karika. Uskumatu! 

Kas oled ise jalgpalli mänginud?
Ainult oma lõbuks. Olen pärit Nakkilast ja mängisin sealses teises satsis, aga see jäi episoodiliseks.

Kas harrastasid teisi spordialasid?
Hoovis tegime kõike. Meil olid kodus hobused ja isa käis nendega ratsutamisvõistlustel. Meil oli õues sajameetrine ring, mis meie kujutluses oli 400meetrine rada. Jooksime seal isegi tõkkeid ja kaevasime augu, kuhu tegime takistusjooksu veetõkke. Karjamaale panime väravad üles, mängisime jalgpalli ja libastusime lehmakookide sisse. Kärudega mängisime traavivõistlusi – üks vedas eest ja teine istus kärus. Talvel suusatasime ja tegime isegi suusahüppeid puidust ise tehtud kõrgendikult, mis andis lisahoogu. Meil ei olnud muid ahvatlusi ega selliseid tehnoloogilisi vidinaid nagu tänapäeval.

Millal sa pildistama hakkasid?
Esimese kaamera ostsin 10- või 11aastaselt. Aga see oli kallis harrastus, sest ka film maksis palju ja pidi hoolikalt mõtlema, mida pildistada. Paljudel reisidel Inglismaale ei olnud mul kaamerat kaasaski. Pakkisin kaasa hädapärased riided ja läksin. Ma olin kahel aastal kohalikus lehes suvereporter. Pidin nii kirjutama kui ka ise pilte tegema. Pikapeale kaldus asi fotografeerimise kasuks. Käisin Lõuna-Ameerikas, kus samuti kirjutasin ja pildistasin. 1983. aastal olin Boliivias, kus kirjutasin jalgpallist. Sealse Bolivari klubi president lasi mu väljaku äärde fotografeerima. Sealtpeale pole ma enam tribüünidelt pilte teinud. Seda võib mu jalgpallifotograafi karjääri alguseks nimetada. Kirjutamine jäi aina enam tagaplaanile.

Kust tuli mõte minna Boliiviasse?
Sihiks oli terve Lõuna-Ameerika. Läksin Ecuadori, sealt Peruusse, edasi Boliiviasse, Tšiilisse, Argentiinasse, Uruguaysse, Paraguaysse, Brasiiliasse. Igalt poolt kirjutasin Soome spordiennustuslehele. Intervjueerisin mängijaid ja tegin neist pilte.

Kas sinna minnes oskasid juba hispaania keelt?
Jah, olin selle ära õppinud oma esimesel Lõuna-Ameerika külastusel 1980–1981, kui olin seal kaheksa kuud. Aastatel 1983–1984 olin kohapeal kümme kuud.

Minu teada oskad sa veel keeli.
Hispaania, portugali ja itaalia. Ja loomulikult inglise keelt.

Aga Soome teist riigikeelt rootsi keelt?
Ei oska. Ma saan sellest mingil määral aru, aga seda pole mul kunagi vaja olnud. Kõik mu rootslastest sõbrad oskavad inglise keelt. Üks mu rootslasest tuttav oskab hispaania ja portugali keelt ja vahel kui on vaja, et teised aru ei saaks, vahetame keelt!

Kas huvi Lõuna-Ameerikasse minna oli sinu, mitte ajalehe algatus?

Jah. Iga kord kui läksin, arvasin, et see on selline üks-kord-elus reis. Aga nii hakkaski olema. Üle kahekümne talve veetsin Lõuna-Ameerikas, suvel olin Soomes. Kui jalgpallihooaeg Soomes lõppes, läksin kohe sinna, ja kui see algas, tulin tagasi. Kuus kuni kaheksa kuud aastast olin Lõuna-Ameerikas. Kui oli MMi-aasta, siis olin muidugi ka seal.

Oma pildid müüsid Soome väljaannetele?
Mitte ainult. Pilte saatsin ka Inglise World Soccerile, Hispaania Don Balonile, Itaalia Guerin Sportivole, vahel mõne Prantsusmaalegi ja Jaapanisse. Lõuna-Ameerika väljaannetel olid omad fotograafid.

Kas nendel Euroopa suurtel vutiriikidel oma fotograafe Lõuna-Ameerikas polnud?
Ei. Kõik püsis vabakutseliste peal. Pildid pisteti ümbrikku ja saadeti tavalise postiga Euroopasse. See oli hoopis teine maailm võrreldes praegusega, kus pildi saatmiseks maailma teise otsa kulub sekund. 

Sa olid Lõuna-Ameerikas ka sukeldumisinstruktor.
Ma käisin kursustel, aga ise ma kedagi ei õpetanud. Olin Hondurases neli aastat, kus ma sukeldumisega tegelesin ja muu hulgas käisin ka veealust maailma pildistamas. See oli vahva.  Aga 1998. aastal tuli orkaan Mitch ja enam ma sinna tagasi ei läinud.

Kas sukeldumispilte pidid tegema ka ülalpidamiseks?
Ei, üldsegi mitte. See oli lihtsalt tore hobi. Nagu üks tüdruk seal selle kohta ütles: sukeldumine on kõige toredam asi, mida saab teha, püksid jalas (naerab – toim.). Sain piltide eest natuke õlleraha ka. Aga see polnud oluline, sest elu oli seal odav.

Kas oled elanud kõigis Lõuna-Ameerika riikides?
Venetsueelas pole ma kordagi olnud. Samuti Nicaraguas, Panamas ja Costa Ricas.

 

Mehhiko MM-finaalturniirist tegid raamatu. Seal on nii juttu kui ka pilte. Kas oled veel raamatuid välja andnud?
Ei. Olen olnud osaline ka 1994., 1998. ja 2002. aasta MMidest tehtud raamatutes. Samuti EM-finaalturniiridest. Mehhiko-raamat, mille autor ma olin, jäi meelde seetõttu, et kirjastaja oli petis, kes jättis maksmata nii mulle kui ka trükikojale.

1992. aastal käisid Eesti–Šveitsi MM-valikmängul, kus sul tekkis side ajakirjaga Sporditäht. Hakkasid oma pilte ka siia müüma. 1994. ja 1998. aasta MM-numbrid ilmusid sinu tehtud fotodega. Miks sa sellele Šveitsi mängule tulid?
1992. aasta EM-finaalturniiril Rootsis küsis Guerin Sportivo fotograaf, kas saaksin minna Balti riikidesse pildistama. Läti ja Leedu mängisid samas MM-valikgrupis. Eesti huvitas neid väga sellepärast, et Itaalia oli Eestiga samas valikgrupis. Nad tahtsid pilte saada. Läti–Leedu mäng toimus mõni päev varem ja ma ööbisin Riias Leedu koondisega samas hotellis.

Ja siis käisid Tallinnas ka teisi sama valikgrupi mänge pildistamas.
Jah, käisin ka Šotimaa, Portugali ja Itaalia mänge pildistamas ja tegin seda hiljemgi. Olen käinud isegi Saaremaal koondisemänge pildistamas.

Kas oled peale fotograafitöö muid ameteid pidanud?
Peale pildistamise olen teinud ainult maatöid kodus. Oskasin ka lüpsimasinat kasutada – praegu teevad selle töö ära robotid – ja traktoriga sõitsin juba kuueaastaselt. 

Kuidas vabakutselised fotograafid uutes oludes hakkama saavad? Igaüks võib praegu ju pildistada telefoniga.

Enam ei soovita ma seda ametit kellelegi. Sel puudub mõte. Mul on õnneks arhiiv, mille olen loonud oma vahenditega. Võin neid pilte müüa. Mul on palju pilte muu hulgas MM-finaalturniiridelt ja saan neid internetis müüa. Teen tööd ka Veikkausliigale (Soome meistrisarjale – toim.) ja teistele Soome lehtedele, nii et senini olen toime tulnud. Aga noortele ja täie mõistuse juures olevatele inimestele seda ametit enam ei soovita. Vanasti oli telefon juhtmega seina küljes kinni, aga tänapäeval on igas taskus telefon, millega saab teha kvaliteetseid pilte. Foto ei maksa enam peaaegu midagi, selle väärtus on nullilähedane. Tehnoloogia areneb ja pilte kaugel toimuvatest mängudest saab ajalehe jaoks teha ka teleekraanilt. Spordifotograafi nagu polegi enam vaja. Teine asi on see, kui kaua paberväljaanded üldse vastu peavad. Kas 30 aasta pärast neid keegi enam vajab? Tänapäeval peab kindlasti oskama teha ka videoid ja valdama kõiki moodsaid tehnikaid. See on hoopis teistsugune maailm.

Kui palju sa ise praegu pilte teed?
Peale jalgpalli pildistan talvel ka jäähokit ja natuke pesapalli. Natuke teisi alasid ka, aga peamine on ikka jalgpall. Talvel olen pühendunud oma digiarhiivi täiendamisele. Mul on üle 100 000 pildi, mille tahan üles panna. Ainuüksi Eesti–Šveitsi mängust on 200–300 pilti. Eelmisel kuul näiteks ostis Gazzetta dello Sport Roberto Baggio pildi, mis oli tehtud Eesti–Itaalia MM-valikmängus Tallinnas.

Millised mängud on sulle eriti meelde jäänud või sulle tähtsad olnud?
Maradona väravad Mehhikos 1986. aastal. Maradona MM-mängudest jäi mul nägemata vaid üks: Itaalias 1990. aastal NSV Liidu vastu. 

Kas said selle jumala käega löödud värava pildi peale?
Selle magasin maha, sest lugesin mängu halvasti. Nägin, kui Steve Hodge tõstis palli tagasi [Peter] Shiltonile, ja mõtlesin, et Shilton püüab selle kergesti. Aga korraga oli pall võrgus. Seda ei märganud paljud, et Maradona selle käega lõi. Kui Youtube’ist vaadata, siis ma pole kuulnud ühtki telekommentaatorit, kes oleks kohe öelnud, et värav löödi käega. Ka ITV ja BBC mitte. Seda polnudki kerge näha, kuigi joonekohtunik pidanuks seda nägema ja värava tühistama. Aga see teine värav oli muidugi suurepärane.

Praegu elad aasta ringi Soomes, kuigi naine on Lõuna-Ameerikast. Kas sinna elama ei kisu?
Naine on Paraguayst. Kui saan oma digiarhiivi valmis, siis tahaks mõne aasta pärast minna elama Argentiinasse. Mulle ei meeldi Soome kliima. Suvi on tore, siis on valge.

Su vanatädi Kylliki Pohjala oli Eesti Vabadussõjas halastajaõena ja temast sai hiljem Soome ühiskonnas väljapaistev tegelane: ta oli aastatel 1925–1963 ajalehe Sairaanhoitaja peatoimetaja ja aastatel 1935–1963 Soome halastajaõdede liidu juhataja. 1933–1961 oli ta Soome parlamendi liige ning seejärel kaks korda minister. Ta kirjutas ka raamatuid ...
… muu hulgas mälestusi Eesti Vabadussõjast, kuhu ta vabatahtlikuna siirdus. Mul on see raamat siiamaani alles.

Kas mäletad teda ka ise?
Jah, ta suri 1979 ja mäletan teda päris hästi, sest olin ise üle 20 aasta vana. Mu vanaema suri, kui olin päris väike, ja seetõttu oli ta mulle nagu vanaema eest. Ta rääkis huvitavaid jutte ja oli väga armas inimene. Aga Eesti Vabadussõjaga seoses on mul perekonnas üks lugu ühest põnevast kokkusattumusest. Kylliki Pohjola oli mulle isa tädi õde. Aga mu ema isa oli samuti Eesti Vabadussõjas ja sai seal haavata, kusjuures tema haavad sidus Kylliki! Siis nad aga ei teadnud, et tulevik viib nad minu ema ja isa kaudu uuesti kokku.

Kas oskasid vanatädilt ja vanaisalt Eesti Vabadussõja kohta küsida?
Ei, sest mu emapoolsed vanavanemad surid 1961, kui olin kolmeaastane. Mul on neist puudulikud mälestused. Vanatädilt ikka vahel midagi küsiti ja ta rääkis ka, aga kõike enam ei mäleta. Aga ma olen lugenud tema raamatut sellest sõjast.

Kylliki Pohjola sai ka Eesti Vabadusristi I liigi 3. järgu, mis anti sõjaliste teenete eest. Kas medal on alles?
See peaks kusagil sahtlipõhjas alles olema. 

Tundub päris harukordne, et ühel soomlasel on suguvõsas kaks inimest, kes on olnud vabatahtlikuna Eesti Vabadussõjas. Mida see sulle tähendab?
Sellel on kahtlemata tähendus. Hindan väga seda, mida nad on teinud. Seda enam, et keegi ei sundinud neid sõtta minema, nad tegid seda vabatahtlikult. Neile pidi see olema tähtis. Nüüd, kus Eesti iseseisvuse kehtestamisest on möödunud sada aastat ja kui mõtleme meie idanaabri presidendi peale, on sel kõigel suur tähendus. Soomes on kõnekäänd, et venelane jääb venelaseks ka siis, kui teda või sees praadida. Meie suguvõsas on alati olnud arusaamine, et venelasi ei saa kunagi lõpuni usaldada. Putini tegude põhjal saab seda väita. Krimmis olid rohelised mehikesed, rahvusvahelist õigust ei austatud, sellega pühiti lihtsalt tagumikku.

Lugu ilmus oktoobrikuu Jalkas.
Tekst: Indrek Schwede
Pildil: Juha Tamminen Soome – Eesti Rahvuste liiga mängul Turus 11. septembril.
Foto: Lembit Peegel

Peatoetaja

  • LHV

Suurtoetajad

  • Nike
  • A. Le Coq
  • Coolbet
  • Rimi

Toetajad

  • ABC Motors
  • Ramirent
  • FIFAA
  • Taisto
  • MyFitness
  • Krausberg
  • Spordihooldus
  • Eskaro
  • Corny
  • Ferroline Group
  • Euronics
  • Sportland

Turvapartner

  • ProSecurity Partner

Meediapartnerid

  • ERR
  • Õhtuleht
  • Soccernet
  • JALKA
  • MIND Media

Partnerid

  • UEFA
  • FIFA
  • Kultuuriministeerium
  • Tallinn
  • EOK
  • Integratsioon

Sotsiaalpartnerid

  • SPIN
  • SOS Lasteküla