30

10.2018

09:32

JALKA | Kalev Kruus: ma ei saa end muuta – ma olen, nagu olen

Armastatud spordikommentaator kasvas üles läbi ja lõhki spordimehena. Saatus tahtis nii, et korvpallurit temast ei saanud, küll aga teleri vahendusel peaaegu iganädalane külaline jalgpallisõbra elutoas.


Augusti keskpaigas kommenteerisid UEFA superkarikamängu Madridi Reali ja Madridi Atletico vahel. Milline kogemus sulle sellest jäi?
Absoluutselt ainulaadne kogemus. Meil pole ju väga palju kogemusi mängueelsete ja vaheajastuudiote ja muude selliste asjadega, oleme harjunud kuskil pimedas oma kommentaari tegema, aga nüüd saime õue, saime platsi äärde, otse selle melu sisse. Saime teha stuudiot, nii nagu meie seda ise tahtsime. Ja ka kohapealt kommenteerimine on hoopis teine tera. Kogu asja ettevalmistus oli meie jaoks väga kõva. Kindlasti sellise tasemega jalgpallimängu me Eestis enam tükil ajal ei näe. Igal juhul ülikõva asi!

Sa oled tuntud nii jalgpalli- kui ka korvpalli kommentaatorina. Kuidas sa ennast ise rohkem identifitseerid? Või pole see sulle üldse nii oluline?
Ma olen spordikommentaator selle sõna kõige laiemas tähenduses. Spordiajakirjanikuna olen ma kindlasti palju kehvem, kui me mõtleme sellele, et vahel tuleb tegeleda nõmedate teemadega, milles ma kohe üldse ei tahaks sorida. Selle viimane näide on meie epeenaiste kolmikpoodium, mille üle keegi kokkuvõttes ei rõõmustanud, sest sellele järgnes kohe hirmus paugutamine. Sellised asjad mulle ei meeldi, aga spordi kommenteerimine on lõbus.

Kuidas sa spordi juurde jõudsid? Olid sa sportlik laps?
Ma olin väga sportlik laps. Kopli liinidel üles kasvades mängiti õues kõikvõimalikud sportmängud ära: koroonad, pinksid, talvel kelgu- ja suusamäed … Oli eri trenne, kus ma käisin: ujumas, judos, korvpallis. Olen päris palju ka rannavollet mänginud.

Oli sul ka lapsena soov või plaan saadagi sportlaseks?
Mina olin, jah, see, kes tahtis saada korvpalluriks, aga sellega läks, nagu läks. Olen sellest palju rääkinud ja mõelnud, miks nii läks, aga tol ajal oli see paljude saatus. Õppisin spordigümnaasiumis, aga pärast keskkooli lõppu olin justkui tänaval. Riik tootis, aga kellelegi vaja polnud. Ja kui mõelda, siis kui palju üldse spordigümnaasiumist aastatel 1992–2010 mängijaid tulnud on? Olematu arv. See süsteem ei toiminud, nii ta kahjuks oli.

Oli see sulle suur hoop, et pärast keskkooli ripakile jäid ja karjäär katki jäi?
Trotsi oli palju, aga olin noor mees, avanesid uued uksed, tulid muud ahvatlused ja asjad. Hiljem on selle peale mõeldes kahju olnud küll. Samas ei kahetse ma ühtegi sekundit, mis on hiljem juhtunud. Võib palju hullemini minna, ja ei näegi, et saaks veel palju paremini. Aga Eesti liigas mängimisel ei näinud ma mõtet.

Korvpalli ja jalgpalli ikka võrreldakse. Kas sinu arvates on need alad läinud Eestis eri teid mööda?
Ma ei oskagi öelda, kas nad on läinud eri teid, aga mulle käib jubedalt närvidele see korv- ja jalgpalli pidev vastandamine. Jätame võrkpalli kõrvale, aga korv- ja jalgpallis saame me praegu igas asendis naabrite käest pähe. Millal vastutajatel endal piinlik hakkab? Sloveenia tuli korvpallis Euroopa meistriks, Island oli nii kossus kui ka vutis EMi finaalturniiril ja mängis ka MMil, Žalgiris oli euroliigas kolmandal kohal … Kaua me räägime, et oleme väike rahvas? Meil ei ole lihtsalt inimest, kes arendaks ja tegeleks! Korvpallis pole inimesi, kes liigamänge vaatamaski käiks, jalgpallis on sama asi. Premium liiga on olemas, aga tegelikult see ei arenda. Tuleb eurosari ja me saame jälle litaka. Omal ajal vaatasime alt üles Kuusmaale, Pehkale, Kullamäele. Mul kasvab kaks poissi kodus. Kui peaksin neilt küsima, keda nad tahavad jäljendada … Ei teagi kedagi!

Kuna sinust sportlast ei saanud, siis hakkasid mõtlema spordiajakirjandusele?
Ei olnud nii, et nüüd peaks seda tegema. 1998. aastal läks mu hea sõber Toomas Luhats TV3 uudistesse praktikale ja kutsus mind ka, et tule proovi spordiuudiseid teha. Läksin laksust sinna sisse ja sinna ma ka jäin. Aga spordiajakirjanikuks saamisest ma ei mõelnud. Jah, kõik lehed lugesin ma küll läbi just tagantpoolt ettepoole, kõigepealt ikka spordiküljed. Olin kursis kõigega, isegi rohkem kui nüüd, sest praegu tuleb seda massi lihtsalt nii palju peale. Mäletan end alati vaatamas mustvalgest telekast nii jalgpalli, suusatamist kui ka suusahüppeid. Isegi kui kiivrid peas olid, oskasin ära öelda kõik MK-sarjas tornist alla tulevad mehed. Inglise liigat vaatasin Soome pealt ka veel mustvalgest telekast, see on mul selgelt meeles. Võibolla sellepärast on see tänini nii populaarne, et traditsioon on jäänud.

Kuidas sai aga alguse sinu suurepärane partnerlus Toomas Varaga?
Toomas oli meil TV3 direktor, aga eks iga direktori aeg saab kord otsa. Ta oli juba varem öelnud, et tahaks ükskord proovida ka kommenteerimist. Me oleme pikka aega sõbrad olnud ja jalgpalli teemadel kogu aeg rääkinud. Nii me siis alustasime Meistrite liiga kommenteerimisega 2009. aastal ja hiljem ka Inglise liigaga.

Kas te klappisite kohe nii hästi?
Absoluutselt, jah. Mul tegelikult sujus väga hästi ka Janno Kivisillaga enne Toomast. Aga ma arvan, et Janno ehk ei ole solvunud, et ma Toomasega edasi läksin. Jannol tuli see aeg leida pere arvelt ja sõita kaugelt Märjamaalt. 

Sinust ja Toomasest sai igatahes nii hea tandem, et praegu peetakse teid kõige armastatumateks spordikommentaatoriteks.
Ma ei oska öelda … ma ei ole nõus. Võibolla räägitakse, aga tegijaid on teisigi. Ükski spordikommentaator ei ole selline, kes meeldib kõigile. On ka meil neid, kellele me ei meeldi, kes paugutavad ja kritiseerivad. Kuigi kriitikaga on nii, et mul on praegu selles suhtes juba nii paks nahk. Kui teed aastas otse-eetris 150 spordiülekannet ja nii kümme aastat järjest, siis tahaks kriitikat kuulda kelleltki, kes on ka elus midagi ära teinud. See on sama, kui Nüganeni „Kirsiaeda“ arvustas Postimehes tütarlaps, kelle ainus saavutus elus on Facebooki konto tegemine. See ei ole aus ei kritiseeritava ega lugeja vastu. Ma ei pea end meeletuks virtuoosiks, aga iga kriitika peale ma ei heitu.

Kas mingil hetkel heitusid rohkem? Võttis see paksu naha kasvatamine aega?
Üldiselt mitte. Tegin oma esimesed suured spordikommentaarid üldse võrkpalliga, 2001.–2002. aastal. See oli aeg, kui võrkpall alles tuli telesse. Siis ikka oli neid ütlejaid. Aga mul on algusest peale olnud selline teistsugune stiil. Ma ei saa end muuta. Ma olen, nagu olen. Ning see, mida kritiseeritakse – just stiil –, see ei ole niikuinii asi, mida ma muuta saaks. Minule on sport meelelahutus. Inimesed tulevad staadionile saama emotsiooni ja seda peavad nad saama ka teleri vahendusel.

Kui palju sa enne kommenteerimist eeltööd teed?
See sõltub. Meistrite liiga kestab nädalast nädalasse, kui oled niikuinii kogu aeg asjas ninapidi sees, vaatad liigamänge nädalavahetuseti või vähemalt loed mängude raporteid. Mul on tekkinud selline rutiin, et kõigepealt teen õhtustesse uudistesse mängu eel väikese ettevaatava loo, siis toon poisi lasteaiast ära, lähen paariks tunniks koju ja tulen kella kuueks tööle tagasi. Siis hakkangi mängu ette valmistama. Kella kaheksa paiku tuleb Toomas, umbes tund aega räägime omavahel läbi, mida keegi on lugenud mängu kohta ja nii edasi. Tund aega enne mängu tulevad juba koosseisud, paneme need paika. Kolm tundi läheb mängu peale. See on kindlaks rutiiniks kujunenud. Ilmselt hakkab hoopis teistmoodi olema koondisemängudega Rahvuste liiga, mida sügisest näitama hakkame. See on teistmoodi, aga ka huvitav.

Kas sa ise ka mõnele klubile pöialt hoiad? Kuidas sa üldse sellesse suhtud, kui kommentaator ise kellegi poolt on?
Ma ütlen ausalt, et klubijalgpallis ei ole mul enam ammu eelistusi. Ma jälgin rohkem treenereid – äge, kuidas nad hakkama saavad. Kui mängib Eesti naaber või mõni väikeriik, siis ma isegi ei varja, et ma neid toetan. Kossu EMil olid kõik õnnelikud, et Sloveenia võitis, jalka MMil oli ilmselt rohkem eestlasi Horvaatia kui Prantsusmaa poolt. Žalgiris on korvpallis minu klubi, kes suudab mulle pakkuda seda, mida ma kogesin väikese poisina Kalevi trepil istudes. Olen saanud selle eest kriitikat küllaga. Võtan vastu, aga see ei muuda midagi. Ja kui kommentaator ongi mõne klubi poolt? No olen ise Meistrite liigas pannud ikka Indrek Petersoo Bayerni mänge kommenteerima, ta on padufänn. See on ju omamoodi naljakaski juba, sellepärast ma panengi talle need mängud. Ma ei näe selles probleemi.

Kas jalgpalli ja korvpalli kommenteerimine on sinu arvates erinev?
Kindlasti on. Kossu ma teen meeleldi üksi, sest mäng on tänapäeval lihtsalt nii uskumatult kiireks läinud. Aga jalgpalli on parem kahekesi koos teha. Müts maha meil nende poiste ees, kes Viasatis ka üksinda teevad ja saavad samuti väga hästi hakkama.

Kindlasti on palju noori inimesi, kes sinugi eeskujul ihkavad kommentaatoriks saada. Mida sa neile soovitaksid?
Mul ongi see ainuke nõu, et sul peab olema räme tahtmine. Ei ole nii, et siis tahad nädalavahetusel pruudiga kinno minna. Mul oli esimesel kahel aastal ainult kaks vaba päeva, muudkui treisin uudiseid. Ja mul on siiamaani suur tahtmine teha ülekandeid. Mul on käinud neid töövarje küll ja ühest – Jonas Graubergist – on mulle saanud tubli abilinegi. Aga tal oli seda tahtmist ka. Ma võrdleksin seda tööd näitleja omaga – ei saa olla nii, et mul on täna sitt päev või paha tuju, ma ei saa lavale minna. Näitleja tööst eristab seda muidugi see, et pole etteantud teksti; improvisatsiooni ja hetkeemotsioone on kordades rohkem – aga see teebki selle huvitavaks, naljakaks ja meelelahutuslikuks.

Mis on selle juures sulle kõige raskem?
Mul on lapsed, aga tihti olen nädalavahetusel ära, õhtuti ära. Praegu on tõesti vähe hetki, kui saan poisile õhtuti raamatut ette lugeda või koos hambaid pesta. Ja tegelikult on ka need hetked rasked, kui kossu EM või Meistrite liiga lõppevad. Teistel on pidu, sina aga lööd kaustiku kinni ja sul läheb kohe järgmisel päeval jälle tavaline töö edasi. Ei ole nii, et jess, nüüd on tehtud. Tühi tunne tekib.

On sul veel midagi, mida sa tahaksid ära teha? Mõni unistus?
Kindlasti. Ma ei häbene öelda, et ma tahaks ka tiitlivõistluste kuuajalist tsüklit proovida ja teha. See on lihtsalt nii äge. Kui pihta hakkad, siis ei tea ju, kuhu see kõik välja jõuab ja kuidas välja kukub. Ja kui läheb hästi, siis on hea tunne. Ja oma koondise mänge, nii kossus kui ka jalkas, tahaks teha. 2015. aasta korvpalli EMi sain teha, algul oli piinlik, lõpus aga mängisime Läti ja Leeduga kui võrdne võrdsega. See oli äge ja pakkus emotsioone.

Lugu ilmus septembrikuu Jalkas
Tekst: Aet Süvari, ERRi sporditoimetaja
Foto: Jana Pipar/EJL

Peatoetaja

  • LHV

Suurtoetajad

  • Nike
  • A. Le Coq
  • Coolbet
  • Rimi

Toetajad

  • ABC Motors
  • Ramirent
  • FIFAA
  • Taisto
  • MyFitness
  • Krausberg
  • Spordihooldus
  • Eskaro
  • Corny
  • Ferroline Group
  • Euronics
  • Sportland

Turvapartner

  • ProSecurity Partner

Meediapartnerid

  • ERR
  • Õhtuleht
  • Soccernet
  • JALKA
  • MIND Media

Partnerid

  • UEFA
  • FIFA
  • Kultuuriministeerium
  • Tallinn
  • EOK
  • Integratsioon

Sotsiaalpartnerid

  • SPIN
  • SOS Lasteküla