JALKA │ Kus on väravavahtide naissoost treenerid?

Eesti naiste A-koondis ja kolm järgmist noortekoondist – U19, U17 ja U15 – tegutsevad korralike taustajõududega, kelle hulka kuuluvad ka väravavahtide treenerid. Kuigi varem on sel tööpostil olnud ametis ka naisterahvad, on viimastel koondisekogunemistel olnud kõikides naiskondades väravavahtide treeneriteks mehed. Nii on A-koondise juures Martin Kaalma, noortekoondiste puurilukke on viimasel ajal juhendanud omakorda Mattias Traublum, Ats Kutter ja Kalmer Klettenberg.

Hetkel Pärnu JK ridades mängiva Imbi Hoobi sõnul ei ole see probleem, et tüdrukuid juhendavad meessoost treenerid. Peamine on juhendaja oma iseloom.

„Kuna väravavahtidel võib tekkida raskeid olukordi – lased endale värava lüüa, ei saagi võibolla üldse mängida –, siis peab väravavahtide treener olema justkui ka psühholoogi eest,“ selgitas ta. „See kõik oleneb inimese iseloomust, mitte soost.“

Kas aeg annab naistreenereid juurde?

30aastane Hoop jõudis jalgpalli juurde üsna hilja: alles siis, kui ta Tartusse keskkooli õppima läks. Talle jäi silma Tammeka kuulutus ja nii saigi mindud trenni, kus ta mõne aja pärast väravasse suunati.

„Olin varem korvpalli mänginud ja pallihirmu polnud,“ meenutas Hoop, miks ta oli nõus kolima väljakult väravasse. Oma karjääri algusaegadel elas Hoop kaotuseid raskelt üle. „Kui lasin värava lüüa, siis oli kogu päev hukas ja järgmine päev ka veel hukas!“

Kogemuste ja aastatega on juurde tulnud olukorraga leppimist ja enam Hoop nii kergelt verest välja ei löö. Tema sõnul saab halba olukorda või mängu hiljem treeneriga analüüsida ja selle pärast ei tasu jääda keset mängu muretsema.

Väravavahiameti juurest jõudis Hoop treeneriks justkui muuseas: ta ei mäleta, et oleks olnud kindlat hetke, mil ta otsustas, et hakkab nüüd teisi juhendama. Kui kord oli juba vaikselt treenerina tegutsema hakatud, käis ta aastaid tagasi Andrus Lukjanovi koolitusel. Paraku on naised väravavahtide treeneritele mõeldud kursustel harvad külalised. Lukjanov meenutas, et Hoobiga samal kursusel olid toona veel Maarja Virula ja Elis Meetua, mõni aasta hiljem osales ainsa naisena Mari-Ann Ploompuu. Peale nende on Prantsusmaal tegutsenud väravavahtide treenerina Getter Laar. Just Laarist loodab Lukjanov tulevikus suuri tegusid treeneritöös.

„Mulle meeldiks, kui Getter Laar tuleks ühel päeval koju, võtaks endale noori tüdrukuid treenida ja ka A-koondise enda kätte,“ rääkis Lukjanov. „Noortel tüdrukutel oleks keegi, kellele alt üles vaadata ja kellelt küsimusi küsida. Minu arust on väga oluline, et kui endistel koondisemängijatel on vähegi huvi treeneritöö vastu, siis nad tuleksid sellega tegelema. See annab noortele palju.“

Lukjanov usub, et kuigi hetkel on naissoost väravavahte Eestis vähe, on selle põhjuseks vähene aeg. Ta selgitas, et puurilukkude meessoost juhendajaid on selle võrra rohkem, et meesmängijaid on rohkem. Sealhulgas ka selliseid mängijaid, kes on oma karjääri lõpetanud ja keskendunud treeneritööle. Tegutsevaid naisväravavahte ja mängimise lõpetanud naisi ei ole meil sama palju, aga kui kulub veidi rohkem aega, tekib võimalus, et meil on üha rohkem tegutsevaid ja ka mängimise lõpetanud naisi, kes võiksid puurilukkude treenerina tööle asuda.

Imbi Hoop toob välja oma põhjuse: naistejalgpall ei ole veel nii professionaalsel tasemel tasustatud kui meestevutt.

„Kui vaadata meeste kõrgliigaklubide või koondise väravavahte, siis see on nende põhitöö,“ rääkis Hoop. „Mina ei saa seda luksust endale lubada, mul peab olema kõrvalt põhikohaga teine töö. Kui selline võimalus oleks ja naistele suudetaks luua toetav süsteem, siis tahaksin küll olla väravavahtide täiskohaga treener.“

Kas tüdrukud vajavad treeneriks naisi?

Hoop on aastate jooksul juhendanud noortekoondiseid ja olnud väravavahtide treener ka U14 piirkondlikel treeningutel. Tüdrukuid juhendades saadud kogemuste põhjal rääkides on ta kindel, et kui treener on kogenud ja haritud, ei ole vahet, kas neidusid juhendavad mehed või naised.

„Kui olen noortekoondislastega rääkinud, siis pole keegi kunagi öelnud, et mulle see või teine treener ei meeldinud, sest ta oli meesterahvas,“ sõnas Hoop. „Kõik treenerid – näiteks Aiko Orgla, Ats Kutter jne –, kes on noorte, sealhulgas ka tüdrukute, treenimisega tegelenud –, on nii professionaalsed, et mängijal ei teki probleemi sellega, kas treener on mees või naine.“

Andrus Lukjanov usub samuti, et tüdrukutest väravavahtidel ei pea tingimata olema samast soost treener. Küll on aga tõsi see, et tüdrukuid ja poisse treenitakse erinevalt, ning seda peaks tüdrukuid juhendama asuv puurilukkude treener teadma.

„Psühholoogia on tüdrukute puhul teistsugune,“ selgitas Lukjanov. „Kui poisid ebaõnnestuvad, siis nad proovivad uuesti, uuesti ja uuesti, kuni välja tuleb. Kui tüdrukutel ei tule midagi välja, siis tahavad nad täpselt teada, miks see välja ei tule ja mida peab tegema. Kui varem poistega tegelenud treener läheb tüdrukuid treenima, siis võib see psühholoogiline aspekt raske olla.“

Tulevikku vaadates on Lukjanov optimistlik ja usub, et mida rohkem aeg edasi läheb, seda rohkem jõuab karjääri lõpetanud naisväravavahte ka treeneritööle asuda. Imbi Hoop tunnistab samuti, et tahaks tulevikus jalgpalli juurde jääda, kuid selleks tuleb veel vaeva näha.

„Kui oled ise mängija, siis see annab suure pagasi ja teadmised, aga tahaksin lisaks käia koolitustel, kus saab teiste treeneritega rääkida ja analüüsida – see annab palju juurde,“ sõnas Hoop lõpetuseks.

***

Lukjanov: kõik väravavahid võiksid tulla koolitusele

Noortekoondiste väravavahtide treener Andrus Lukjanov leiab, et kõik väravavahid võiksid leida selle aja, et külastada vähemalt ühepäevast koolitust. Ta paneb väravavahtidele südamele, et koolitustele võivad tulla mitte ainult treeneriks pürgijad, vaid ka mängijad.

„Ei ole vahet, kas need on nooremad või vanemad mängijad või need, kes hakkavad karjääri lõpetama – mida rohkem koolitustel osaleda, seda rohkem suudavad väravavahid väljakul oma tegemisi teadvustada,“ kõlab Lukjanovi üleskutse.

Ühepäevasel koolitusel keskendutakse tehnilisele sooritusele: milline on väravavahi tehnika, kuidas palli püüda, millised on levinumad vead ja mustrid, mida oleks võimalik välja treenida. Pikem ehk kolmepäevane koolitus on juba põhjalikum ja keskendub lisaks tehnikale ka muule: taktikale, üks ühele olukordadele, tsenderdustele jms mänguelementidele.

Kõik huvilised saavad ennast koolitustele registreerida Eesti Jalgpalli Liidu kodulehel.

Lugu ilmus maikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Brit Maria Tael/Soccernet.ee