JALKA │ Lavastaja ja näitleja Vallo Kirs: jalgpall rikastab ja aitab pead puhastada

Jalgpallitrenni jõudis Rakveres üles kasvanud Kirs kooli esimestel aastatel, kui kohalikud treenerid seda võimalust tutvustamas käisid. Toona juba maadlusega tegelenud Kirs käis mõnda aega paralleelselt kahes trennis, kuid valis lõpuks jalgpalli.

„Mulle on pallimängudest meeskonnaalad alati väga meeldinud,” selgitab loo peategelane. „Lisaks individuaalsele sportlikule panusele on seal suur roll ka rühmamehhanismidel, psühholoogial ja kavalusel. Need muudavad 2D-mudeli 3D-mudeliks ehk põnevamaks,” räägib Kirs.

Kord jalgpall peal ja teater all, siis vastupidi

Aastaid oli jalgpall Kirsile esimene valik ja noorteklassides teenis ta tublisti mänguminuteid. Põhikooli lõpuaastatel ehk 7. klassis kerkis aga vuti kõrvale teinegi suur armastus ehk näitering ja teatritegemine.

„Üha enam tekkis mul valikumomente, kas teater või jalgpall, ning teater võitis enamiku neist duellidest,” selgitab Kirs, et ega teatrikooli kõrvalt muudeks asjadeks eriti mahti polnud. „Kui 2009. aastal sain teatrikooli sisse, siis tegingi jalgpalliga pikema pausi.”

Õnneks ei jäänud aga putsad kappi päris lõplikult ja pärast teatrikooli lõpetamist otsustas Kirs oma meelishobi taas ellu kutsuda. Esmalt asus loo peategelane mängima Viljandis asuva Ugala teatri eest, kuhu ta pärast kooli lõpetamist tööle asus. Ugala võistkond pandi toona kokku Viljandis toimuval firmade turniiril osalemiseks, pärast turniiri liitus osa tüüpe Suure-Jaani Unitedi treeningutega ja nii ta läks.

„Nüüdseks on toonastest Suure-Jaani Unitedi ja Tääksi võistkondadest saanud ühendtiim Põhja-Sakala, kelle eest mängib mitu Ugala inimest,” jätkab Kirs. „Eks peamine on küll mängulust, aga pingutame ikkagi selle nimel, et äkki veel kaugemale jõuda. Oleks ju tore madistada oma jõu piiril ja neid piire katsetada. Kui endast parima välja paneme, siis võib olla lootust, et järgmisel aastal mängime II liigas.”

Samas annab Kirs endale siiski aru, et “vanus tiksub peale” ja jalgpall on üha enam sunnitud loovutama aukoha teatrile. See tähendab ka seda, et trennides ja mängudes käies tuleb arvestada teatrihooaja ja eripärasustega. Kui on suveperiood ja rohkem aega, on Kirs kolm-neli korda nädalas “nagu naksti trennis kohal”, kui peaks aga olema uue etenduse väljatulemise aeg, siis tuleb jalgpalliga võtta rahulikumalt. Mitu trennikaaslast on imestanud, kuidas ta ei saa õhtul kell seitse või pool üheksa trenni minna. Siis tuleb selgitada, et tööpäev ehk proovid ja etendused ongi alles õhtuti pärast nende tööpäeva lõppu.

Kuigi kõrvaltvaatajale võib tunduda, et nii intensiivselt teatri ja jalgpalliga tegelemine võib inimese ribadeks tõmmata, Kirs sellega ei nõustu.

„Jalgpalliga on tohutult lõõgastav tegeleda, see on minu jaoks võimalus, kuidas pea tavatööst tühjaks saada,” sõnab Kirs. „Teisest küljest meeldib mulle jalgpalli juures ka see, et seal on teatrist täiesti erinev sõprusringkond, teised jutud ja ideed, teistsugused maailmavaated. Seal ei ole ainult kultuuriküsimused esirinnas, sest eks maailmas on ju palju muidki muresid ja rõõme. Just see kõik rikastab mind.”

A. Le Coq Arena vs. Estonia lava

Kui praeguseks on jalgpallil Kirsi elus kanda vaid meelishobi roll, siis omal ajal on ta mõlgutanud suuremaidki mõtteid seoses sportlaskarjääriga. Nimelt tunnistab praegune lavastaja ja näitleja, et gümnaasiumi alguses käis tal peast läbi mõte siirduda Rakverest Tallinnasse – seal oleks saanud kooli kõrvalt rohkem jalgpalliga tegeleda ja äkki kaugemalegi jõuda.

„Kuna samal ajal olid mul ka muud hobid, siis jätsin jalgpalli eelisarendamata ja eks aeg settis välja minu muud tugevused,” ei ole loo peategelane oma valikut aga kahetsenud. Kirsil on ette näidata tubli tulemus 2008. aastast, mil ta tegi kahes mängus kaasa Eesti tugevuselt teises liigas ehk esiliigas.

„Tagantjärele mõeldes on see väga äge saavutus, millega mingil hetkel vanaduses ässata,” naerab Kirs seda aega meenutades. „Hea meenutada, et vaat, kuidas tõime meeskonna sammude haaval viiendast liigast esiliigasse välja. Muidugi on uhke tunne, et olen saanud anda oma panuse Rakvere jalgpallipüramiidi arengusse.”

Uhketest hetkedest rääkides on loo peategelasel veel nii mõndagi meenutada. Nimelt kuulus Kirs Eesti näitlejate koondisesse, kes eelmise aasta suvel Eesti–Soome 100+ maavõistluse raames A. Le Coq Arenal põhjanaabrite näitlejaid võõrustas ja 4 : 0 võitis.

„Kuna me ei klopsinud tiimi niisama kokku, vaid tegime enne ka trenni, et oleksime seda mängu ikka väärt, siis tulemus oli seda nauditavam. See oli ilus hetk,” meenutab Kirs, kes võrdles meie rahvusstaadionit rahvusteatri Estoniaga. „A. Le Coq Arena on väärikas esindusstaadion ja ütleksin, et seal mängida oli sama uhke kui näitlejana Estonia teatrisaali laval üles astuda.”

Jalgpalluri vs. näitleja/lavastaja rolli puhul ei ole Kirsi sõnul küsimustki, kuidas ta ennast näeb, sest väga harva identifitseerib ta end vutimehena. Alati valib ta ikkagi teatriga seotud ameti, kuid oleneb, kumma: „Teatris tunnen ma end kahepaiksena ja kord olen rohkem näitleja, kord lavastaja. Oleneb sellest, millega ma teatris parajasti rohkem tegelen.”

Erinevad rollijaotused pole aga sugugi ainuke dilemma, millega Kirs tegelema peab, sest ta on omal viisil rebitud kahe jalgpallilinna vahel: üles kasvanud Rakveres, aga nüüdseks juba aastaid elanud ja töötanud Viljandis. Kui Tarvas ja Tulevik kohtuksid, kellele Kirs pöialt hoiaks?

„Mäletan, et kui Rakvere ja Viljandi viimati koos Premium liigas mängisid, siis kratsisin küll staadionil kukalt,” naerab Kirs loo lõpetuseks. „Eks ma siis olin – ja olen ka edaspidi – ilusa mängu poolt ning võitku see, kes sel päeval parem on.”

Lugu ilmus juunikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Heigo Teder