JALKA | Miks tekivad ülekoormusvigastused ja kuidas neid ennetada

Spordiga kaasnevad paraku vigastused, mis võivad tekkida mõne löögi, olukorra või ka ülekoormuse tõttu. Kuna ülekoormusvigastusi saab ennetada, tasub nende vältimisele tähelepanu pöörata juba varakult. Kuidas seda teha ja kuidas ülekoormusvigastusi ära tunda, selgitab Eesti Jalgpalli Liidu füsioterapeut Martin Kiho.

Miks on tähtis rääkida ülekoormusvigastustest?
Olen oma karjääri jooksul näinud palju sellist käitumist, et noormängijad tulevad ja ütlevad, et neil on valus treenida või mängida, aga treener ei luba puhkust ja sunnib mängima. Kui mängijal on valus või ebamugav treenida või harjutusi teha, siis on väga vastutustundetu panna teda mängima. Treener võib ju öelda, et tulemas on tähtis mäng, aga kokkuvõttes ei ole oluline mäng, vaid ikkagi mängija ise.

Treener ei tohiks minna tulemuste nimel läbi seina mõne mängija tervise arvelt. Just see on suurim murekoht ja põhjus, miks ülekoormusvigastustest tuleb rääkida. Treener peaks aru saama, et kui mängijal on ülekoormusvigastuse oht, siis tuleb tal lasta see välja ravida. Kui sundida mängijat mõnda tähtsat mängu kaasa tegema, siis on tõenäoline, et tekib ülekoormusvigastus ja ta peab tegema pika mängupausi. Kui lasta mängijal õigel ajal puhata, peab ta võibolla vahele jätma ainult paar mängu. Pikas perspektiivis on see igapidi kasulikum, sest mängija saab rahulikult trenni teha ja areneda. Seepärast tulekski treeneritel vaadata asja suuremas plaanis, mitte nii lühinägelikult.

Kuidas ülekoormusvigastust ära tunda?
Tähtis on ülekoormusvigastus varakult ära tunda. Klassikalised piirkonnad, kus jalgpalluritel tekivad ülekoormusvigastused, on puusapiirkond, alaselg ja põlved. Kui vigastus on tekkimas, siis esmalt hakkab see treenimist segama sel moel, et pärast trenni on mõni piirkond valus või ebamugav. Kui sellele tähelepanu ei pöörata ja jätkatakse treenimist sama koormusega, siis läheb valu hullemaks. Kui tegu on põlve- või puusapiirkonnaga, võib kaasneda lonkamine. Kui mängija hakkab juba lonkama, on see selge märk, et koormust peaks vähendama. Kui seda ei tehta, hakkab piirkond järgmisena valutama juba treeningu ajal ning on selge, et siis enam korralikult trenni teha ei saa.

Kui olukord on nii kaugele jõudnud, läheb ülekoormatud ja põletikus lihas katki. Mängija peab siis tegema pikema vigastuspausi ja võibolla vahele jätma koguni nelja kuu jagu mänge, kuigi koormuse vähendamise ja ravimisega oleks saanud pidada oluliselt lühema pausi.

Oluline on aru saada, et kui mõni piirkond on juba kaks-kolm päeva tunda andnud, siis tuleb koormust vähendada. Võin kindlalt öelda, et sellises olukorras ei lähe tervis trennitegemisega paremaks. Valu võib püsida samal tasemel, kuid olukord läheb suure tõenäosusega ainult hullemaks. Meeles tasub pidada ka seda, et mõned ülekoormusvigastused ei teki paari päevaga, vaid see võib aega võtta mitu nädalat. Igal juhul tuleb aru saada, et kui pärast trenni mõni piirkond pidevalt valutab, siis on ülekoormusvigastuse oht.

Optimaalset koormust, millega peaks treenima, mängijad ise paraku ei tea. Selles osas on see justkui nokk lahti, saba kinni olukord, kuid seda annab vältida, kui mängija kuulab oma keha. Tuleb aru saada, et üks asi on akuutne vigastus, mis tekib siis, kui mängija saab löögi mõnda piirkonda ja see valutab selle löögi tagajärjel. Sellise vigastuse puhul on esmane lähenemine POLICE, mida tutvustasime novembrikuu Jalkas. Kui aga mängija ei ole saanud lööki, on tegemist ülekoormusvigastusega, mille ravi on pigem puhkus ja erinevate koormustega mängimine. Samuti tuleb endale aru anda, et tagasi trenni pole mõtet minna enne, kui kogu väljakul toimuv tegevus on täiesti valuvaba. Kui see nii pole, siis võib ülekoormusvigastus väga kergelt tagasi tulla ja teatud aja pärast ka krooniliseks muutuda.

Üks ülekoormusvigastuste põhjus on ka kehas valitsev disbalanss. See tähendab, et mõned lihased on liiga pinges ehk nende liigesliikuvus ei ole normaalne, samas kui mõned teised lihased on jälle liiga nõrgad. See tähendab, et keha ei funktsioneeri ökonoomselt ja tugevamad lihased peavad tegema rohkem tööd, et kompenseerida nõrgemate lihaste tööd. Sellise olukorra vältimiseks tuleb kõiki lihaseid treenida võrdselt.

Ennetus ja ravi
Kuna mängija ei pruugi ise oma koormuse juures ülekoormusvigastust ära tunda, on selle tekkimise ennetamiseks kõige õigem külastada spetsialisti ehk füsioterapeuti, kes oskab läbi viia ennetusseireid. Siinkohal on sobiv näide üks Eesti U17 koondise mängija, kellega viisime juunis läbi testid, et välja uurida, millised võimalikud ülekoormusvigastused teda ähvardavad. Juuliks ei olnud talle veel tulemusi edastatud ja ta sai vigastada. Kui testide tulemused lahti tegin, siis joonistus sealt selgelt välja, et selle vigastuse oht oli suur. Nüüd on see mängija saanud juhised, kuidas ja mida oma kehas tugevdada, ning praegu tal sellega enam probleeme ei ole.

Seega ongi kõige õigem ennetusviis spetsialisti külastada. Küll tuleb aga mängijal aru saada sellest, et probleemi tuvastamise järel tuleb tal teha individuaalselt tööd. Kui füsioterapeut määrab mängijale harjutused, tuleb neid ka teha. Kui mängija pole selleks valmis, siis pole mõtet ka seiret teha ning sellisel puhul on väga raske aidata mängijal vigastusi ennetada.

Kui rääkida ülekoormusvigastuste ravist, siis selleks tuleb samuti pöörduda füsioterapeudi juurde. Omapärane on siinjuures asjaolu, et väga sageli on ennetuseks ja raviks mõeldud harjutused samad. See tähendab lihtsas keeles öelduna seda, et kui probleemiga oleks tegeletud ennetavalt, siis poleks ravi üldse vajagi.

Ülekoormusvigastusi võib põhjustada