JALKA | Moskva madin (I osa): unustatud vastasseis rõhujate ja rahva vahel

Oma Antarktise-reisi päevikus „Jäine raamat“ pani kirjanik Juhan Smuuli imestama, kuidas isegi NSV Liidu Antarktise polaarjaamas Mirnõi „osa traktoreid kandis „Dünamo“, osa „Spartaki“ vimplit“¹. Mootorlaeval Kooperaatsija jagunesid mehed eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel kirglikult Dinamo ja Spartaki poolehoidjateks ja Smuul, kel polnud nendest aruteludest pääsu, kes ei tahtnud end siduda kummagi poolega, päästis end väitega, et on Tallinna Kalevi fänn.

Õigupoolest võib Moskva kahe suurklubi – Dinamo ja Spartaki – vastasseisuga kirjeldada tervet NSV Liidu ajalugu. USA ajalooprofessor Robert Edelman on midagi sellist teinud meisterliku irooniaga pealkirjastatud raamatus „Moskva Spartak. Tööliste riigi rahvameeskonna ajalugu“, toetudes pelgalt ühe klubi ajaloole. Edelman näitab, kuidas need kaks erinesid algusest peale sedavõrd, kui võimalikud on erinevused ühes totalitaarses riigis. 1923. aastal asutatud siseministeeriumi (miilits ja oma kodanikke represseerinud julgeolekuteenistus) Dinamole ei kehtinud piirangud, mille kohaselt tohtis klubi mängijaid võtta väljastpoolt talle määratud linnaosa või tehast, mida ta esindas. Seevastu Spartaki eelkäija Krasnaja Presnja tohtis mängijaid võtta ainult Presnja linnaosast, mis oli oma nime saanud seal voolanud jõe järgi ja mida tunti kelmide piirkonnana. Tõsi, peagi karmistus ka Dinamo liin ja selle liikmeteks tohtisid olla vaid siseministeeriumi töötajad, kelleks mängijad ka formaalselt vormistati. Manfred Zeller tsiteerib Dinamo poolehoidjat Igor Dobronravovit, kelle järgi polnudki sõjajärgses olustikus miilitsate ja pättide kõrval kolmandat valikut. Hoovijalgpallis oli Dinamo–Spartaki vastasseis igapäevane üle Moskva. Zelleri sõnul „tõlgiti“ vanemate sotsiaalne kuuluvus lastejalgpalli isegi siis, kui vanemad polnud jalgpallist huvitatud.²

Küüditajate ja ohvrite meeskond
Kahe klubi rivaliteet teravnes alates 1936. aastast, kui loodi NSV Liidu meistriliiga, mille esimeseks meistriks (kevadel) krooniti Dinamo ja teiseks (sügisel) Spartak. Ka viiel järgneval korral jagati meistritiitel omavahel, vahekorraga 3–2 Dinamo kasuks. Kui Dinamo mänge Moskvas külastas kahel esimesel kõrgliiga-aastal napilt rohkem pealtvaatajaid kui Spartaki mänge, siis murdepunktiks sai aasta 1938, mil Spartaki populaarsus suurenes märkimisväärselt. 1936. aastal vaatas Spartaki mänge Moskvas 29 500 ja Dinamo mänge 30 000 pealtvaatajat. 1940. aastal olid need arvud 53 900 ja 44 400.³ Väljaspool Moskvat oli publiku arv enam-vähem võrdne. Manfred Zeller toob põhjuseks Stalini niinimetatud puhastuspoliitika aastatel 1936–1938, kui represseeriti ühiskonna eliiti ja mille tagajärjel „nähti Dinamot kui riigikorra esindajat ja Spartakit kui selle korra ohvrite kui mitte isegi elanikkonna esindajat“.⁴

Spartaki populaarsust, mis oli Stalini suurpuhastuse valguses ohtlik, suurendas asjaolu, et ta oli sisuliselt ainus iseseisev klubi, mis ei võlgnenud riigile midagi. Moskva CSKA oli armeemeeskond, Torpedo autotehase ja Lokomotiv raudteelaste klubi. Üle NSV Liidu paiknenud Dinamod kuulusid siseministeeriumile. Kuna Moskva linnavõimude käsul pidid kõik meeskonnad kuuluma mõne tehase, ametiühingu või muu organisatsiooni alla, otsis ka Spartak endale katust ja leidis selle toiduainetööstuse ametiühingu Pištševiku ja hiljem Promkooperatsija juures. Klubi leidis endale ka toetaja, üleliidulise komsomolijuhi Aleksandr Kossarevi.

Koolis õpetati Vana-Rooma ajalugu ja Spartaki nimi tähendab vene keeles orjade ülestõusu juhti Spartacust, kellega oli jalgpallisõpradel lihtne samastuda. Seda kergendas NSV Liidu igapäevaelu, kus privilegeeritud Dinamo fännid käisid võrreldes Spartaki poolehoidjatega paremini riides, elasid paremates korterites, sõid paremat toitu ja ostsid staadionile kallimaid pileteid. Oma kodustaadionit mitte omava Spartaki fännid paiknesid Dinamo staadioni odavamal idatribüünil, samas kui Dinamo omad hõivasid „aristokraatliku põhja- ja poolaristokraatliku lõunatribüüni“.⁵ Ebaõiglust suurendas ebaaus konkurents mängijaturul, kus Dinamo ja CSKA võtsid riikliku sunniaparaadi toel endale paremaid pallureid.

Vahest kõige märgilisemaks asjaoluks selles suures vastasseisus on Spartaki loojate vendade Starostinide küüditamine Siberisse (1938. aastal oli hukatud klubi suur toetaja komsomolijuht Kossarev). NSV Liidu julgeolekuülem Lavrenti Beria oli juba ametikoha järgi Dinamo meeskondade poolehoidja, aga vendade nelik oli talle ka antipaatne. Nikolai Starostin on meenutanud, kuidas ta tiirutas kahekümnendatel aastatel Tbilisis ühes mängus palliga ümber lihava Beria ja see ei suutnud seda alandust hiljem andestada.⁶

Üheks Beria tuntuimaks avalikuks sekkumiseks jalgpalliellu on 1939. aasta NSV Liidu karikavõistluste poolfinaal Moskva Spartaki ja Tbilisi Dinamo vahel. Beria oli Tbilisi Dinamo auliige ja selle kodustaadion kandis kuni hukkamiseni tema nime.⁷ Nimetatud poolfinaalis kaotas tema armastatud meeskond aga Spartakile 0 : 1, kusjuures kohtunik luges värava olukorras, kus pall oli tema arvates ületanud väravajoone, kuid ei lennanud võrku, sest enne jõudis Šota Šavgulidze selle väljakule tagasi lüüa. Neli päeva hiljem alistas Spartak finaalis Leningradi Stalinetsi ja pälvis teist aastat järjest karika. Tosin päeva hiljem märkasid Spartaki pallurid ja ametnikud, et Tbilisi Dinamo mängijad on Moskvas, ja kuulsid neilt, et nädala pärast mängitakse poolfinaal uuesti. Otsus oli tehtud kommunistliku partei keskkomitee tasemel ja arvatakse, et spartaklased pigem teadsid seda, kuid eelistasid juhtunule tagantjärele dramaatikat lisada. Spartak võitis kordusmängu 3 : 1, aga Tbilisi Dinamo vaidlustas nende kahjuks antud penalti. Kaks päeva hiljem lükati protest tagasi ja karikas jäi Spartakile. Beria otsese sekkumise kohta kindlad tõendid puuduvad, kuid suure tõenäosusega oli tema juhtunu taga.

Neli Spartaki asutanud venda – Aleksandr, Andrei, Nikolai ja Pjotr Starostin – vahistati 1942. aastal fabritseeritud süüdistustega ja saadeti Beria algatusel Siberisse, kus nad olid eri vangilaagrites ja vabanesid 1954. aastal. Nikolaid süüdistati koguni plaanis tappa diktaator Jossif Stalin 1936. aastal peetud mängu ajal Punasel väljakul.⁸ Andrei, Aleksandri ja Nikolai puhul on teada, et nad tegelesid vangilaagris treeneritööga. Saatuse irooniana treenis Andrei Norilskis kohalikku Dinamod⁹ ja Nikolai mitut Dinamo meeskonda eri paikades, sest kõik vangilaagrite meeskonnad kuulusid siseministeeriumi kaudu Dinamo alla.¹⁰

1948. aastal tõi Stalini poeg Vassili, kelle tiiva all oli NSV Liidu õhujõudude meeskond VVS, Nikolai Starostini salaja Moskvasse. Starostin elas kolm kuud Vassili juures ja avalikult käisid nad alati koos, et vältida vahistamist raevunud Beria poolt. Ühel õhtul tegi Starostin vea, kui lahkus Stalini majast oma perekonna juurde. Beria nabis ta kinni ja saatis tagasi Siberisse. Vassili tõi ta veel korra tagasi Moskvasse, kuid asi päädis sellega, et Nikolai saadeti Alma-Atasse, kus ta treenis vangistuse lõpuni kohalikku Kairatit.¹¹

Avamäng Lužnikis: põlvitav Netto ja kaklused
Kui Dinamo suutis oma paremad mängijad sõjast hoolimata säilitada, siis Spartak oli ilma nii oma juhtkonnast kui paljudest palluritest. See andis Dinamole suure eelise. Aastatel 1945–1951 jagasid Dinamo (kaks) ja armeemeeskond (viis) omavahel kõik seitse meistrikulda ja alles 1952. aastal suutis Spartak võita esimese sõjajärgse tiitli. Kahe kange pingelisemaks matšiks oli nende esimene kohtumine uhiuuel Lenini-nimelisel keskstaadionil Lužnikis, kus 1956. aasta septembris viigistati 102 000 pealtvaataja ees 1 : 1. Skoori avas juba kuuendal minutil eestlane Igor Netto.¹² Kümme minutit enne mängu lõppu määras kohtunik Dinamo kasuks penalti. Kuigi penalti oli määratud õiglaselt, piiras Spartak kohtuniku ümber. Netto laskus põlvili ja anus, et kohtunik tühistaks oma otsuse. Nikita Simonjan (hilisem NSV Liidu koondise peatreener ja jalgpalliföderatsiooni president – toim.) virutas palli demonstratiivselt eemale ja hakkas siis kätega dirigeerides üles kütma vilistavat ja karjuvat publikut. Dinamo ja Spartaki NSV Liidu aegsele rivaliteedile pühendatud raamatus „Spartak Moskva Dinamo“ kirjeldatakse: „Spartaklased ei lubanud kohtunikul üle kümne minuti mängu jätkata ja viisid temperamentsed tribüünid sellisesse seisu, et lihtsalt hirm hakkas.“¹³

Kui Vladimir Iljin oli penalti realiseerinud, kulges ülejäänud mäng spartaklaste toorutsemise, palli auti tagumise ja tseremoniaalse kätelaiutamise tähe all. Kuid „lahingud“ algasid juba vaheajal pealtvaatajate vahel, kui selgus, et ligipääs uue staadioni niigi vähestesse tualettidesse on raskendatud. Rüsinas said paljud vigastada, mõned üpris tõsiselt. Olukorra tegi keerulisemaks alkoholimüük staadionil. Pärast lõpuvilet viskasid mõned tribüüni ülaosas paiknevad pealtvaatajad allapoole klaaspudeleid ja paljudest vigastatutest kaks viidi haiglasse. Nii staadionil kui väljaspool seda puhkesid kaklused.¹⁴ Samal aastal tuli Spartak tiitlikaitsja Dinamo ees meistriks ning olümpiafinaalis Melbourne’is oli algrivistuses kümme spartaklast ja üks CSKA mängija.
(järgneb)

***

Dinamo asutamine ja tema needus
Moskva Dünamo on asutatud 1923. aastal, kuid tema juured ulatuvad 19. sajandisse, kui inglastest vennad Clement ja Harry Charnock asutasid Morozovi tekstiilitehase juurde Orehhovo-Zujevo jalgpallimeeskonna, mida tunti nime all OKS (Orehhovo spordiklubi), aga kutsuti ka lihtsalt Morozovtsõks. Kuna Charnockid olid Blackburn Roversi fännid, sai meeskond endale sinivalge vormi, mis on Dinamo värvid tänini. Pärast NSV Liidu loomist asutas kurikuulsa salapolitsei KGB eelkäija looja Feliks Dzeržinski Dinamo ja võttis OKSi üle.¹⁵

Dinamo tuli NSV Liidu meistriks 11 korda, viimati 1976. aastal. Venemaa meistriks pole tuldud kordagi. Karikavõite on seitse, viimatine 1995. Seetõttu räägitakse ka klubile peale pandud needusest, mille põhjuseks on kunagise sadistliku salapolitsei juhi Lavrenti Beria teod. Tal oli kombeks sõita autoga öistel Moskva tänavatel ja lasta oma turvameestel kaasa haarata ilusaid naisi, keda ta sundis oma korteris ringiratast roomama, et seejärel otsustada, keda neist vägistada. Kui Tuneesia saatkond kolis aastaid pärast Beria surma tema Moskva elupaika, otsustati see ulatuslikult renoveerida. Tööde käigus avastati nii aiast kui hoone seinte vahelt inimskelette.¹⁶ Paljud Dinamo fännid arvavad, et Spartaki loojate vendade Starostinide küüditamine Siberisse ja muud Beria hirmuteod tasutakse nüüd klubile kätte.

***

Spartak ja tema hüüdnimi Liha
Petrogradis asutas kohalik komsomol 1922. aastal spordiühingu Spartak, mille kommertsliku suunaga ettevõtlus oli sotsialistlikule riigile liiga jultunud. Klubi ei jäänud kestma. Tänapäeval tuntud Spartak asutati 1935. aastal, kusjuures klubi nimi mõeldi välja vendade Starostinide ning nende lähemate sõprade ja sugulaste ringis ühel hommikuni kestnud koosviibimisel Nikolai Starostini uues korteris Spiridonovi tänaval 1934. aasta novembris.¹⁷ Klubi eelkäijateks olid alates 1922. aastast sellised meeskonnad nagu Moskva Spordiklubi, Krasnaja Presnja, Pištševik, Dukat ja Promkooperaatsija.

Erinevalt teistest Moskva suurematest klubidest ei toetanud Spartakit tehas ega riiklik institutsioon, vaid kooperatiivid, millest tuleneb ka tema hüüdnimi Liha – nimelt toetas klubi kahe- ja kolmekümnendatel aastatel toiduainetööstuse ametiühing. Esialgu vastaste solvanguna mõeldud Liha on praegu Spartaki fännid uhkusega omaks võtnud.

***

Eestlased ja Moskva madin
Huvitaval kombel on Moskva madinas tegevad olnud ka eestlased. Elmar Saar, kelle nime kannab A. Le Coq Arena konverentsiruum, vilistas Dinamo staadionil 70 000 pealtvaataja ees 1 : 1 lõppenud Dinamo–Spartaki mängu 29. mail 1956.¹⁸ Samas kohtumises oli Spartaki kapteniks Igor Netto, kellele oli see juba üheteistkümnes Moskva madin. Kokku osales Netto 25s pealinna madinas, jagades NSV Liidu perioodil selles arvestuses esikohta teise legendaarse spartaklase Fjodor Tšerenkoviga. Netto lõi ühe, Tšerenkov kolm väravat. Netto oli kapteniks 15 (NSV Liidu ajastu rekord), Tšerenkov viiel korral. Spartaki poolel on NSV Liidu perioodil kolmel Moskva madinal osalenud ka Eesti passiga Valeri Karpin.

1938. aastal Tallinnas sündinud Eesti sünnijärgne kodanik Georgi Rjabov on osalenud kümnel Moskva madinal.¹⁹ Kahel mängul oli keskkaitsja Rjabov koguni Dinamo kapten. Netto ja Rjabov mängisid teineteise vastu neljal Moskva madinal. Aastatel 1946–1947 peetud neljas madinas oli Spartaki peatreeneriks eestlane Albert Vollrat. Nimetatud aastatel võitis Spartak Vollrati juhendusel NSV Liidu karika.

Dinamo poolt on NSV Liidu ajastul enim kordi madinates osalenud legendaarne väravavaht Lev Jašin: 26 korral (lasknud lüüa endale 27 väravat). Nii Jašin kui Netto debüteerisid Moskva madinal samas mängus: 2. juulil 1950. Netto osales nendel madinatel aastani 1964, Jašin koguni aastani 1970.

Lugu ilmus aprillikuu Jalkas

Tekst ja foto: Indrek Schwede

Viited:

¹Juhan Smuul, „Jäine raamat. Jaapani meri, detsember“ (Eesti Raamat, Tallinn 1965), 231.

²Manfred Zeller, „Sport and Society in the Soviet Union. The Politics of Football after Stalin“ (I. B. Tauris, London, New York 2018), 58–59, 61.

³Robert Edelman, „Moskva Spartak“ (Cornell University Press, Ithaca & London 2009), 88.

⁴Manfred Zeller, „Sport and Society in the Soviet Union. The Politics of Football after Stalin“ (I. B. Tauris, London, New York 2018), 43.

⁵Juri Oleštšuk, „Mistika Spartaka“ (Sportekspress Žurnal, nr 1/1999), 10.

⁶Robert Edelman, „Moskva Spartak“ (Cornell University Press, Ithaca & London 2009), 118–119.

⁷Erik R Scott, „Soccer Artistry and the Secret Police: Georgian Football in the Multiethnic Soviet Empire“. Toimetajad Robert Edelman ja Christopher Young. „The Whole World Was Watching. Sport in the Cold War“ (Stanford University Press, Stanford 2020), 88–89.

⁸Jonathan Wilson, „Behind the Curtain. Travels in Eastern Europe Football“ (Orion, 2006), 283.

⁹Robert Edelman, „Moskva Spartak“ (Cornell University Press, Ithaca & London 2009), 133.

¹⁰Jim Riordan, Jim Comrade, „The Spy Who Played for Spartak“ (Harper Perennial, London, New York, Toronto, Sydney, New Delhi 2009), 191.

¹¹Robert Edelman, „Serious Fun. A History of Spectator Sports in the USSR“ (Oxford University Press, New York, Oxford 1993), 85.

¹²Igor ja Lev Nettost lähemalt: Indrek Schwede, „Igor Netto – eestlasest Euroopa meister ja olümpiavõitja“ (Jalka 3/2012, 41–47; Jalka 4/2012, 50–55); Indrek Schwede, „Luule Viilma seletas Igor Netto needuse põhjuse“ (Jalka 1/2013, 12–13).

¹³„Spartak Moskva Dinamo. Velikoje protivostojanije. Vse matši v tšempionatah SSSR 1936–1991 godov“ (Moskva 2006), 51.

¹⁴Manfred Zeller, „Sport and Society in the Soviet Union. The Politics of Football after Stalin“ (I. B. Tauris, London, New York 2018), 26–27.

¹⁵Keith Baker, „Fathers of Football. Great Britons Who Took the Game to the World“ (Pitoh, 2015), 61, 66, 68.

¹⁶Marc Bennetts, „Football Dynamo. Modern Russia and the People’s Game“ (Virgin Books, 2008), 71–72.

¹⁷Robert Edelman, „Moskva Spartak“ (Cornell University Press, Ithaca & London 2009), 73.

¹⁸Toodud statistika hõlmab üksnes NSV Liidu meistrivõistlusi 1936–1991.

¹⁹Kogu statistika pärineb raamatust „Spartak Moskva Dinamo“, kus andmed lähevad lahku: Dinamo mängijate tabelis on Rjabovil kirjas kümme mängu, kuid koosseise uurides tuleb kokku üheksa mängu.