JALKA | Nõudlik Anatoli Trojanov: treener peab olema diplomaat

Septembris oma 65. sünnipäeva tähistanud Anatoli Trojanov kasvas üles Usbekistanis, kus koos teiste lastega mängiti hoovi peal mitut sportmängu. Jalgpalli poole hakkasid noort poissi tõmbama raadioreportaažid ning kui ühel päeval avastas väike Anatoli koos oma kaksikvennaga ajalehekuulutuse, kus teatati, et Taškendi spordiinternaatkooli võetakse vastu noori jalgpallureid, oli asi otsustatud.

Jalgpalli kõrval omandas Trojanov oma esimese kõrghariduse ehituses, aga süda unistas endiselt jalgpalli tudeerimisest. Kui noormees siis Usbekistani sõjaväe ridades toonase Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud Eestisse saadeti, otsustas ta siin oma haridusteed jätkata. Kirjad said laiali saadetud mitmesse ülikooli, kuid ainsana saabus vastus Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna dekaanilt Atko Virult. Trojanov võetigi Tartu ülikooli vastu ning tänu kõrghariduse olemasolule pandi ta kohe õppima teisele kursusele.

Kui Trojanov 1982. aastal Tartu ülikoolist diplomi kätte sai, otsustas ta perekondlikel põhjustel jääda Eestisse. Nimelt oli ta pojal tervisega probleeme ning arstid soovitasid jääda paikseks ja püsida ühes kliimas. Nii saigi Trojanovist püsiv Tartu elanik ja kehalise kasvatuse õpetaja eri venekeelsetes koolides. Jalgpalli mängimise jättis usbekistani mees katki, sest pere ja töö kõrvalt polnud selleks mahti.

Õpetajaameti kõrvalt sai Trojanov toonases 9. keskkoolis töötades loa, et tohib moodustada oma jalgpallitiimi. Esmalt pani Trojanov pundi kokku 1974. aastal sündinud poistest, kellest kasvasid ka tema esimesed noortekoondise kasvandikud. Veel mitu võistkonda jõudis tema käe all mängida, enne kui Nõukogude Liit lagunes ja Tartu linnavalitsus ütles, et nüüd tuleks moodustada jalgpalliklubid. Nii saigi 1990. aastal loodud Merkuur-Juunior, mille vanemtreenerina töötab Trojanov ka praegu. Pikki aastaid treenerina töötanud Trojanov leiab, et jalgpallimeeskond on kui suur pere.

„Mõne lapsega võid olla kurjem, mõnega pead kasutama rohkem sõnu. Iga lapse jaoks tuleb leida oma tee – nagu ka perekonnas,“ räägib Trojanov. „Samas olen nõus, et mina olen vägagi nõudlik treener. Aga nõudlikkus ei ole peamine, sest eelkõige peab treener olema diplomaat. Ta peab igas lapses leidma üles selle positiivse osa, mis teda edasi viiks.“

Trojanovi käe all on üles kasvanud mitu tuntud vutimeest, teiste hulgas näiteks Artur Pikk, Andrei Tjunin, vennad Vitali ja Vladislav Gussev. Just koondislaste Eesti särgis mängimist ja selle nägemist peab Trojanov oma treenerikarjääri üheks kõige meeldejäävamaks hetkeks.

„Aga loomulikult on alati tore näha ka lihtsalt seda, kuidas laste silmad jalgpalli mängides säravad,“ annab Trojanov mõista, et alati ei pea edu ja õnne mõõtma ülisuurtel skaaladel. Toredate hetkede kõrval tunnistab Trojanov, et kõige raskem on aastate jooksul olnud vaadata, kuidas lapsed jalgpallist loobuvad. Samuti meenutab ta, et väga keeruline oli Merkuur-Juuniori algusaastatel.

„Materiaalselt oli raske,“ meenutab Trojanov. „Suur tänu Lõuna-Eesti kütusefirma LMRA presidendile Jüri Lõsakile, kes meile bussi ostis. Toona ei olnud veel eriti kellelgi oma bussi.“

Tartu jalgpalliga hästi kursis olev treener nendib, et kui noorte tasemel on Taaralinna vutt väga heas seisus, siis kahjuks ei saa sama öelda täiskasvanute kohta.

„Seal hakkab mängima raha,“ nendib Trojanov. „Ja loomulikult tingimused: Tartus pole ühtegi sisehalli ja ka inimesi on siin oluliselt vähem, nii et valikut on raskem teha. Aga lootust on, et jõuame Tallinnale järele. Lootust on alati!“

Lugu ilmus detsembrikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts

Anatoli Trojanovi Annelinna korteri esikusse on üles seatud riiul, kus ilutsevad ka näiteks maineka treeneri esimene karikas (kõige suurem trofee otse Trojanovi kõrval) ja 2013. aastal teenitud parima õpetaja auhind (kausikujuline auhind riiuli keskel).
Foto: Aldo Luud