30

04.2018

14:15

JALKA | Praktikale Jalkasse? Aga miks mitte!

Jalka pole ainult koht, kus avaldatakse tekste Eesti jalgpallist. Meie ajakiri on ka paik, kuhu noored inimesed soovivad tulla praktikale. Vestlesime kahe eelmisel aastal Jalkas praktikal olnud noorega: Katre Kuusiku ja Kristjan Karroniga.


Tartu ülikoolis magistriõppes ajakirjandust tudeeriv Kristjan Karron otsis eelmisel aastal praktikakohta, kus saaks tegeleda jalgpalliga. Ülikoolist soovitati Postimeest ja Soccernet.ee portaali.

“Olen püüdnud oma õpinguid nii kombineerida, et saan tegeleda jalgpalliteemaga,” räägib Kristjan Karron. “Postimehe spordiosakonnas pidanuksin tõenäoliselt kirjutama ka teistest aladest, aga mulle see poleks sobinud. Soccernet.ee on väga hea portaal, aga minu eelistus oli Jalka, sest siin avaldatakse pikemaid tekste.”

Ka magistritöös keskendub Karron armastatud alale. Ta uurib jalgpalliajakirjanike moraalseid valikuid: “Mind huvitavad jalgpalliajakirjanike otsuseid mõjutavad tegurid. Kindlasti püüavad neid ära kasutada klubide kommunikatsioonijuhid, kogenumad mängijad ja nende agendid. Huvitav on uurida, kas ja kuidas näiteks agendid ajakirjanikke ära kasutavad. Kujutan ette olukorda, kus agent helistab ajakirjanikule ja pakub infot, et mängija ei taha enam oma klubis olla. Sisuliselt püütakse ajakirjandust uues müügitehingus ära kasutada. Ühest küljest saab ajakirjanik seda infot avaldades näidata end informeerituna, aga teisalt näen siin ka moraalseid probleeme.”

“Eri allikate vahel laveerides tekib paratamatult küsimus, kuidas neid kõiki õnnelikuna hoida, kuidas mitte kaotada kontakte olukorras, kus kirjutama peab ka negatiivsetest asjadest,” jätkab Karron. “Eesti on ju väike, kui allikad välja vihastad, ei taheta võibolla enam intervjuud anda ja on raske oma tööd teha. Samas pead ausaks jääma lugeja, kuulaja, vaataja ees. Uurin seda, kas jalgpalliajakirjanik on endale teadvustanud, kellele ta kirjutab. Kas eesmärk on kirjutada kõigile meeldivat juttu või on ka neid, kes on teadlikult valinud endale mõne niši ega muretse väga selle pärast, mida allikad asjast arvavad.”

Jalkas praktikal olles osales Kristjan Karron ajakirja kolleegiumi koosolekul. Samuti Skype’i vahendusel toimunud toimetuse koosolekutel, kus planeeriti järgmisi ajakirjanumbreid. Ta kirjutas ajakirja loo Premium liigas poolsada mängu pidanud pärnakast Joosep Sarapuust, kelle viisid bioloogiaõpingud Tartu ülikoolis Prantsuse Gujaanasse (Jalka 6/2017), ja Eesti üliõpilasjalgpallist enne teist maailmasõda (Jalka 7/2017). Paradoksaalsel kombel läks praktika aga ametlikus arvestuses vett vedama.

“Saatuslikuks sai Jalka harv ilmumistsükkel,” muigab Karron. “Ajakiri ilmub kord kuus ja seetõttu polnud ka mu kontaktid toimetusega sagedased. Hiljem selgus, et minult oodati ülikoolis aruannet iga nädala kohta. Kooli kontekstis ma eesmärke küll ei saavutanud, aga isiklikult sain praktikast palju kasulikku. Väga kasulik oli ka üliõpilaskonna jalgpalliajaloo jaoks materjalides tuhnimine.”

Karron ütleb, et Jalka töö köögipoolt nähes pakkus talle huvi ajakirja suunitlus: jalgpalliliidu väljaandena puudub kohustus koguda klikke ja teha kerglasi tekste ning erinevalt teistest väljaannetest lasub ajakirjal vastutus tutvustada ja promoda alaliidu tegevusi ja eesmärke. Samas peab ajakiri oma tekste serveerides pakkuma ka ajakirjanduslikke konfliktielemente.

Koolitunnis näiteid jalgpallist

Huvi jalgpalli vastu sai Kristjan Karron isalt, kes oli korvpallitreener, aga ka jalkafänn. Esimene jalkamälestus on Kristjanil 1998. aasta MMist. Isalt kandus talle üle Saksa jalgpalli ja eriti Müncheni Bayerni fännamine. 2002. aasta MMi vaatas ta juba teadlikuma pilguga ja eriti sümpatiseeris talle “hirmsa näoga” Oliver Kahn. Rakveres elades käis Karron Flora treeningrühmas ja oli Kahni eeskujul väravavaht.

“Ma vaatasin internetist, et olen kusagil Virumaa meistrivõistlustel noorteklassis isegi värava löönud, aga ma ei mäleta sellest ise midagi!” naerab ta. “Pidin selle värava lööma väravavahina. Äkki siis lajatasin väikesel platsil otse lahtilöögist?”

Rakverest Tallinnasse kolinuna jäi jalkatrenn unarusse, kuigi oma lõbuks käis Kristjan ikka mängimas ja teeb seda siiani. Tõsi, nüüd eelistab ta väljakumängija rolli, et endale rohkem koormust anda.

“Mul on praegugi nina sinine!” tõdeb ta lõbusalt viimast mängu meenutades. Võimaluse korral käib Karron vaatamas Eesti koondise mänge. Üks esimesi mälestusi on kunagine Eesti–Venemaa kohtumine, kus ta poisiklutina sattus koos sõbra ja Eesti lipuga ootamatult Vene fännide sektorisse istuma. Kõik kulges rahumeelselt, venelased elasid väga lõbusalt mängule kaasa. 

Karron kirjutab Müürilehte veel muusikaarvustusi ja töötab Põlva keskkoolis ühiskonnaõpetuse õpetajana.

“Vahel saan koolitundides tuua näiteid jalgpallist: näiteks El Salvadori ja Hondurase vahel puhkenud sõjast, mille ajendiks sai kahe riigi vastasseis MM-valikmängudes,” räägib Kristjan, kes hea meelega asub pärast hariduse omandamist tööle erialale, kus saaks tegeleda jalgpalli ja ajakirjandusega. “Aga ma annan endale aru, et Eesti on väike ja selliseid töökohti on vähe.”

Huvitav ka mitu korda lugedes

Katre Kuusik lõpetas Tartu ülikooli bakalaureuseõpingud hispaania filoloogina ja õpib praegu Tallinna ülikoolis keeleteadust. Eelmise aasta lõpul hakkas ta endale otsima praktikakohta keeletoimetajana ja kirjutas sooviavalduse kolme kohta.

“Ma ise ka täpselt ei tea, miks ma Jalka poole pöördusin,” seletab Katre Kuusik. “Kuskilt kargas selline mõte pähe, ma olin Jalkat varem lugenud. Kunagi ammu käis ajakiri kodus ja olen seda mõned korrad ka ostnud. Ma tahtsin ka keeletoimetajana lugeda teemal, mille kohta saaksin rohkem teada. Ja et teksti mitu korda lugedes oleks ikka huvitav.”

Katre tunnistab, et otsest seost tal jalgpalliga polegi ja treeningutel pole ta käinud. Kui vend ja isa koos telerist vutti vaatasid, jäi Katre kõrvale. Huvi tekkis 2006. aasta MMi aegu, kui ta juhtus koos vennaga mänge vaatama. Tal on meeles Itaalia ja Prantsusmaa finaalmäng ja see, et meeldis Portugali mäng. Hiljem on lemmikuks saanud Saksa jalgpall, mida ta jälgib rohkem. Kristjan Karroni kombel nimetab temagi oma lemmikuna Bayernit ning mängijatest Manuel Neuerit ja Robert Lewandowskit.

“Eesti jalgpalli jälgisin tähelepanelikumalt siis, kui koondis jõudis 2011. aastal EM-võistluste playoff’i,” ütleb Katre. “Tribüünile olen jõudnud harva, aga näiteks Eesti–Inglismaa viimasel kodumängul olin kohal. Kohapeal olles jõuab melu muidugi paremini inimesteni, aga telekast on jalgpalli siiski mugavam vaadata.”

Jalkas oli Katre Kuusiku keelepraktika kestus 70 tundi. Füüsiliselt ta toimetuse inimestega kokku ei puutunud, vaid suhtles ajakirja keeletoimetaja Triinu-Mari Vorbiga meilitsi. Töö vastas ootustele, Katre sai lisaks keeletoimetaja kogemusele ka jalgpalli kohta rohkem teada.

“Erialast praktikat mul varasemast polnudki, olin ainult koolis harjutusi teinud,” rääkis ta. “Sain Triinu-Marilt tagasisidet ka. Ta soovitas mul julgemalt tekstide sõnastust parandada ja rõhutas, et õigekirjakahtluse korral on oluline infot hankida ja kontrollida eri allikatest. Ma tegelikult alguses tahtsingi kõike parandama hakata, aga mingil hetkel tõmbusin tagasi. Kogemusi oli vähe. Samas on selge, et kirjutaja stiili ei tohi keeletoimetaja muuta. Jalgpalliterminoloogiaga olin varasemast tuttav ja töö käigus tekkinud vilumuse arvelt kulus tekstidele aina vähem aega.”

Tulevikus tahab Katre end siduda hispaania keele ja keeleteadusega. Hispaania keeles loeb ta internetist uudiseid, et väärt oskus rooste ei läheks.

“Mul on huvi ka eesti keele vastu ja võin hakata ka tõlkijaks,” ütleb ta. “Miks mitte tõlkida eesti keelde hispaania ilukirjandust! Igatahes keeleasjandusega tahaks kindlasti edasi minna.”

Lugu ilmus aprillikuu Jalkas

Tekst: Indrek Schwede

Peasponsor

  • LHV

Suurtoetajad

  • Nike
  • A.Le Coq
  • Tele 2
  • Betsafe
  • Rimi

Toetajad

  • ABC Motors
  • Ramirent
  • FIFAA
  • Taisto
  • MyFitness
  • SIS
  • Baltman

Lennupartner

  • Nordica

Meediapartnerid

  • ERR
  • Õhtuleht
  • Soccernet

Partnerid

  • UEFA
  • FIFA
  • Kultuuriministeerium
  • EOK
  • Tallinn

Sotsiaalpartnerid

  • SPIN
  • SOS Lasteküla