JALKA | Roosa tõukeratas väljakul ehk kohtunikutöö Maltal

Kommunikatsiooniharidusega Jako Arula töötas 2018. aasta alguses Viljandi linnavalitsuse arenguspetsialistina, kuid pärast sealt lahkumist otsustas koos elukaaslasega Eesti tolmu jalgelt pühkida. Noortel oli plaan siirduda aastaks välismaale ning tutvuste ja soovituste kaudu osutus sihtkohaks Malta. Arula sõnul langes otsus väikese saareriigi kasuks seepärast, et suurem osa sealsest elanikkonnast valdab inglise keelt ja saar on oma 316 km² juures piisavalt väike, et see aasta jooksul töö kõrvalt läbi käia.

Maltale jõudes leidsid eestlased töökoha restoranides, mille paindlik graafik tähendas, et Arula sai jätkata ka oma armastatud hobi ehk kohtunikutööga. Noormees meenutab, et vilemehena jätkamine ei tulnud uitmõttena, vaid oli kogu aeg plaanis olnud. „Sain oma kohtunikulitsentsi juba 2014. aastal, aga noori kohtunikke tuleb ju kogu aeg peale,“ selgitab Arula. „Kui oleksin ligikaudu pooleteise aasta pikkuse pausi sisse lasknud, oleks Eestisse tagasi tulles olnud väga raske. Niisiis vedasin oma putsad ja vormi kaasa, kuigi kohalik alaliit andis Maltal kasutamiseks oma vormid – see oli tore üllatus.“

Arula lisab, et Maltal viibimise lühikese aja tõttu oli selge, et päris kõrgeimale tasemele ehk meistriliigasse ta välja ei jõua, kuid see polnudki eesmärk omaette. „Tahtsin ennast kohtunikuna nii-öelda soojas hoida, kultuuri õppida ja tutvusi luua. Vilistamine oli kogu kogemuse üks osa. Olen mitme seal kohatud kohtunikuga ka hiljem suhelnud, sest kohtunikud on reeglina ikkagi normaalsed inimesed,“ naerab ta.

Paksud seinad ja hilinemised
Juba enne Eestist lahkumist asus Arula paberimajandust korraldama ja selleks hankis ta EJLi kohtunike osakonnalt vabas vormis soovituse, kus tema sõnul „kinnitati, et ma ikka normaalne inimene olen“. Maltal võttis vilemees ühendust kohaliku alaliiduga ja pääses vestlusele kohtunike osakonna juhiga, kes luges eestlasele sõnad peale, et ainult paari mängu pärast pole mõtet hakata asju ajama. Kuigi eestlase töö restoranis langes nädalavahetustel sageli kokku jalgpallimängudega, jäi tema saldosse aastaga siiski korralik arv kohtumisi ehk 30 mängu. Neist paar matši sai Arula kaasa teha täiskasvanute võistlustel, ülejäänud olid noorteliigade kohtumised.

Noorte meistrivõistluste mängudel oli Arula sõnul sage nähtus, et pealtvaatajaid võis olla kuni mitusada inimest. Sageli peeti neid mänge vilemeeste jaoks kahekaupa: hommiku poole võisid peakohtunikuna vilistada U15 mängu, pärast väikest pausi olla U17 liiga mängul abikohtunik. Arula selgitab, et selle põhjus on asjaolu, et kohtunikke pole Maltal just üleliia palju ja kui ühele staadionile on vilemehed juba kohale kutsutud, kasutatakse neid maksimaalselt ära.

Oma kõige esimesest mängust rääkides meenutab Arula, et see tuli üsna ootamatult ehk vaid veidi enne mängupäeva. Ta selgitab, et sageli saigi ta määramisi vahetult enne matši eelmisel hilisõhtul või lausa mängupäeva hommikul. Üks põhjus, miks võis info nii hilja temani jõuda, on kohalikud majad. „Seal on vanad majad, mille seinad on nii paksud, et telefonilevi ei ulata sinna,“ räägib Arula. „Kui ka internetilevi polnud, siis ei olnudki võimalik kellegagi kontakti saada. Võis juhtuda, et mõni määramine ja mäng läks seetõttu ka kaduma.“

Maltal peetud esimese kohtumise sai Arula teha peakohtunikuna, kuid kõik ei sujunud sugugi plaanipäraselt. Nimelt jäi üks kohtunikebrigaadi liige mängule hiljaks, kuid eestlase sõnul on seal igati tavapärane, et kõik võivad hilineda: kohtunikud, mängijad, treenerid, bussid jne. „Ajast kinnipidamine on seal väga kaootiline,“ sõnab Arula.

Kui kogu brigaad oli lõpuks siiski kohal, tuli enne mängu läbi viia mitu protseduuri. Arula meenutab, et enne mänge pidid kohtunikud ja ametnikud üksteist vastastikku kontrollima, kas mängule on saabunud ikka õiged inimesed. Eestis sellist tava pole, kuid Maltal vaadati enne igat mängu üksteise töötõendid üle. Erinev oli ka mängude protokollidega toimetamine: kui Eestis vastutab võistkond selle eest, et väljakule saadetakse just need mängijad, kes on protokollis üles antud, siis Maltal on selle kontrollimine kohtunike ülesanne. „Prinditi välja ainult meeskonna lehed ja meie pidime üle vaatama, kas nimed ja numbrid klapivad,“ selgitab Arula.

Peale esimese kohtumise meenutab eestlane meeldejäävamatest hetkedest üht mängu, kus ta sai peakohtunikuna tunda kohalike fännide temperamentsust. „Andsime võibolla ühe lisaminuti liiga palju, löödi värav ja sellest tekkis probleem,“ meenutab Eesti vilemees. „Üks mängija läks vastasfännide provotseerimiseks nende tribüüni ette ja sel ajal, kui me proovisime asja lahendada, lendas äkki väljakule roosa tõukeratas. See jääb mulle elu lõpuni meelde. Õnneks ei tabanud see kedagi, aga on selge, et kui see juba visati, siis mingisuguse eesmärgiga.“

Kogu kohtunikebrigaad pidi hiljem andma juhtunust aru ka kohalikule distsiplinaarkomisjonile, kellel Arula sõnul vilepartiile etteheiteid polnud.
Veel ühe eredama hetkena meenutab eestlane mängu Gozo saarel, kus asub üks kahest Malta murukattega väljakust. Kuivõrd saarele pääseb vaid praamiga, olid Arula sõnul sagedased olukorrad, kus kohtunikud pidid sinna sõitma juba väga varastel hommikutundidel. Ühest oma käigust meenutab eestlane, et praamil oli vastas kohaliku staadioni haldaja ja üheskoos sõidetigi staadionile, mis pealtvaatajate mõistes on ligikaudu sama suur kui Viljandi linnastaadion. „Mäng oli väga kõrgetasemelise korraldusega: enne kohtumist oli korralik koosolek, meil olid peamikrid, pealtvaatajaid oli palju, kogu aeg trummid peksid ja kasutusele võeti ka pürotehnika,“ meenutab mängul abikohtunikuna tegutsenud Arula.

Leib ja kala platsil ei aita
Muruväljakutest ja kohalikust taristust rääkides sõnab Arula, et kunstmuruplatse eelistatakse kliima pärast: suviti on temperatuurid Maltal nii kõrged, et muruväljakute kastmine läheks väga kalliks. Kohalikud sporditaristud on tema sõnul pigem puudulikud, mistõttu eelistavad kohalikud elanikud spordialasid, mis väga keerulisi tingimusi ei nõua. „Nad mängivad ragbit,“ räägib Arula. „Jalgpall on üldiselt väga populaarne, korvpalli mängitakse vähem, sest inimesed on kasvult keskmiselt lühemad. Aga neil on ka kummalisi alasid, näiteks veepall. Üllatavalt palju inimesi käib seda vaatamas.“

Taristu juures ei saa üle ega ümber kohalikust kliimast põhjustatud oludest, mis võivad eestlastele veidi hirmutavad tunduda. Arula meenutab, et kui Eestis käiakse pärast mängu staadioniruumides pesemas, siis Maltal seda ei tehta. „Duši alla ikka eriti ei julenud minna, kõik hallitas,“ sõnab Arula. „Seal on kogu aeg nii niiske, et igal pool hallitab. Meil hallitas esimese kuu ajaga oma kodus isegi kohver ära!“

Niiske ja soe ilm mõjutavad ka kohalikku vutihooaega, mis kestab sügisest maikuuni. Suvel, kui temperatuur tõuseb juba 40kraadiseks, jalgpalli ei mängita. Arula räägib, et kuigi Malta on Vahemere ääres paiknev riik, on seal kolm kuud talvist aega sarnane nende ilmadega, kui Eestis tuleb vilemehena ametis olla novembris. Soojaks hakkab taas minema märtsikuus, kui temperatuur võib olla 30 kraadi kandis. „Siis kulub paar liitrit vett mängu jooksul ära nii, et ega tualetis ei pea käima, kõik lihtsalt aurustub ära,“ räägib Arula.

Kohtunikutöö andis peale kohaliku ilma nautimise võimaluse tutvuda ka teistest rahvustest inimestega, sest eestlase sõnul on Maltal palju kirevat rahvast. Arula sõnul juhtus sedagi, et kolmeliikmelises brigaadis olid kõik kohtunikud eri rahvusest. Keelega Eesti vilemees kohtunikuna hätta ei jäänud, sest tema sõnul oskavad inglise keelt mingil määral ikkagi kõik ametivennad. Samas meenutab ta, et kui juhtumisi olid brigaadis mõlemad teised kohtunikud maltalased, siis võis juhtuda, et pigem räägiti omavahel kohalikus keeles ja välismaalasele ei viitsitud kõike selgitada. „Malta keel on segu itaalia ja araabia keelest ning seda pole väga lihtne õppida. Eks ma lõpuks hakkasin veidike ka tonkama, mida räägitakse. Restoranis töötades sain selgeks näiteks sõnad „kala“ ja „leib“, aga nendest pole jalgpalliplatsil väga palju kasu,“ naerab Arula.

Peale kohtunike tuli rääkida ka mängijatega, kes end sageli väljakul väljendada tahtsid. Arula meenutab, et kui saadi aru, et ta kohalikku keelt ei mõista, asuti kohati seda tulisemaid väljendeid kasutama, kuid sel juhul järgnes ka karistus: „Õppisin krõbedamad väljendid selgeks ja kui väga tumedatesse kohtadesse hakati saatma, siis sai ka kaarte jagatud. Sellise kõnepruugi koht ei ole väljakul.“

Kohalikust jalgpallist sai Arula aimu ka pealtvaatajana meistriliigamänge külastades ning tema sõnul võib sealset kõrgliigat pidada ligikaudu samaväärseks Premium liigaga. Koondisemängudest õnnestus eestlasel näha Malta ja Hispaania vastasseisu. Arula meenutab, et ligikaudu tund enne avavilet oli 17 000 inimest mahutav rahvusstaadion üsna tühi ning isegi avavile kõlades polnud kõik pealtvaatajad saabunud. „Staadion läks täiesti täis umbes 15 minutit pärast mängu algust, sest eks maltalased saabuvadki viimasel minutil või hiljem,“ muigab Arula.

Oma kogemust kokku võttes sõnab ta, et kindlasti soovitab ta teistelgi kohtunikel välismaal ametit proovida. Ta nendib, et suuremates riikides ei pruugi kohtunikuks pääsemine olla sama lihtne kui pisikeses Maltas, kuid kui see õnnestub, annab see hindamatu kogemuse.

***

Kirik iga päeva kohta

Aasta aega Maltal elanud Jako Arula soovitab reisihuvilistel Maltale siirduda esialgu kasvõi paariks päevaks, sest sinna saab iganädalaselt lennata nii Tallinnast kui Riiast (sellised olid võimalused enne koroonakriisi puhkemist – toim.). Saarega tutvumiseks on mõistlik rentida auto, sest kohalik transport on Arula sõnul keskpärane. Ta selgitab: „Maltal tuleb aega võtta. Seal ei saa nii, et teed omale kindla päevaplaani ja sinna juurde ka bussiplaani ning arvad, et selle järgi käivadki asjad. Kohalikud on aja arvestamisel üsna vabameelsed.“

Maltal on Arula sõnul rohkelt ilusaid kohti, mida külastada. Kruiisi või eraldi päevareisina soovitab ta külastada Gozo saart, kus asub ka üks Malta kahest murukattega jalgpalliväljakust. Pealinn Valletta on ehitatud ilusaks ja moodsaks, kuid samas saab tänavapildis näha ka klassikalist arhitektuuri. Ilusa promenaadiga on Sliema linn, kus leidub rohkelt restorane. Rabati linnas saab uudistada vanaaegseid katakombe ja koopaid. Endine pealinn Mdina on Arula sõnul samuti koht, mida Maltal peab nägema ja vaatama. Seal asub riigi peakatedraal ja leidub rohkelt ka teisi kirikuid.

Just kirikud on Arula sõnul üks kahest vaatamisväärsusest, mida Maltal rohkelt kohtab. „Viskasime nalja, et seal ongi vaadata ainult pühamuid ja kivisid,“ naerab Arula. „Seal on tõesti palju kivisid: on esiajaloolisi kivisid, on varemeid, mis tegelikult on hoopis kivid jne. Metsa ja loodust seal eriti pole, aga kivide vaatamiseks on see hea koht! Ja loomulikult kirikud: seal on 365 kirikut ehk öeldakse, et iga päeva kohta üks kirik. Lisaks veel väiksemad kabelid, mida samuti külastatakse. Malta on väga usklik maa.“

Lugu ilmus juulikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: