JALKA │ treener │ Ulrika Tülp hoiab Läänemaal tüdrukute jalgpalli elus

Veidi enne jaanipäeva oma 27. sünnipäeva tähistanud Tülp jõudis jalgpalli juurde juba enne kooliminekut, kui oma kamba ainukese tüdrukuna sai käidud poistega palli toksimas. Piisas vaid mõnest korrast, kui jalgpallipisik oli väikese Ulrika oma võimusesse saanud ja läkski mänguks.

Meie A-koondise eest seni 11 mängu teinud ja ühe värava löönud Tülp ei piirdu aga ainult ise pallimängimisega, vaid valutab südant kogu Läänemaa tüdrukute jalgpalli pärast. Ta selgitas, et kui ühel hetkel lõpetati Läänemaal Taebla kandis lastele mõeldud spordiringide tegevus ära, pakkus kohalik aktivist Enn Kerge, et ehk võiks teha midagi tüdrukutele. Tülp võttis vabatahtlikult selle missiooni enda kanda ning veab kohalikku jalgpallivankrit siiani.

Sel aastal on loo peategelane ametis ühe tüdrukute rühmaga, kellega noorte rahvaliigas osalemiseks treenitakse üks-kaks korda nädalas. Liigamängud peetakse peamiselt poiste vastu, kuigi Taebla enda võistkonnas on sel hooajal vaid tüdrukud. Juuni keskpaigaks oli Taeblal peetud üks mäng, mis kaotati suurelt 0 : 16 Harju JK Jüri noortele, kuid Tülp selgitas, et rahvaliigas kasvõi poiste vastu mängimine on oluline kogemuse saamiseks. Seda saadi juba eelmisel hooajal, millest Tülp meenutab üht omapärast seika. Nimelt mängiti ühe Tallinna võistkonnaga, kelle vastu juhiti avapoolajaks õige mitme väravaga.

„Tüdrukud olid nii õnnelikud, et hea, et nad nutma ei hakanud,“ naeris Tülp. Mäng küll kaldus lõpuks vastastele, kuid just see mäng ja tüdrukute emotsioon on treenerile üks eredamaid mälestusi.

Läänemaa jalgpallipisiku elushoidmine pole sugugi lihtne ja kogu aeg eredate mälestustega töö, kuid Tülp ei pea seda liiga raskeks, sest tal on piisavalt motiive.

„Mulle meeldib lastega töötada, sest olen ise õpetaja ja seepärast kogu aeg lastega kokku puutunud,“ rääkis Tülp ja jätkas naerdes: „See on ju lõbus töö, saad ise kaasa liigutada ja midagi teistele anda. Ega rohkem polegi vaja. Saab jalgpallipisikut elus hoida ja mine sa tea, äkki lähevad tüdrukud muidu pahale teele.“

Tegelikkuses paraku ainult ühe eestvedaja entusiasmist ja motivatsioonist ei piisa ning Tülp tunnistas, et olud on keerulised. Tema sõnul on kõige raskem asjaolu, et sponsoreid peaaegu polegi – abi tuleb vaid ühelt MTÜ-lt ning lisaks aitas paar head toetajat võistkonda hooaja eel võistlusvormidega. Kui on soov osaleda mõnes noorteliigas, põrgatakse kohe rahaprobleemi vastu, sest ainuüksi liigatasu on Taeblale praegu liiga suur. Samuti on raske hakkama saada praeguste tingimustega, mis tüdrukute jalgpalli kohalikes oludes liiga atraktiivseks ei muuda.

„Staadionit keegi praegu ei hoolda ning eks väravad on juba roostes ja katkised,“ nentis Tülp. „Meil puuduvad tingimused ja kuna neid pole, ei ole ka jalgpall nii popp. Tahtjaid on vähe.“

Ent oleviku veidike tumedad pilved ei morjenda südikat Tülpi, sest tema lähtub oma motost: unista suurelt. Olles ise Läänemaalt sirgunud, loodab ta kunagised hiilgeajad taastada.

„Kui tüdrukute jalgpall meieni kunagi jõudis, siis alustasime noorte meistrivõistlustelt ja meil läks täitsa hästi – me ei läinud sinna kaotama,“ rääkis Tülp.

„Minu eesmärk on saada Läänemaa peale taas kokku punt, kes võistleks Eesti meistrivõistlustel. Tahaksin tagasi seda olukorda, milles ise olin, kuid nüüd mitte enam noore mängija, vaid treenerina,“ andis Tülp mõista, et ta ei kavatse puhata enne, kui Taeblal on taas korralik naiskond ette näidata.

Lugu ilmus augustikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Pildil Tülp esindamas Eesti koondist