David Vseviov: jalgpall on üks suur peegel

Teisipäevase Eesti – Andorra MM-valikmängu aukülaline on tuntud ajaloolane ja ühiskonnategelane David Vseviov, kes osaleb kohtumise eel toimuval kätlemistseremoonial.

Vseviovi kirjatükid on aastate jooksul aidanud ühiskonnas toimuvaid protsesse mõtestada, aastal 2010 teenis ta ajalehelt Postimees aasta arvamusliidri tiitli. Populaarne on Vseviovi juhitav Vikerraadio saade „Müstiline Venemaa“.

Enne teisipäeval kell 19 A. Le Coq Arenal peetavat Eesti – Andorra MM-valikmängu andis Vseviov jalgpall.ee portaalile intervjuu.

Eesti – Andorra mängu järgselt tähistatakse priiuse põlistamise päeva, kui meie praegune iseseisvusperiood ületab pikkuselt eelmise. Millist tähendust võiks see päev omada – kas tegu on lihtsalt hea võimalusega mõelda Eesti rahva ja riigi ajaloo üle või võiks ja peaks see kujunema verstapostiks ühiskonna teadvuses?  

Kas sellest päevast kujuneb oluline verstapost, seda näitab vaid tulevik. Kuid vaevalt, sest selle päeva sümboolne tähendus on pigem ühekordne, märgistades just nimelt ühe ajalise verstaposti ületamist. Võib-olla kunagi kaugemas tulevikus, kui praegune iseseisvusperiood on ületanud eelmist kaks, kolm jne korda oleks uuesti suurem põhjus just nimelt sellel päeval peatuda. Samas aga oleks meil kõigil vaja mõnd päeva, mis aitaks viia mõtted argitasandilt laiemale pinnase. Et siis omaette või ühiselt arutleda Eesti riigi mõtte üle.

Jalgpall on maailmakeel, puudutades väga paljusid inimesi ja pakkudes muuhulgas võimalust patriotismi positiivseks väljendamiseks, oma rahvusvärvide kandmiseks ja mingil moel kinnitust rahva elujõule. Kuidas selline laialt mõistetav tegevus peaks end ühiskonnas positsioonerima?

Kui meenutada olnud nõukogude aega, siis oma riigi puudumine torkas silma vast kõige ilmekamalt just nimelt suuremate spordivõistluste ülekannete aegu. Ning tõesti, ega neid ettevõtmisi, kus me tunneksime sedavõrd otseselt ühtekuuluvust oma riigiga polegi nii palju. Sport ja eriti neist populaarsem ala – jalgpall – on seda aga kindlasti. See on väga huvitav emotsionaalne seos. Kuid emotsioonidega on juba nii, et ületades teatud piiri võivad nad kasu asemel tuua kahju. Tumestades mõistuse, mille tulemuseks ongi mängudeaegne või -järgne vandaalitsemine.

Öeldakse, et jalgpall on pannud aja seisma – aastad lähevad, aga reeglid ja mäng on sama. Kuivõrd see nii on ja kui oluliseks peate taolise kultuuri hoidmist põhimõtteliste muudatuste eest?

Mis puudutab reegleid, siis paralleeli tõmbamine jalgpalli ja Eestis toimuva vahel tuleks meile igati kasuks. See tuletaks meile meelde reeglite olemasolu laiema mõtte ja väärtuse ning hoiaks ära lõputuna paistva tõmblemise, mida pigem iseloomustavad muutused variandis: reeglid reeglite pärast. Reegleid tulekski muuta nii nagu jalgpallis ehk siis, kui nende muudatuste järele on tõesti suur vajadus. Mis aga puudutab kaasaegsete abivahendite kasutamist näiteks väravate fikseerimisel, siis taoliste uuenduste kasutuselevõtu puhul pole ju tegemist reeglite muutmisega.

Mida jalgpall Teile isiklikult pakub? On see kultuuriline elamus, meelelahutus, sport või midagi muud?

Jalgpall ongi minu jaoks oluline just nimelt selle tõttu, et tema poolt pakutav valik on suur. See on võimalus lihtsalt puhata, nautida ülimalt professionaalseid sooritusi, aga samas on see ka mingis mõttes inimühiskonna mudel koos oma rõõmude ja pettumustega. Ehk kokkuvõtvalt on jalgpall üks suur peegel, kust võib näha nii iseennast kui teisi.

Foto: Wikipedia