FÄNNIPORTREE │ Rando Kikkas alias Rantc

Mäletan Sind esimest korda meeleolukalt „Ungari sauna“ nimeliselt välismängult, kus pärast kogunemist kohalikul „Jari Isokulli nimelisel väljakul“ marsiti bravuurikalt staadionile, veel teadmata meid ees ootavast 1:5 kaotusest. Palun räägi, kuidas Sinust selline tõsine koondise fänn sai. 
Esimene kohapeal vaadatud koondisemäng oli mul 2007. aasta Eesti-Inglismaa kohtumine. Sinna oli väga keeruline piletit saada, aga mingi ime läbi õnnestus sinna mängule piletid võita ning nii saigi elu esimest koondisemängu staadionil vaadatud. 0:3 kaotus ei morjendanud mind ning järgmiseks oli vaja saada piletid juba uueks kvalifikatsiooniturniiriks (MM 2010) piletipakett. Istekoht asus küljetribüünil. Ajapikku hakkas seal juba igav ning siis tuli saada järgmiseks kvalifikatsiooniks fännitribüünile. Sellest ajast peale ei näegi mind koondisemängudel kusagil mujal paiknemas kui just “fännikal” ning ega ei kujutakski enam ette, et vaataksin mängu oma kohal istudes.

Fännitribüün on koht, kus mänguõhtuks saavad fännid kokku nagu üks suur pere ning terve mängu vältel käib seal elu. Koos ühise kaasaelamisega on meil võimalik loodetavasti ka mängijatele seda jõudu edasi kanda.

Tulles tagasi “Ungari sauna” juurde, siis tegu oli kusjuures minu esimese välismänguga ja tänu sellele meeleolukale reisile on järgnenud üha uued välismängud. Kui keegi veel alles mõtleb, kas minna koondist välismaale vaatama, siis soovitaksin seda 100% järgi proovida, kuna välismängude õhkkond on teistsugusem, rääkimata rohkesti toodetavast huumorist.

Kui paljudele koondise kodumängudele Sa oled kaasa elanud? 
Kui me nüüd näpuga järge ajame, siis Eesti-Ungari mäng on minu 57. kodumäng. Alates 2009. aastast on neid mänge vähe, mis on tulnud ühel või teisel põhjusel vahele jätta.

Palju välismänge oled külastanud? 
Neid on kokku 9 hetkel. Võõrsilmängude võitude-kaotuste saldo on kahjuks 1:8 ning alles eelmine aasta oli võimalik näha esimest võõrsil võitu kohapeal. Loodetavasti saab selle kaotuste seeria nüüd ringi pöörata.

Kas Sa oled mõne Eesti klubi fänn või hoiad mõnele klubile lihtsalt pöialt? 
Eelkõige pean ennast Eesti koondise ja Eesti jalgpalli toetajaks. Olles peaaegu terve oma elu elanud Pelgulinnas, siis nüüd on lõpuks tekkinud meie piirkonda ka klubi, mida saab nimetada Klubiks suure algustähega. Ehk lühidalt öeldes, hoian oma pöialt Põhja-Tallinna Voltale. 

Sinu positiivseim ja negatiivseim elamus seoses Eesti koondisega? 
Positiivne on alati see, kui meie koondis suudab saavutada võidu vastase üle. Kui nüüd rääkida minu positiivseimatest elamustest staadionil, siis tooksin välja Eesti-Hollandi 2:2 viigi. Loomulikult kogu teekond ka play-offi 2011. aastal, sealhulgas väga meeldejääv 4:1 võit Põhja-Iirimaa üle. Eesti-Iirimaa mängu õhkkond oli väga lähedane tõeliselt suurele jalgpallimängule. Selliseid mänge meie pinnal kohtab harva.

Negatiivseim tulemus staadionil oli minu jaoks muidugi 1:5 kaotus Budapestis Ungarile. Välja tuleb tuua ka erinevad Balti turniirid, mis tuleks kahjuks ümber nimetada Läti-Leedu ühiskarikaks. 

Mida Sa arvad Eesti jalgpallist tänasel päeval? 
Kui me vaatame käesoleva aasta klubide eurosarjade tulemusi ning viimase aja kõikide Eesti erinevate koondiste tulemusi, siis ei saa midagi muud väita, et me sipleme jätkuvalt Euroopa riikide arvestuses sügavas põhjas. See aga ei tähenda seda, et ma neid ei toetaks. Tegemist on meie oma liigaga, meie oma koondistega. Kui me ise seda ei toeta, siis kes seda teeks?! Ükskord me võidame niikuinii!

Tuleta meelde mõni naljakas või õpetlik seik seoses jalgpallifänlusega!
Igal välismängul juhtub kohutavalt palju naljakaid seiku. Et neid näha, tuleb tulla ise koondist välismaale toetama. Viibisin eelmise aasta suvest kuni selle aasta kevadeni ajateenistuses. Olin läbimas sõduri baaskursust ning lähenemas oli Eesti-Küprose kodumäng ja lahendamist vajas küsimus, kuidas mul oleks võimalik staadionile mängu vaatama pääseda. Nii tuligi idee koostada taotlus oma veeblist rühmavanemale, kus ma põhjendasin A4-suurusel leheküljel, miks ma peaksin saama 2h pikema linnaloa, et näha koondise kodumängu kohapeal. Vastust sellele ma ei teadnud kuni paar päeva enne mängu. Rõõm oli suur, kui sain teada, et mulle seda ikkagi võimaldati. Olin selle üle väga tänulik, et ma sain näha ja kaasa elada mängule, mille me viimase minuti väravast suutsime võita. Peale mängu tuli teha kiire vormivahetus ja tagasi pataljoni minna.

Rando, Sina kui noor ja aktiivne fänn, millisena näed Jalgpallihaigla tulevikku? 
Tuleb tõdeda, et ise ma astusin Jalgpallihaiglasse eelkõige seetõttu, et ma jäin alguses hiljaks pileti hankimisele Eesti-Iirimaa play-off mängule ning ei tahtnud midagi sellist hiljem kogeda. Organisatsiooni liikmena ma hakkasin järk-järgult osalema kõikvõimalikel koosviibimistel ja nii on Haigla saanud mulle ajapikku tähtsaks. Jalgpallihaigla juhtkonnas on toimunud uuendus- ja noorenduskuur. See on asjade loomulik käik ning päris mitmeid värskendavaid asju oli kasutusel juba äsja peetud Eesti-Soome mängul. Näen, et suudetakse organisatsiooni edasi viia kuigi aktiivseid liikmeid hetkel pole jalaga segada. 

Tulevikku on alati raske ennustada, aga koostöös erinevate põlvkondadega ning Eesti liiga klubifännidega on kindlasti võimalik teha suuri asju  koondise fänluses. Siinkohal kutsungi astuma nii noori kui vanu koondise poolehoidjaid Jalgpallihaiglasse, kes veel pole seda teinud, et tuua juurde värskust ja ideid. Ainult midagi ise ära tehes on võimalik asju muuta.

Täna toimub uue formaadi, UEFA Rahvuste liiga raames juba neljas mäng. Seni ei ole seis väga roosiline. Sul on see intervjuu alguses mainitud kurb kogemus Budapestist. Kas täna kütame meie sauna või köetakse jälle meile? Mis seisuga lõpeb tänane Eesti-Ungari mäng? 
Lillekülas on meile väga raske sauna kütta. Seda pole suutnud isegi suured jalgpalliriigid. Lõpuks oleks aeg ka ise sauna kütmisega algust teha ning miks mitte ungarlastele samasugune 5:1 kütmine ära teha. 

Intervjueeris Aivar Kivisiv alias Aixton
Lugu ilmus UEFA Rahvuste liiga kohtumise Eesti – Ungari mängukavas.