14

07.2016

11:13

JALKA | Logistik Juri Frischer korraldab liikumisi vutimurul

Seitse aastat tagasi kohtunikuametiga algust teinud Juri Frischer on tõusnud meie kohtunike paremikku ja juhtinud mitut Premium liiga tippmängu. Igapäevaelus on mees aga tollindusega tegelev logistik tuntud eraettevõttes Vopak E.O.S. AS.

„Tegelikult on iga inimene logistik,” naljatleb Juri Frischer. „Me kõik ju tegeleme iga päev enda ja oma lähedaste liikumisega. Lõpetasin sisekaitseakadeemia tollinduse erialal ja tegelen sellega viimased seitse aastat.”

Praegu on Juri Frischer Vopak E.O.S. ASis tollindus- ja laoarvestusgrupi juhataja. Tal on kuus alluvat või nagu ta ise ütleb: kuus meeskonnaliiget.

„Koostöös riigi maksu- ja tolliametiga jälgime, et kaubavahetus vastaks Eesti ja Euroopa tolliõigusaktidele ja et laoarvestus oleks kooskõlas,” selgitab Frischer. “Eesti on e-riik, me ei pea kuhugi ise kohale minema, teeme kontoritööd. Minu ülesanne on osakonna töö koordineerimine, igal inimesel on vastutada kitsama valdkonna eest. Lähtekohas vormistatakse dokumendid, nende alusel tulevad kaubad Eestisse meritsi või raudteed pidi. Alates Euroopa Liidu piirist vastutame meie kaudselt või otseselt, et kaup tuleks õiges koguses õigesse kohta.”

Juri Frischer leiab oma põhitöö ja kohtunikuameti vahel palju paralleele, millest põhilisim on meeskonnatöö. Firma töötab ööpäev ringi, kuid Frischeri pidev kohalolek pole vajalik. Tal on oma töögraafik. Nädala sees toimuvate mängude ja välislähetuste korral asendavad teda kolleegid. Mõistagi teavad Frischeri töökaaslased, et ta tegutseb kohtunikuna. Küsimusele, kas kolleegid aasivad teda ka, vastab Frischer: „Seda peab võtma huumoriga. Pead aru saama, mis toimub jalgpalli ümber, ja pika ajaloo jooksul väljakujunenud kohtuniku rollist. Kui võtad seda kõike liiga tõsiselt, võid kõrbeda. See on elu. Palju asju, mida mina kohtunikuna kuulen, lasen kõrvadest mööda. Sihilikult.”

Nagu päästeametnikud

Kohtunikutöö nõuab muuhulgas teravate eriarvamuste lahendamist, külma vere säilitamist kuumades olukordades ja inimeste tundmist. See kõik arendab stressitaluvust, analüüsivõimet ja kasvatab paksu nahka.

„See on tihedalt seotud psühholoogiaga,” räägib Juri Frischer. „Tavalises olukorras on inimene mugavustsoonis. Mängus ei ole mugavustsooni. Mängud on tähtsad ja tekitavad osalejais stressi. Analüüsivõime ja info vastuvõtt on häiritud. Kohtunikena tegeleme mängudes inimestega, kelle emotsionaalne tasand on tavainimese omast kõrgemal. Oleme nagu päästeametnikud (naerab – toim.). Me põhieesmärk on kaitsta mängijaid nii vigastuste kui ka ebavajalike karistuste ehk kaartide eest. Et mängija saaks osaleda ka järgmistes mängudes. Me oleme abistavas rollis, me ei ole prokurörid, kes tulid karistama.”
Kolleegide erilist tähelepanu pälvis eelmisel aastal ETV saates „Pealtnägija” näidatud film „Tallinna Levadia – Tallinna Flora”, kus kõike toimuvat näidati läbi kohtunike silmade (vaata kõrvallugu).

„Nende reaktsioon oli selline, et „me ei teadnudki, et see töö nõuab nii palju!”,” räägib Juri Frischer. „Küsiti, kas me tegelikult ka teeme nii palju trenni.”

Iga päev Frischer trenni ei tee. Tavaline nädal, mis mahutab ühe mängu, näeb välja nii: laupäeval mäng. Pühapäeval on pooletunnine taastav treening (70% südame maksimaalsest löögisagedusest). Esmaspäev on puhkepäev, teisipäeval on kõrge intensiivsusega treening. Kolmapäev on puhkepäev, neljapäeva märksõna on kiiruslik vastupidavus ja reedel toimub mängueelne treening. Kui nädala sees on veel mäng, kohandatakse treeningukava ümber.

„Puhkepäev ei tähenda, et laman diivanil,” täpsustab Juri Frischer. „Tegelen oma kehaga, et vältida vigastusi.”

Tahtis olla heas vormis

Kohtunikuks hakkas Juri Frischer 2009. aastal. Põhjuseks jalgpallimängijana saadud vigastus ja opereeritud põlved. Aga Juri tahtis olla heas sportlikus vormis ja kui märkas kuulutust, mis kutsus kohtunikuks, küsis tuttavate vilemeeste käest, kas selle tegevusega saab end heas vormis hoida.

„Vastus oli, et kohtunikuna jooksed, palju ise tahad,” naerab Juri Frischer. „Mulle oli oluline koormust saada, leida endale väljund, kus ei saa vigastada, aga saan olla vormis. Tegin kursused läbi ja siin ma nüüd olen.”

Kohtunikud puutuvad sageli kokku sellega, et mängijad ja treenerid pole kursis kõigi reeglite või nende tõlgendustega. Ka Frischer tõdeb, et reeglid ise on lühikesed, aga nende tõlgenduste ulatus suur.

„Näiteks lubav rünnak – millal on ja millal pole?” toob ta näite. „Siin ei saa mängijate ja treenerite teadmatust pahaks panna, olukord muutub hetkega ja sekundi pärast on see hoopis teistsugune. Meie oleme kõigele sellele keskendunud, me fikseerime olukorra selle toimumise hetkel, aga mängijad ja treenerid jälgisid samal hetkel hoopis teisi asju. Kui nad kohtunike vilele reageerivad, on situatsioon juba muutunud, pall ja mängijad edasi liikunud ning nad võivad teha valesid järeldusi. Aga kohtumõistmine polegi ju nende töö.”

Oma kohtunikukarjäärist toob Frischer välja kaks meeldejäävamat mängu: Taanis Elfsborgis, kus kohalik klubi mängis poolakate Chorzowi Ruchiga ja Frischer oli neljas kohtunik. Külaliste fännid laulsid tribüünidel juba kolmveerand tundi enne avavilet. Kui lisandusid kohalikud, lõi see võimsa atmosfääri. Teiseks oli eelmise aasta Evald Tipneri karikavõistluste finaal, kus Frischer oli peakohtunik ja staadionil oli samuti hea atmosfäär. Samuti olid panused kõrged, sest Nõmme Kalju ja Paide Linnameeskonna kohtumise tulemusest sõltus eurokoht.

„Mängud jäävad meelde eri aspektide pärast,” selgitab ta. „Esiteks on õhkkond, kusjuures selleks ei pea olema sugugi suur staadion. Aga kui see staadion on täis, siis on enamasti hea atmosfäär. Teiseks – mängu tähtsuse pärast, kui on mängus midagi suurt. Kolmandaks negatiivne aspekt: meelde jäävad ka need mängud, kus pidi tegema raskeid otsuseid, mis pole ilmselged ja mis mõjutavad mängu tulemust. Need on mängud, mis riivavad ka kohtunikku, aga nendest mängudest saame me häid õppetunde. Õnneks ei jää ebaõnnestunud otsused kummitama ega tohigi jääda. Ma teen alati mänguanalüüsi ja vaatan, mis läks valesti, ja kõige tähtsam: miks läks valesti. Me oleme ikkagi inimesed ja eksime. Me ei taha eksida, tahame teha kõike ilma vigadeta, aga nad tulevad. Vahel saame pärast mängu ka mängijatelt kiita. See annab jõudu juurde. Inimene on loom, kellele meeldib, kui teda kiidetakse.”

Juri Frischer tunnistab, et halb on sõdur, kes ei taha saada kindraliks, ning lisab, et iga end austav kohtunik tahab vilistada MM-finaali või Meistrite liiga finaali. Eesmärgid peavad olema suurimad, aga samas peab säilitama ka külma pead. Jalgpalli vaatab ta nagunii teisiti: „Vanasti olin kellegi poolt, praegu mul polegi lemmikmeeskonda. Vaatan kõike läbi kohtuniku silmade, olen kohtunike poolt – minu tiim on alati finaalis! (naerab – toim.).”

Kas see film tegi head?

Eelmisel aastal lõi laineid jalgpalliliidu hooajalõpu galaõhtul näidatud ja ETV „Pealtnägijas” korratud film Levadia–Flora Eesti meistrivõistluste mängust. Juri Frischer oli kastikohtunik, kelle info põhjal andis peakohtunik Kristo Tohver punase kaardi Sergei Pareikole. Vaatajad kuulsid kohtunike omavahelist suhtlemist mikrofonide kaudu, aga ka seda, milliste räigete sõnadega kostitasid pallurid kohtunikke. Kas see film aitas paremini mõista kohtunike tööd?

„Me ei ole õiged, kelle käest seda küsida,” vastab Juri Frischer. „Mängijad peaksid sellele vastama. Meie igapäevaelu see film ei muutnud. Ma siiski loodan, et avaldas mõju, oleme saanud ka mängijatelt head tagasisidet.”

„Aga asjal on ka teine pool: kui koduliigas peaks juhtuma, et keegi ei vaidle sinuga, siis välismaal nii pole,” räägib Frischer. „See on mängu osa. Päris ilma ka ei saa, oleks isegi igav võibolla. Meie kohtunikena saame emotsioonidest aru, kui nad on viisakuse piires ja põhjendatud. Ka mängijad võivad vahel pärast mängu paluda vabandust liigemotsionaalsuse pärast. Ma ütlen mõnikord mängijale, et kui mina lööks tühjast väravast mööda, siis ka vist ropendaks. Sellest emotsioonist saad aru, aga olemas on piirid. Tehnilisi kaarte ajavenitamise, ropendamise ja vajaliku distantsi eiramise eest üritame ära hoida, tegutsedes ennetavalt. Arvan, et neid ei taha anda ükski kohtunik. Kahjuks sellised asjad ikkagi juhtuvad ning neile lihtsalt peab reageerima. Ebatsensuursed sõnad on kuulda vähese publiku korral, kui tribüünid oleks täis, ei kuuleks seda keegi.”

Artikkel avaldus juunikuu Jalkas

Tekst: Indrek Schwede
Foto: EJL

Peatoetaja

  • LHV

Suurtoetajad

  • Nike
  • A. Le Coq
  • Coolbet
  • Rimi

Toetajad

  • ABC Motors
  • Ramirent
  • FIFAA
  • Taisto
  • MyFitness
  • Krausberg
  • Spordihooldus
  • Eskaro
  • Corny
  • Ferroline Group
  • Euronics
  • Sportland

Turvapartner

  • ProSecurity Partner

Meediapartnerid

  • ERR
  • Õhtuleht
  • Soccernet
  • JALKA
  • MIND Media

Partnerid

  • UEFA
  • FIFA
  • Kultuuriministeerium
  • Tallinn
  • EOK
  • Integratsioon

Sotsiaalpartnerid

  • SPIN
  • SOS Lasteküla