JALKA | Mängija, kohtunik ja fotograaf – Jana Pipar jalgpalli sees

Tallinna lähedal üles kasvanud Jana Pipar jõudis jalgpalli juurde tänu oma vennale, kes samuti vutti mängis. Kuigi enne jalgpallile käe andmist jõudis loo peategelane mängida ka võrk- ja korvpalli, sai lõpuks siiski otsus tehtud: tuleb minna Tallinnasse jalkat mängima.

„Rääkisin vanematele augu pähe, et lähen linna trenni,“ meenutas Pipar. „See oli suur samm ja vanemad muretsesid, kas ma ikka peaksin linna minema ja kas jään seal käima, aga tagantjärele on nad rahul, et tegelen sellega, mis mulle meeldib.“

Pea ees vette

Mängimine pole ainuke roll, mille kaudu Tallinna Kalevi naiskonna 25aastane poolkaitsja jalgpalliga seotud on, sest Jana Pipar on ka tuntud jalgpallifotograaf. Ta meenutas, et juba lapsest saadik meeldis talle fotokaameraga ringi käia ning puhkuse ajal lilli ja liblikaid pildistada, kuni ühel hetkel asus hoopis jalgpalli jäädvustama. Asjaolu, et Pipar ise jalkat mängib ja sellest hästi aru saab, teeb jalgpalli fotografeerimise tema jaoks lihtsamaks, kuigi kätt on ta proovinud ka teistel aladel, mida on ise mänginud.

„Kui alustasin pildistamisega, siis käisin töövarjuks Joosep Martinsonil, kes pildistas Saku suurhallis Kalevi ja Rocki korvpallimängu,“ rääkis Pipar. „See oli hea kogemus ja andis palju juurde, aga jalgpalli on mul lihtsam pildistada, sest tean juba ette, mis juhtuma hakkab ja milline on mängu dünaamika. Korvpallis ja võrkpallis ei tea ma nii hästi, kuhu mängijad liiguvad ja mis toimuma hakkab.“

Samas nentis ta, et alati ei loe hea foto saamise juures kogemus, vaid õnn: kas oled just õigel hetkel päästikule vajutanud. Sageli võib Pipra sõnul juhtuda seegi, et ootad õiget momenti, aga pildistamise asemel jääd hoopis mängu vaatama. Kui aga õnnestubki hea foto kätte saada, on rõõm suur: „Kui näen mängu ajal, et olen hea kaadri saanud, siis hakkan mõtlema, et tahaks seda kohe edasi saata, ja tahaks, et keegi seda juba kasutaks.“

Kuigi jalgpallifotograafina on Pipar ametis olnud mitu aastat, on ta seda eriala õppinud omal käel. Ta selgitas, et pärast gümnaasiumi lõppu jättis ta fotograafiaõpingud teadlikult oma valikust välja, sest ei soovinud, et see amet jääks ainukeseks tegevusalaks. Selle asemel sattus ta hoopis nägema IT kolledži reklaami ja asus õppima IT-süsteemide arendust. Nüüdseks on ta selles valdkonnas igapäevaselt tööl ja teenib leiba analüütikuna. Sealjuures võttis Pipar analüütikukoha ja Eesti Jalgpalli Liidu fotograafi ameti vastu vaid mõnekuuse vahega ning mõlemal tööpostil täitub tänavu kolm aastat.

„Olin toona Proeksperdis tööl 0,8-se koormusega ja EJList pakuti fotograafina tööd poole koormusega,“ meenutas Pipar. „Mõtlesin, et 1,3-se koormusega võiks ju hakkama saada küll. Eks see korralik pea ees vette hüppamine oli, aga tundub, et siiani olen vist välja ujunud.“

Samas nentis ta, et igapäevatöö, fotograafia, naiste kõrgliigas mängimise ja kohtunikutöö kõrvalt ööpäevas eriti palju vabasid tunde ei jää. Kõigega hakkamasaamiseks tuleb Pipra sõnul aega hästi planeerida, kuigi sageli sellest ei piisa ja nii mõnigi kord tuleb pakkumistele eitavalt vastata.

„Vahel tahaksin, et oleks kaks, kolm või neli Janat, kes jõuaksid kõike teha,“ naeris loo peategelane.

Ronaldo ja Dortmund

Oma fotograafikarjääri üheks meeldejäävamaks mänguks peab Jana Pipar mullu Tallinnas peetud superkarika finaali, kuid väga häid emotsioone tekitasid ka Itaalias peetud kohtumised. Nimelt hankis Pipar endale maikuus akrediteeringu mitmele Itaalia kõrgliiga mängule ja kuigi Eesti koondise kapten Ragnar Klavan nendes matšides väljakul ei käinud, jagus pildistamisrõõmu siiski ohtralt.

„Mäletan, et ma isegi eriti ei lootnud neid akrediteeringuid saada, aga paar kuud hiljem olin Roma klubi staadionil ja minu silme all mängis Cristiano Ronaldo,“ meenutas Pipar. Ta sõnas, et eriti hästi on meelde jäänud Roma fännide ühine laul.

„Kui oled tribüünil, siis kuuled ainult üht osa kaasaelamisest, aga fotograafina oled väljaku kõrval ja kuuled kõike samamoodi nagu mängijad,“ rääkis ta. „Kui kuuled, kuidas terve staadion sinu ümber laulab – see oli väga võimas.“

Ta lisas, et ägeda emotsiooni pakkus ka see, kui kodumeeskonna algkoosseisu lugedes tuli kogu staadion nimede hõikamisega kaasa – kuigi seda tehakse ka Eesti koondise kodumängudel, on täismaja publiku puhul efekt mitu korda võimsam.

Fotograafina on Pipar tihedalt seotud ka meie meeste A-koondisega, kelle mänge ta jäädvustab nii kodus kui võõrsil. Ta toob viimaste aastate kogemusest kõige eredamalt välja reisi Katarisse, mille tegi eriliseks asjaolu, et rahvusmeeskonnaga samas hotellis elades oli tal võimalus näha koondise siseelu. Samuti sai ta käia rohkematel treeningutel: „Ega me mängijatega väga suured semud ei ole, aga nad ikkagi teavad, kes ma olen ja mida teen.“

Kui koondistest rääkida, on Tallinna Kalevi poolkaitsjal näidata juunikuu järel ette veel üks kogemus: esimest korda teenis ta kutse naiste A-koondise kogunemisele. Pipar nentis, et kuigi teda on viimasel ajal kutsutud koondise treeningutele, tuli kutse pigem siiski üllatusena.

„Oleksin seda oodanud pigem neli-viis aastat tagasi, sest ma pole arvanud, et peaksin 25aastaselt koondisesse jõudma,“ sõnas ta. Mängus Valgevene vastu Pipar pingilt platsile siiski ei pääsenud. Ta sõnas, et kurvaks see teda ei teinud, sest isegi ilma mänguajata oli uhke koondise särki kanda ja rahvusnaiskonna kogunemisel kaasa lüüa. „Koondises mängimine ei ole minu jaoks praegu enam eraldi eesmärk. Mul on elus nii palju muid asju, millega toimetada, ja koondis ei ole minu jaoks prioriteet.“

Tulevikku vaatabki Pipar pigem fotograafi kui mängijana. Ta sõnas, et kuna Tallinna Kalevi võistkond on talle omamoodi perekonnaks muutunud, oleks sealt lahkuda raske, kuid eks kunagi tuleb siiski mängijana putsad varna riputada. Ka kohtunikuvile tuleb ühel hetkel lõplikult taskusse panna, aga kuna need asjad juhtuda võiks, ei taha Pipar veel ennustada. Jalgpalli juurest Pipar aga lahkuda ei mõtle, sest ka tema suur unistus on sellega seotud.

„Olen mõelnud, et oleks äge olla kogu aeg suure jalgpalli sees ja töötada mõnes suures klubis – näiteks Dortmundi Borussias, mis on mu lemmikklubi,“ unistas ta.

***

Kohtunik või mängija?

Kohtunikupaberid on Jana Pipral tehtud juba 2013. aastast: „Ega ma ei mäletagi, kuidas see juhtus, aga nägin, et tuleb esimene ainult naistele mõeldud kohtunike koolitus, ja otsustasin minna.“

Kuigi paberid ei kohusta kedagi vilemeheks või -naiseks hakkama, andis Pipar mõista, et suurt valikut talle ei jäetud.

„Kui koolitusel silma jääd, siis pole varianti, et sa ei hakka vilistama,“ naeris ta. Kuna kohtunik ja mängija on väljakul erinevates rollides, kerkib küsimus, kas see sisemist konflikti ei tekita. Pipar sõnas, et seda veel juhtunud pole.

„Kui olen väljakul mängijana, siis olen ikkagi mängija,“ sõnas ta. „Kui näen, et minu võistkonnale kohtuniku vile ei meeldi, aga see on õige otsus, siis ütlen ka tiimikaaslastele, et see oli õige. Kui meile aga liiga tehakse, siis on teine asi. Ma ei ole küll see, kes kohtunikuga seletama hakkab, aga suhtun temasse siis teistmoodi.“

Lugu ilmus augustikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Brit Maria Tael/Soccernet.ee