27

06.2018

15:09

JALKA | lugeja küsib | Frank Liivak: olen ka loobumismõtteid mõlgutanud

Pika karjääri jooksul tänavu kodumaale naasnud 21aastane Frank Liivak rääkis, kuidas ta on ka loobumismõtteid mõlgutanud, käinud belglase Dries Mertensiga kohvi joomas ja end kohati liiga kannatamatuks peab. Kritiseerijad teda ei häiri, vastupidi: talle meeldib, kui saab inimestele tõendada, et ta suudab.


Mis on olnud sinu kõige huvitavam fännikogemus?
(Wööbe Lipp, Väätsa)
Bosnias oli mäng, kus sain ka platsile, ja mängu keskel hakkas meie fännisektorist tulema tohutult ilutulestikku. Mõtlesin toona juba, et võrdleksin seda ilutulestikuga, mida lastakse aastavahetusel Tartu linnas. See hetk oli minu jaoks müstika ja väga suur üllatus, kuidas lihtsalt tühja koha pealt äkki keset staadionit on ilutulestik. See on kindlasti kõige hullem ja samas vingem kogemus, millega olen kokku puutunud. Eestis õnneks ei pea kartma, et ilutulestik äkki väljakule lendab.

 

Mille poolest erineb Eesti liigade mängustiil teistest liigadest, kus sa mänginud oled?
(Randar)
Kõige suurem vahe on liiga taseme ühtsuses, sest kahjuks ei ole igal nädalal samal tasemel mänge, mis on näiteks FCI Levadia või Nõmme Kalju vastu. See on suurim vahe ja kui seda poleks, siis saaks Eestit vabalt võrrelda ka teiste liigadega, kus olen varem mänginud.

 

Kas oma esimese koduklubi Tammeka vastu on ka pisut erilisem mängida?
(Jaan, Elva)
Praegu ei oska veel öelda, sest meie mäng Tammeka vastu on seni edasi lükkunud. Aga usun, et ikka on veidi teistmoodi. Olen Tartu poiss ja kindlasti on erilisem, kui mängid oma kodulinna vastu ja seal, kus kogu see jalgpalliasi algas minu jaoks.

 

Kuidas jõudsid jalgpalli juurde? Kas isa Jaanus Liivak ei suunanud sind korvpalli poole?
(Georg, Tallinn)
Korvpall oleks olnud loogiline variant, aga käisin väikesena korvpallitrennides kaasas ja millegipärast oli palli visata raskem kui lüüa. Kunagi kukkus mul isegi hammas välja, sest korvpall kukkus vastu hammast – see ilmselt oligi murdehetk, kui otsustasin, et tahaks palli lüüa, mitte kõrgesse korvi visata. Olin toona nii väike, et ega ma isa reaktsiooni sellele otsusele ei mäleta, aga ta on alati öelnud, et sport on sport ja peaasi, et ise naudid seda. Temale ei ole tähtis, millise alaga ma tegelen. Ja eks võibolla oligi perekonda muud ala vaja, sest korvpalli oli juba liiga palju. Oma esimesse trenni läksin Tartus Tamme staadionile Tammekasse.

 

Milline riik sobis sulle kõige paremini kohaliku elu poolest?
(Krista, Haapsalu)
Jalgpalli mõttes Holland. See sobis mulle stiili poolest kõige rohkem. Kui peaksin aga valima, kus tahaksin kunagi elada või kus oli kõige mõnusam, siis Hispaania. Raske on küll valida Itaalia ja Hispaania vahel, aga Hispaania on ikkagi mu lemmik.

 

Mida soovitad noortele jalgpalluritele, et elus kuhugi oma karjääriga jõuda?
(@lisettelukin)
Kõige tähtsam on see, et neil oleks jalgpallist rõõmu. Kui ise naudid, siis hakkavad asjad juhtuma. Teiseks peab ise kindlasti lisatööd tegema, sest me kõik käime jalgpallitrennis, aga on palju vähem neid, kes teevad lisatrenni. Seega on suurem tõenäosus, et kaugemale jõuavad need, kes lisatööd teevad. See on tähtis osa. Aga selle kõrval rõhutaksin ikkagi veel ka oma esimest mõtet: seda kõike tuleb ise nautida. Vastu tahtmist ei jaksa seda väga kaua teha.

 

Mis oli välismaal kõige raskem?
(Fredi, Tallinn)
Sellele on ainult üks õige vastus: üksiolemine. Välismaal oled sa ikkagi välismaalane, sinna ei saa midagi parata ja sind ei võeta kunagi nii omaks nagu kohalikke. Iga päev pead ennast kehtestama ja oma koha eest võitlema. Ega seal ole nii, et vaadatakse, et näe, Eesti poiss tuli, anname talle asju kätte. Sa pead ise kõik välja teenima ja oled pigem ebasoodsas seisus võrreldes kohalikega. Just see võitlemine ja see, et su pere ja lähedased on kaugel, ongi välismaal olemise juures kõige raskem.

 

Kumb on 500 meetri jooksus parem: kas sina või su vend Tony?
(Wööbe Lipp, Väätsa)
See on väga huvitav küsimus! Arvan, et vanasti oleks olnud kiirem Tony, aga praegu mina. Vabandan siinkohal Tony ees, aga olen päris kindel, et praegu oleksin mina kiirem.

 

Oled noore mängija kohta välismaal palju kogemust hankinud. Kas selles valguses tunned ise pinget, et sinult oodatakse palju?
(Siim, Kohila)

Tahes-tahtmata on läinud nii, et minult oodatakse rohkem ja ma pean ennast rohkem tõestama kui teised. Olen sellega juba ära harjunud. Pingeid see mulle ei tekita, aga tean, et pean alati endast parima andma ja endalt rohkem nõudma. Aga see kõik motiveerib mind ja annab lisamotivatsiooni. Mulle meeldivad kõige rohkem inimesed, kes ütlevad, et sa ei suuda. See annab tahtmise näidata, et ma suudan. See on minu puhul kindlasti üks motivatsiooni allikas.

Milline koondisemäng on kõige paremini meeles?
(Jaana, Viljandi)
Eks ikka debüütmäng Gibraltari vastu. Tahes-tahtmata on esimesed mängud ikka erilisemad.

 

Kuidas jäid rahule oma ajaga Napolis? Kellega esindusmeeskonnast kõige paremini läbi said?
(@paulkevinchan)

Kindlasti jäin rahule, sest minu ees avanes toona uus maailm. Sain ikkagi võimaluse treenida maailma tippudega ja see on kogemus, mis on iga lapse unistus ja mida keegi ei saa minult ära võtta. Seega saan öelda, et jäin rahule. Esindusmeeskonnast sain kõige paremini läbi Dries Mertensiga. Kuna olen Hollandis üles kasvanud ja räägin hollandi keelt, siis võtsin esimeses trennis julguse kokku ja läksin tema kui belglasega hollandi keeles rääkima. Tuli välja, et ta on päris lahke inimene, viis mu paar korda trennist koju ja oleme ka kohvi käinud joomas. Ainult head sõnad tema kohta.

Oled suurema osa oma karjäärist välismaal mänginud, milline klubi meeldis enim?
(Wööbe Lipp, Väätsa)
Kõik klubid on omamoodi vahvad ja uued, ma ei ole kunagi üheski klubis olnud vastu tahtmist. Kõige rohkem meeldis aga viimati Bosnia ja Hertsegoviinas Sarajevos. Väga vahva oli kogu melu, mis oli jalgpalli ümber. See tekitas tõelise jalgpalluri tunde. Ka Napolis oli seda veidike, aga kuna mängisin noorteklassis, siis väljakul seda nii palju ei tundnud. Aga Napoli on siiani üks vingemaid klubisid ja mulle endiselt väga südamelähedane.

 

Mis oli Eestisse tulles kõige raskem?
(Peeter, Võru)

See, et päris täpselt ei teadnud, mis ees ootab. Eks sa oma peas lood ikka mingisuguseid stsenaariume ja mõtled, aga kunagi ei tea, kuidas võib minna. Nii et see alguse teadmatus, mis juhtuma hakkab – see oli kõige keerulisem.

Mis on sinu lemmikjalgpalliklubi, kuhu ka ise tulevikus jõuda tahaksid?
(@kaspertafenau)
See on päris selline mõnus küsimus (naerab – toim.). Minu lemmikklubi on Real Madrid, see on terve elu olnud klubi, mida olen rõõmuga jälginud. Kindlasti tahaksin ka ise kunagi sinna jõuda, aga eks aeg näitab.

 

Kes oli su lapsepõlve iidol?
(@erikmadisson)
Eestist kindlasti Andres Oper, välismaalt aga Brasiilia Ronaldo. Ta oli koos Ronaldinhoga mu suur lemmik ja mulle brasiillased meeldisid tol ajal väga.

 

Kas tahaksid midagi oma senises karjääris muuta?
(Ilmar, Jõgeva)
Eks alati saab niimoodi mõelda ja võibolla on mul mõned kohad sellised, aga olen endaga rahu säilitanud, sest ajamasinat mul pole ja kõik juhtub asja pärast. Usun siiralt, et iga juhtunud asi viib sind uude kohta, mis toob jälle omakorda uusi kogemusi juurde. Nii et mineviku pärast ma oma pead ei vaeva.

 

Mis on omapärasest Bosniast kõige paremini meeles väljaspool jalgpalli?
(Vitali, Tallinn)
Kindlasti ütleksin, et Bosnia on väga ilus riik. Ma olin ka ise eelarvamustega, aga kõik muutus, kui sinna läksin. Kõige eredamalt on mul meeles sealne fännikultuur. Väljaspool jalgpalliväljakut teadsid sind linnas kõik inimesed, kohv oli tasuta ja kui kusagil kõndisid, siis keegi ikka viskas käppa. Iga jalgpallur naudib seda.

 

Mis on su senine parim värav?
(Patrik, Tartu)
Kindlasti Napolis esimene peaga löödud värav – see hetk on mul siiani meeles. Ja kindlasti koondisevärav Andorra vastu, kui lõin ära üsna viimasel sekundil. Sel hetkel ei läinud mul klubijalgpallis kõige paremini ja mulle oli see värav murdepunkt, mis tekitas uuesti hea emotsiooni. See oli kindlasti tähtis värav.

 

Kas sul on olnud ka loobumismõtteid?
(Priit, Elva)
Jah, kui aus olla, siis neid hetki on olnud. Viimati näiteks Bosnias – kui oled seal üksi ja mingit võimalust pole, siis tekivad tahes-tahtmata sellised ideed. Siis hakkad kõike üle mõtlema, aga õnneks mul sellised loobumismõtted kunagi väga kinnisideeks pole saanud. Ja praegu ütlen küll, et jalgpalliga ei lõpeta ma veel niipea!

 

Oled üsna julgelt välja öelnud, et tahaksid mängida ühes Euroopa tippliigas. Seda ütlust on korduvalt meedias välja toodud. Kas kahetsed, et oled kunagi nii suuri sõnu teinud, või usud, et oma eesmärke ei pea varjama?
(Siiri, Tallinn)
Mul on olnud alati selline suhtumine, et eesmärgid peavadki suured olema, sest muidu ei leia sa endas motivatsiooni selle nimel töötada. Kui sead väikesed eesmärgid, siis ei anna sa mõnikord endast selle nimel 100% või 110%. Mina olen oma eesmärgid välja öelnud ega kahetse seda. Need eesmärgid on mul siiamaani. Inimesed võivad kommenteerida, kuidas tahavad, aga mu eesmärgid jäävad samaks ja eks kunagi saame nende kohta järeldusi teha. Kõik inimesed võivad ju unistada ja eesmärke seada, see ei ole keelatud.

 

Mis on sinu suurim pluss ja miinus mängijana?
(Liina, Rakvere)
Alustame headest asjadest: pluss on kiirus ja kiiruse peal pallivaldamine. Miinuseks on mu kannatamatus. Teatud positsioonidel – eriti ründajana – pead olema kannatlik, aga mina olen sageli kärsitu. Tahan palli ja kohati tahan seda liiga palju, mis tekitab hetki, mis ei tule tiimile kasuks. Pean seda kõvasti lihvima ja kannatlikum olema.

 

Kui Sarajevos olles ei saanud sa mänguaega, siis kuidas suutsid selle juures nii-öelda mõistuse juures püsida ja mitte alla anda?
(Kevin, Pärnu)
Lähedased kindlasti aitasid, mu pere ja tüdruksõber. Nad olid alati toeks, isegi kui nad kogu aeg seal ei saanud olla. Teiseks jõuame tagasi eesmärkide juurde. Mingil hetkel hakkad sa mõtlema, miks sa seda kõike teed, ning kuna oled oma elus juba nii palju ohverdanud jalgpalli nimel, siis leiad uuesti motivatsiooni edasi teha. Kindlasti ei ole üks paha hooaeg väärt seda, et mängimine ära lõpetada.

 

Kelle vastu on sul Eesti liigas kõige huvitavam mängida?
(Kaspar, Tapa)
Nõmme Kalju keskkaitsja Maximiliano Ugge vastu. Tema vastu on mul olnud Eestis kõige raskem mängida, sest ta on hästi agressiivne ja väga hea kaitsja. Huvitav on ka see, et temagi on Itaalia kooliga ja seal käinud; oleme omavahel itaalia keeles ka paar sõna vahetanud ja see teeb tema vastu mängimise veel huvitavamaks.

Lugu ilmus juunikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Brit Maria Tael/EJL

Peatoetaja

  • LHV

Suurtoetajad

  • Nike
  • A. Le Coq
  • Coolbet
  • Rimi

Toetajad

  • ABC Motors
  • Ramirent
  • FIFAA
  • Taisto
  • MyFitness
  • Krausberg
  • Spordihooldus
  • Eskaro
  • Corny
  • Ferroline Group
  • Euronics
  • Sportland

Turvapartner

  • ProSecurity Partner

Meediapartnerid

  • ERR
  • Õhtuleht
  • Soccernet
  • JALKA
  • MIND Media

Partnerid

  • UEFA
  • FIFA
  • Kultuuriministeerium
  • Tallinn
  • EOK
  • Integratsioon

Sotsiaalpartnerid

  • SPIN
  • SOS Lasteküla