JALKA | Mikk Reintam: Raio Piiroja saapaid pole ma täitnud

Kuidas hakkasid jalgpalli mängima?
(Tauno, Tartu)

See juhtus Sauel, kui lasteaia lõpus sai mindud esimest korda trenni ja seal käidud kuni kooli alguseni. Seejärel tuli paar kuud pausi ja siis nägin kooli seinal kuulutust ja liitusin 1. klassis Flora noortesüsteemiga.

Mis on sul Floras mängimise ajast kõige paremini meeles?
(Viljar, Viljandi)

Floral oli sel ajal huvitav süsteem, mille järgi olid eri liigades eri meeskonnad, ja Flora noortetreener Zaur Tšilingarašvili oli sel ajal paralleelselt ka Valga Warriori treener. Kui mul oli aeg teha samm meesteklassi, siis 16–17aastaselt mängisin just Tšilingarašvili käe all esiliigas Warrioris. Esimesel hooajal olin rohkem pingil, teisel hooajal juba põhimeeskonnas. Seejärel sain suure üllatusena kutse osaleda Flora treeningutel! Järgnes ettevalmistusperiood Tarmo Rüütli käe all ning samamoodi suure üllatusena saingi jääda Flora esindustiimi ja teha ka oma meistriliiga debüüdi. Nii et kõige paremini ongi meelde jäänud esimene samm meestejalgpalli: sain aru, kui teistsugune on see võrreldes noortejalgpalliga ja kui palju peab vaeva nägema, et platsile saada.

Mis on Soomest kõige eredam mälestus?
(Tarmo, Tallinn)

Kõige eredamalt on meeles esimene hooaeg Jyväskyläs, sest meil oli hästi tugev meeskond ja mängisime väga kõrgetele kohtadele. Noore mängijana oli see minu jaoks samm suure jalgpalli poole ja tiimis oli palju kogenud mängijaid, kellelt sai õppida. Samuti on Soomest meeles meeskonnavaim ja see, kuidas tiim igapäevaselt toimib ning millised on ühised üritused.

Millises välisklubis on olnud kõige ägedamad fännid ja kogukond?
(Liisi, Jõgeva)

Kindlasti tooksin välja Soome. Jyväskylä tegevjuht oli kogukonna kaasamises väga tugev ja pidevalt toimus erinevaid üritusi selleks, et inimesi mängule saada. See avaldus ka pealtvaatajate arvus, sest staadion oli pidevalt välja müüdud ja mänge käis vaatamas üle 3000 inimese. See oli väga vinge! Teiseks tooksin välja Šotimaa. Sealt jääb mulle igaveseks meelde see, kui saime võõrsil mängida Glasgow’ Rangersi vastu: oli peaaegu täismaja, ligikaudu 40 000 inimest. Ja Šotimaalt jääb meelde ka see, milline oli inimeste arusaam jalgpallist: igaühel oli arvamus, mida ja kuidas teha, ehk pealtvaatajad olid väga haritud.

Mille poolest erineb Tšehhi jalgpall Eesti jalgpallist? Kas oli ka sarnasusi?
(Siim, Tartu)

Tšehhi jalgpalli võib iseloomustada kui hästi füüsilist jalgpalli. Mängud on 90 minutit üles-alla jooksmist ja suurt võitlust. Suurim erinevus Eestiga ongi see, et Eestis üritatakse mängida taktikaliselt ja võib öelda, et ka natuke targemalt, sest alati ei ole ju mõtet joosta, pea ees, rünnakule. Sarnasusi pigem ei leidu, võiks öelda, et Tšehhi ja Eesti jalgpall on skaala eri otsades.

Milline oli jalgpall ja elu Šotimaal? Kas läheksid sinna tagasi?
(Fredi, Tallinn)

Kõik rääkisid enne, et valmis tuleb olla ilmaks, sest vihma sajab palju ja talved on pikad. Eestlasena arvasin, et küll saab hakkama, sest ega meilgi ju parimad ilmad pole. Aga kohapeal olles oli isegi eestlasena raske hakkama saada, kui pidevalt on temperatuur null kraadi ringis, sajab vihma ja on tormid. Aga sportliku poole pealt jäi sealt meelde treenerite hästi hea tase: treeningud olid väga hästi läbi viidud ja ka meeskonna motiveerimine oli tasemel. Ma ei ole kusagil mujal paremaid treenereid näinud. Tagasimineku kohta – kõik sõltub võimalustest, mis tekivad.

Millises välisklubis oli tase kõige parem? Millises klubis oled end kõige kodusemalt tundnud?
(@immatupoiss ja Jaan, Põltsamaa)

Kui võtta arvesse sportlikku taset, siis see oli parim Soomes Jyväskyläs esimesel hooajal, kui lõpetasime liiga kolmanda kohaga. Klubilises mõttes oli tase kõige parem viimases välisklubis ehk Tšehhis Trinecis – seal olid kõik asjad mängijate jaoks korda aetud ja sai keskenduda ainult mängimisele. Kõige kodusemalt olen tundnud end Soomes ja ka viimased kolm aastat Trinecis. See sai mulle väga koduseks ja sealt oli väga raske lahkuda.

Noorena kuulusid Flora süsteemi, aga 2014. aastal asusid mängima nende konkurendi Nõmme Kalju ridades – miks nii?
(Liisi, Ilmatsalu)

Kui toona Soomes hooaeg lõppes, seadsin eesmärgiks jätkata Euroopas mängimist. See ei õnnestunud ja kuna Kalju oli minu vastu pidevalt huvi tundnud, siis tegin nendega mõned treeningud kaasa – mulle sobis seal väga hästi ja kuna nende huvi oli suur, tundus see parim valik.

Miks otsustasid just praegu Eestisse naasta? Kas oli pakkumisi ka muudest Eesti klubidest peale Kalju?
(Hans, Otepää)

Tšehhis hakkas leping läbi saama ja tundsin, et vajan muudatust. Kalju oli minu vastu huvi tundnud ja kogu välismaal viibimise perioodi jooksul olime Nõmme Kaljuga kontakti hoidnud, vajadusel sain ka nende trennides käia. Niisiis tuli otsus Kaljus jätkata üsna lihtsalt. Muudesse Eesti klubidesse ei olnud mul mõttes minna, sest minu ja Kalju vaheline huvi on olnud kahepoolne ning see oli mu jaoks ainuke valik.

Tarmo Rüütli nimetas sind kunagi kohmakaks mängijaks ja mõne aja pärast tunnustas, et enam sa ei ole kohmakas. Avalikkuse ees oma arvamuse korrigeerimine ei ole sagedane. Mis on sinu kogemus: kui palju treenereid tunnistab mängijatele ja meeskonnale, et ta on eksinud?
(Tauno, Tallinn)

Arvan, et see käib treeneri kui elukutse omaduste juurde, et julgetakse tunnistada, kui midagi on valesti öeldud või tehtud. Meeskond on ühtne tervik ja kõik on ju ühise asja eest väljas, et saavutada võimalikult hea tulemus. Kui treener tunnistab oma eksimusi, lisab selline käitumine tiimi ühtsusele palju juurde ja keegi ei pane pahaks, kui treener oma meelt muudab.

Sind on kunagi ristitud uueks Raio Piirojaks – kas see oli toona või on ka praegu õigustatud võrdlus?
(Kaspar, Haapsalu)

Ajas tagasi vaadates oli see noorele mängijale loomulikult suur tunnustus, kui võrreldakse sellise Eesti jalgpalli legendiga. Ma pole endale kunagi seetõttu lisapingeid peale pannud, vaid olen alati oma rida ajanud. Võib öelda, et mina Piiroja saapaid täitnud pole ja eks see on kellegi teise ülesanne.

Milline on olnud su kõige meeldejäävam koondisemäng?
(Priidik, Viljandi)

Kõige meeldejäävamad olid mängud, mida koondis pidas Lõuna-Ameerikas, kus sai mängitud Tšiili ja Uruguay vastu. Mõlemad meeskonnad mängisid täiskoosseisus, sest valmistuti algavaks Copa Americaks. Need olid väga tugevad mängud. Lisaks ka melu, mis kohtumistega kaasas käis – pilgeni staadion mängus Uruguay vastu. See on unustamatu kogemus.

Miks on su tee koondises toppama jäänud?
(Elli, Pärnu)

Eks treenerid teevad koondise jaoks ise oma valikud. Mängija ülesanne on muuta nende valikute tegemine oma klubijalgpallis tehtavate esitustega võimalikult lihtsaks. Kui sa sellega silma ei jää, siis tuleb rohkem vaeva näha, et treeneril oleks sinu kohta otsust lihtsam teha.

Mis on olnud kõige valusam kaotus ja miks?
(Kristofer ja August, Haapsalu)

Kohe tuleb meelde see, kui mängisime Jyväskyläga Euroopa liiga kvalifikatsiooni ja kaotasime Montenegro meeskonnale kümme minutit enne kohtumise lõppu löödud värava tõttu. See tähendas, et võõrsil löödud värava reegli järgi kukkusime sarjast välja. Samuti on meeles üks mäng, kus me ei teeninud kaotust, aga saime kirja kaotusmaigulise viigi. See oli üle-eelmisel hooajal Tšehhis, kui lasime vastastel kodus ühes mängus viimase minuti väravast viigistada. See tõmbas toona meie meeskonna hoogu kõvasti maha.

Mille üle oled oma karjääris kõige uhkem?
(Vadim, Tallinn)

Kõige uhkem olen selle üle, et mul on olnud võimalus teha oma hobist elukutse. Seeläbi olen saanud palju ringi reisida, tutvuda erinevate kultuuridega ja leida palju sõpru – need on asjad, mida ma kunagi ei unusta.

Kas plaanid veel välismaale mängima minna? Mis on sinu unistuste liiga?
(Kaido, Tartu)

Välismaa suunas tasub silmad alati lahti hoida, sest see annab mängijale motivatsiooni nii igapäevastel treeningutel kui ka mängudel, et ennast võimalikult heast küljest näidata. Unistuste riiki või liigat mul ei ole.

Kas on veel midagi, millega tahaksid tegeleda peale jalgpalli?
(@dylansalalsaller)

Hetkel on mul käsil õpingud FIFPro Online Academy kaudu – see on rahvusvaheline jalgpallurite ühendus, mis pakub koostöös ühe Taani ülikooliga spordijuhtimise programmi. See on mõeldud selleks, et mängijad saaksid ennast ette valmistada karjäärijärgseks perioodiks. Mul hakkab esimene aasta läbi saama ja olen valikuga väga rahul.

Kes on su lemmikmängija ja mis on lemmikklubi?
(@luuksilver ja @k.r.i.s.12)

Viimasel ajal ei ole ma maailma jalgpalli nii pingsalt kui noorena enam jälginud. Minu lemmikud on jäänud püsima varasemast ajast: kuigi ta enam ei mängi, siis noorena oli mulle eeskujuks John Terry. Klubidest on Chelsea jäänud meeskonnaks, kelle käekäigul hoian silma kõige rohkem peal.

**

Mikk Reintam
Sünniaeg: 22.05.1990
Koduklubi: Nõmme Kalju
Varasemad klubid: FC Flora, Viljandi Tulevik,  Jyväskylä (Soome), Frydek-Mistek (Tšehhi), Alloa Athletic (Šotimaa), Trinec (Tšehhi)
Koondisekarjäär: 12/0

Lugu ilmus juulikuu Jalkas

Pildil Reintam tähistamas Maximiliano Ugge tabamust
Foto: Liisi Troska/Soccernet.ee