02

10.2019

10:05

JALKA │ Jalgpall andis oskuse näha olukordi läbi teiste silmade

1990ndatel Eesti koondises kaks mängu kirja saanud Tõnis Kalde töötab praegu lennujuhina. Nii jalgpallis kui lennujuhtimises on oluline meeskonnatöö, mida Kalde valdab une pealt.

„Pärast 15 aastat kaifin pulti istumist ikka sama palju nagu alguses, ootan igat tööpäeva,“ kinnitas unistuste elukutse leidnud 43aastane Kalde. „See rahulolutunne, kui oled koos piloodi ja meeskonnaga mõne keerulise probleemi ära lahendanud, on kirjeldamatu.“

Et lugeja samale lainepikkusele viia, tuleks alustuseks selgitada lennujuhiameti olemust. Lennujuhid on sisuliselt pilootide maapealsed silmad. Just lennujuhid on need, kes piloodile liiklemiseks juhiseid annavad: tornis olevad lennujuhid saadavad teele ja võtavad vastu konkreetse lennuväljaga seotud teraslinde, ülelendude lennujuhid juhendavad õhuruumi läbivaid lennukeid. Kalde on pädev mõlemas, ja ta annab oma kogemusi edasi nooremaid ametikaaslasi juhendades. Lennujuhid on sisuliselt superkangelased, kelle tööst sõltub lennukitäite inimeste elu. Olgugi et automaatsüsteemid on moodsad ja äärmiselt turvalised, võtab otsuseid vastu siiski inimene.

„Sellele pingele ja vastutusele lennujuht oma igapäevatöös ei mõtle, kuid mingi sisemine tunne – olla oluline – on see, mis paljusid meist motiveerib,“ kirjeldas Kalde. „Pea peab kiiresti töötama ja otsuseid tuleb võtta vastu selgelt.“

Just võime võtta vastu kiiresti häid otsuseid oli ka Kalde jalgpallurikarjääris üks tugevamaid külgi. Seepärast on loogiline üleminek poolkaitsjast lennujuhiks justkui elu stsenaariumisse sisse kirjutatud. Terav mõistus kompenseeris nii mõnigi kord muude omaduste puudujäägid.

„Jalgpallis oli kindlasti minu trumbiks mõtlemisvõime, mis aitas olukordi positiivselt lahendada. Muidu olin ma veidi laisk ja lohakas ja ehk seepärast jäigi karjäär tagasihoidlikuks,“ pakkus Kalde. „Mitte et ma oleks trennist puudunud või seal viilinud ja veepudeli taga istunud. Kohusetunne oli mul kindlasti paigas. Küll aga ei viitsinud ma teha regulaarsete trennide kõrval lisatreeninguid. Minu jaoks oli trenn kolmest viieni ja sellega asi enamasti piirdus. Üsna selge on aga, et need, kes viitsivad rohkem individuaalselt pingutada, ka arenevad kiiremini. Lisaks arvan, et mul jäi puudu sportlasele vajalikust nahaalsusest.“

Aavo Sarap esimese ja teise isa eest

Meeskonnamängija oli Kalde aga ka jalgpallurina. 1986. aasta sügisel treeningutega alustanud, esmalt aasta aega väravavaht olnud, siis ründes mänginud ja teismeeas poolkaitsjaks kujunenud Kalde sõnul on vutitaust tulnud kasuks ka praeguses ametis.

„Olen lausa spetsiaalselt selle peale mõelnud, kas jalgpallist on kasu olnud,“ arutles Kalde. „Põhilise paralleeli saab tõmmata meeskonnatöös. Lennujuhtimises on see äärmiselt oluline ja tänu jalgpallile pole mul sellega kunagi probleeme olnud. Oskan näha situatsioone läbi teiste silmade, milles mängib jalgpall kindlasti oma tugevat rolli.“

Jalgpalli juurde sattus Kalde sõprade õhutusel, kusjuures põhiline kutsuja oli samuti jalgpalli Eesti mõistes tipptasemel mänginud Tarmo Saks. Kalde käis esialgu ujumistrennis, kuid andis lõpuks teiste poiste järjekindlusele järele. Esimesed kaks aastat tegi ta kahte ala paralleelselt, ent lõpuks otsustas pallimängu kasuks.

„Ausalt öeldes polnud ma enne treeningutega alustamist jalgpalli isegi televiisorist vist vaadanud,“ üllatas Kalde. „Mäletan isegi üht pioneerilaagrit 1986. aasta sügisel, kus paljud poisid olid mingist öösel toimunud mängust väga õhevil, aga mind jättis see tollal külmaks. Pärast viisin kokku, et see oli Argentiina–Saksamaa finaal.“

Noorteaega meenutades soovis Kalde ära kasutada võimalust, et tänada ja tervitada oma kunagist noortetreenerit Aavo Sarapit, kes mängis tema ja kogu rühma kujunemisel suurt rolli: „Ta oli karm, aga õiglane ning andis meile inimesena palju kaasa. Ta õpetas meeskonnatööd ja teistega arvestamist. Näiteks kui üks pallur võitles, veri ninast väljas, palli meeskonnale, aga teine selle kohe lihtsalt laiskusest kaotas, tõstatas ta teema. Ta ütles meile välja ka selle: kui 30 seast tuleb üks-kaks proffi, on mul hea meel, aga eelkõige tahan, et teist kasvaksid head inimesed. Ta oli paljudele meie grupis teise isa, mõnedele esimese isa eest.“

Kaks mängu A-koondises

1990ndate alguses jõudis tema teadvusesse, et ehk võib suhtest jalgpalliga tulla midagi enamat kui lihtsalt nalja pärast mängimine. 1995. aastal päädis see koguni kutsega rahvuskoondisesse. Kalde ise Balti turniiri kahes kohtumises pallimist liiga märkimisväärseks saavutuseks ei pea, kuna tema hinnangul oli toonases mõistes tegemist pigem B-koondisega.

„Minu mäletamist mööda sain selle kutse viimasel hetkel ja meie esindus oli ikka pigem teine ešelon,“ meenutas Kalde. „Lisaks toimus turniir Riias ja praktiliselt tühjade tribüünide ees ja saime seal kaks litakat. Seega liiga ülevat tunnet ma ei mäleta. Üks seik on aga küll meeles, kui ühes kohtumises õnnestus isegi väravavahist mööda minna ja pall tühja värava poole saata, kuid vastaste kaitsja lõi viimasel hetkel klaariks.“

Kalde oli koondisemaitse siiski suhu saanud ja tegelikult oli ta vaateväljas hiljemgi. Nimelt kutsus koondise ja FC Flora peatreener islandlasest Teitur Thordarson ta 1996. aastal koos teistega neljaks kuuks Küprosesse laagrisse.

„Toona oli Flora sisuliselt Eesti koondis ja olla 25 kutsutu seas oli tugev märk,“ tõdes Kalde. „Paraku ei suutnud ma ennast siiski põhikoosseisu murda ja võimalust ära kasutada. Natukene oli mul ka ebaõnne, kuna laagri ajal segas alguses väike seljavigastus ja siis tegi valu põlv.“

Umbes kahe aasta pärast taipas ta, et ilmselt ei suuda ta siiski päris tippu murda, ja noore mehe hinges oli väike pettumusnoot. Küll aga mängis ta aastaid kooli kõrvalt FC Kuressaares ning veel mitmes klubis madalamal tasemel. Kusjuures Saaremaa ajad peegeldasid seda, kui palju oli Kalde valmis jalgpalli nimel tegema.

„Olen ise mõelnud seda, et kuidas ma viitsisin,“ räägib ta. „Minu nädalarutiin tähendas, et reedel pärast kooli sõitsin viis tundi Tartust Saaremaale, kus olin kaks ööd. Pühapäeval pärast mängu sõitsin neli tundi Tallinnasse ja siis sealt veel viimase bussiga kaks ja pool tundi Tartusse tagasi. Kuna meil olid lennuakadeemias ette nähtud ka mõned õhutunnid, sain paar korda lennukit kasutada, aga üldiselt käis kogu logistika bussidega.“

Lõppkokkuvõttes on ta rahul, et elu just nii läks. „Tagantjärele võttes: issand kui hea, et see otsa sai! Eestist päris tippu jõuda olnuks ju niikuinii praktiliselt võimatu ja praegu teen oma unistuste tööd,“ märkis Kalde rahulolevalt.

Vaatab jälle jalgpalli

Lennujuhiks sattus Kalde võrdlemisi juhuslikult. Esialgu läks ta Tartu lennukolledžisse piloodiks õppima, ent mingil hetkel anti võimalus valida lennujuhi eriala. Kuna iseloomu poolest tundus see talle paremini sobivat, valis ta selle.

Jalgpallist tekkis vahepealsel ajal täielik väsimus ning ta tunnistas, et 2004. aastast pole ta isegi ühtegi Eesti kõrgliiga mängu vaadanud. Ka tippvuti vastu piirdus huvi Eesti koondise matšide ning MMide ja EMidega. Loodus aga tühja kohta ei salli ning vaikselt hakkab jalgpalli vaatamine Kalde ellu tagasi tulema. Kui kümneaastane tütar valis võimlemise ja kaheaastane poeg astub üldse alles esimesi samme, siis kaheksa-aastane poeg on praeguseks juba kaks aastat vutitrennis käinud. Kuna poeg elab suuresti jalgpallile, on maania paratamatult taas ka isa tabanud. Hoovi on paigaldatud jalgpalliväravad ja televiisorist tuleb ka klubimänge vaadata. Korra käis ta vaatamas ka Ragnar Klavani esitust FC Liverpooli särgis Londoni Chelsea vastu.

Kuigi vutti vaadatakse Kalde peres nüüd rohkem, siis lemmikklubi ja sellega kaasnevat fänlust tekkinud siiski pole. Küll aga on tekkinud teatud sümpaatiad ja antipaatiad persoonide suhtes. Positiivse poole pealt tõi ta esile näiteks platsil sümpaatselt käituva Lionel Messi ja oma kauaaegse lemmiku Zinedine Zidane’i. Antikangelastest meenusid portugallasest treener Jose Mourinho ning sageli toore mängustiiliga silma paistnud endine Madridi Reali poolkaitsja Pepe.

„Vaatan jalgpalli suuresti lapsevanema pilguga,“ nentis kolme lapse isa. „Mulle ei meeldi inetult käituvad persoonid, sest nad annavad meie noortele halba eeskuju.“

Lugu ilmus septembrikuu Jalkas

Tekst: Oliver Lomp
Foto: Lembit Peegel

Peatoetaja

  • LHV

Suurtoetajad

  • Nike
  • A. Le Coq
  • Coolbet
  • Rimi

Toetajad

  • ABC Motors
  • Ramirent
  • FIFAA
  • Taisto
  • MyFitness
  • Krausberg
  • Spordihooldus
  • Eskaro
  • Corny
  • Ferroline Group
  • Euronics
  • Sportland

Turvapartner

  • ProSecurity Partner

Meediapartnerid

  • ERR
  • Õhtuleht
  • Soccernet
  • JALKA
  • MIND Media

Partnerid

  • UEFA
  • FIFA
  • Kultuuriministeerium
  • Tallinn
  • EOK
  • Integratsioon

Sotsiaalpartnerid

  • SPIN
  • SOS Lasteküla