JALKA | Jalgpall kahes vaatuses

Just jalgpall on see, mis kuueaastase uudishimuliku tüdruku südame esimesena võitis. Kooliminekuga lisandus iluvõimlemine ning kolmanda klassi lõpuni sai paralleelselt mõlemasse panustatud. Edasi jätkus tähelepanu vaid võimlemisele ja kolmeks aastaks tundus, et vutiväljakuga ongi kõik. Piisas aga ühest koolis peetud jalkamatšist, et teine vaatus viisnurklapilise palliga peaosas võiks alata. Kaotsiläinuks Annabel seda aega ei nimeta, sest peab tagantjärele seitset aastat iluvõimlemist väga kasulikuks just koordinatsiooni arenemise mõttes. Kohe peale nimetatud matši liitusid nii Annabel kui mõned tüdrukud veel kohaliku poiste jalgpallitrenniga. Suvises laagris saadi huvilisi juurdegi ja tüdrukutele mõeldud trenn loodi juba samal sügisel, 2014. aastal. Trennis käinud tüdrukuid oli vahepeal suisa kahekümne ligi, mis on väikese Rapla kohta, kus Annabel elab, märkimisväärne arv.

Kaks hooaega sujusid kenasti, kuid kui kolmandal hooajal oli tüdrukute arv juba kaheksa peale langenud, hakati mõne teise klubiga liitumise mõtteid mõlgutama. Tänu asukohale osutus selleks Saku Sporting. Juba varem oli Annabel kuulnud, et Tallinna külje all Sakus on üks äge naistetiim. Järjest tihemini sai seal käidud, kuni lõpuks saidki kolm Rapla neiut selle alaliseks liikmeks. Praegu teab Annabel ka öelda, et tegemist ongi täpselt nii sooja ja kokkuhoidva tiimiga, nagu ta oli arvanud.

„Kohe esimesest trennist võeti omaks,“ kiidab ta nende toonast valikut. „Ma ei tundnud kunagi, et mind ei oodata sinna.“

Treener Jan Harendit kirjeldab Annabel kui inimest, kes oskab mängulisust ja professionaalset arengut väga heas tasakaalus hoida. Kui vaja, siis utsitab tagant. Kui vaja, kuulab ära mured.

Soojenduseks

Oma jalgpallikarjääri ründajana alustanud Jäär on praegu särki number 11 kandev vasak ääreründaja või äärepoolkaitsja. Ent eri väljakuosavusi on Annabel lihvida saanud mujalgi kui Raplas ja Sakus. Nimelt veetis ta ühe aasta Ühendkuningriigis Walesis. Umbes tunni aja kaugusel pealinnast Cardiffist, Abergavennys asub üks paljudest spordikoolidest, kus saab peale hariduse omandamise üle keskmise jalkat mängida. Soov inglise keele oskust arendada oli nii noorena nii kaugele minekuks lisamotiiv.
Vahetusõpilasprogrammi kaudu saadud võimalus pakkus lisaks intensiivsele treeningukavale ka palju uusi teadmisi spordivaldkonnas. Läbitud aasta eest anti diplom, mille taga peituvad teadmised muu hulgas anatoomiast, toitumisest ja treeneritööst. Vingeim detail programmi kohta on siiski treeningud Cardiff City treeneritega. Vau!

Nädal koosnes kolme loenguga neljast koolipäevast ja ülejäänud aeg kulus trennile. Treeninguplaani kuulusid jalgpall ja saalijalgpall ning aeg-ajalt peeti ka turniire. Kursusel oli Annabel ainuke tüdruk, kuid poistega treenimist peab ta jällegi kasulikuks. Vaid korra õnnestus tal Birminghamis peetud saalijalgpalli turniiril Cardiff City tüdrukutega mängida. Üldiselt leiab Annabel, et trennid on Eestis rohkem läbi mõeldud ja efektiivsemad. Samas jäi silma, et waleslased on valdavalt andekad, aga eestlased püüdlikud.

Et koolis saab trenni teha iga päev, selgus alles kohapeal. Seepärast oli Annabel juba enne Walesi minemist otsinud naiskonna, kellega koos vabal ajal treenida. Esialgse info kohaselt tundus kummaline, et tiim teeb trenni vaid korra nädalas, kuid sellega ühinedes selgus, et trenni tase on väga hea ja peale treeningu mahub igasse nädalasse ka üks mäng. Tegemist on Walesi kõrgeimasse liigasse kuuluva naiskonnaga, keda võrdleb Annabel taseme poolest Eesti kõrgeima liiga naiskondadega.

Hetkel on Annabelil veel gümnaasium lõpetada, kuid ta unistab pärast seda Ühendkuningriiki naasmisest ning õpingute ja mängimisega jätkamisest. Eelistatud on Cardiffi ja Bristoli ülikool. Juhuslikku ei ole viimaseski valikus midagi, sest Bristoli 16–19aastaste tüdrukutega on tal õnnestunud juba neli korda koos trenni teha. Nende puhul on tegemist kolledži tiimiga, mis on Inglismaa naiste kõrgemas liigas mängiva Bristol City Women FC järelkasv. Kuigi päris selget viisaastaku plaani temalt välja ei pigista, on kindel see, et jalgpalliga jääb Annabeli tulevik seotuks. Samas kujutab ta juba ette, kui raske oleks loobuda oma Saku kokkuhoidvast tiimist. Õnneks on otsustamisega veel aega ja pigem ei torgi Annabel asjade kulgu, vaid laseb neil minna nii, nagu nad minema peavad.

***

Suured platsid ja suured nimed

Suurematest mängudest õnnestus Annabelil käia vaatamas Liverpooli–Bayerni kohtumist. Võimalusest kuuldes ootas ta loomulikult meie oma Ragnar Klavanit, kuid selgus, et tegemist on siiski legendide vastasseisuga. Mängu väärtus seepärast ei vähenenud ja vaatamata see ka ei jäänud. Klavanit oleks veel olnud võimalus näha Swanseas, kuid transpordi keerukuse tõttu ei õnnestunud Annabelil sinna paraku jõuda.

Eeskujudest rääkides toob Annabel välja USA mängija Mallory Pugh’, keda ta aktiivselt jälgib ja kes teda samuti noore ja tubli mängijana inspireerib. Eestlastest peab ta üheks andekamaks ja inspireerivamaks noorjalgpalluriks Mari Liis Lillemäed. Tiimidest on kõige suurema tähelepanu all Müncheni Bayern, kelle fännamisse ta tänu fännist sõbrale nakatus.

***

Karjäär Eestis

Annabeli Saku Sportingus mängimise ajal on klubi tõusnud teisest liigast esiliigasse, millesse on tema talent kindlasti oma panuse andnud. Tiimil on väga palju tahtejõudu ja ta ise on lootusrikas, et kui talvel tublisti treenida, võivad nad juba varsti nii mõnelegi Eesti kõvemale naiskonnale konkurentsi pakkuda.

Paralleelselt Saku Sportingus mängimisele on Annabel ka osa U19 koondisest. Teekond koondisemängudele algas 15aastaselt, kui teda esimest korda U15 trennidesse kutsuti. Järgmisel aastal sai ta kutse ka U16 ja U17 trennidesse. U17-s sai ta ka iga turniiri varumängijana kaasa teha. U17 põhivanusesse jõudes võttis Jäär igast turniirist juba põhimängijana osa. Kokku tuli mänge kümme, millest kahes lendas pall vastase väravasse just tema jalapuutest. Praegu esindab Annabel Eestit U19 koondises, mis käis äsja Itaalias U19 EM-valikturniiril Venemaa ja Sloveenia vastu endast parimat andmas.

Koondisemängudel tahab Annabel Jäär endast maksimumi anda ka tulevikus ning võimalusest olla sellest osa ei taha ta kindlasti loobuda. Küll aga lisab ta, et nii mõnus, kui on oma heade Saku kaaslastega, ei ole kusagil mujal. Loodetavasti jagub tema noort talenti igale poole.

Lugu ilmus novembrikuu Jalkas

Tekst: Silja Madison