JALKA | Jalgpalliakadeemia jälgib noorpallurite koormust

Septembris alustasid uues jalgpalliakadeemias 2004. aastal sündinud jalgpallipoisid, kellest on enamik pärit Tallinna ümbrusest: Tabasalust, Peetrist, Jürist, Laulasmaalt, Maardust jm. Kaks poissi tulid Pärnust, neist üks elab Tallinnas isa juures ja teine vanavanemate juures, ning üks käib Raplast. Logistiliselt kõik toimib. Akadeemia moodustamiseks suheldi kõikide pealinna klubidega.

Poisid lähevad hommikul Arte gümnaasiumi tundidesse, kust buss nad neljal päeval nädalas A. Le Coq Arenale treeningule toob. Peale nelja pallitreeningu nädalas toimub ka kaks fitnessitreeningut. Reedest pühapäevani on poisid oma klubi juures. Akadeemia eesmärk ongi pakkuda selle vanuseklassi Tallinna ja linna lähikonna mängijatele head treeningukeskkonda koos võimalusega mängida omavahel suurel platsil 11 üheteistkümne vastu, mis on suure koormuse tõttu treeningväljakutel klubidele raskendatud – väljakutel treenib sageli mitu gruppi (akadeemia eesmärkidest vaata lähemalt Jalka 4/2018).

„Me teadvustasime kohe alguses võimalikke kitsaskohti ja seetõttu pole me suuremaid tagasilööke kogenud,“ hindab akadeemia juhataja Marko Lelov senist kogemust. „Kõige suuremaks mureks oli treeningukoormus. Kuidas poisid selle suurenemisele vastu peavad? Mingil perioodil me ka vähendasime koormust. Klubi treenerid on öelnud, et poisid on uue koormusega harjunud ja nad on muutunud füüsiliselt tugevamaks.“

Kasvuspurt ja koormused
Akadeemia peatreener Marko Pärnpuu rõhutab, et koormuste jälgimise teeb oluliseks asjaolu, et mõnel poisid on klubiga mäng reedel, teisel pühapäeval, ja seetõttu peab kõigile mängijatele lähenema individuaalselt.

„Sellele lisaks on poisid eas, kus toimub niinimetatud kasvuspurt – mõni kasvab sentimeeter kuus, mida me peame vigastuste vältimiseks arvestama,“ räägib Pärnpuu.

Nii Eesti A-koondisse jõudnud Lelov kui ka noortekoondistes pallinud Pärnpuu teavad, mida räägivad, sest just treeningukoormus on teema, mille teadvustamine eristab praegust aega sellest, kui nad ise noorpallurid olid.

„Tulin 16aastasena Pärnust Tallinna, mängisin juba ka meesteklassis ja mitte keegi ei lugenud minu mängu- ega treeninguminuteid,“ räägib Pärnpuu. „Põlved ei pidanud vastu, mulle tehti mitu ristatisideme operatsiooni ja 22aastaselt oli mu karjäär läbi. Ma ei tea muidugi kindlalt, kas põhjuseks oli liiga suur koormus, aga see on üks variante. Võimalik, et asi oli ka treeningutingimustes, sest meie mängisime talvel jäisel kõval väljakul.“

Aeg oligi erinev ja ka kõva mahvi pealt sirgus tippjalgpallureid. Marko Pärnpuu lisab koormuste teema kohta: „Vahepeal valitses paljudes edumeelsetes jalgpallimaades arusaam, et vähem on parem. Nüüd on see muutunud. Näiteks Hollandis on aru saadud, et väike koormus siiski ei toimi. Aga väga palju sõltub konkreetsest jalgpallurist.“

Akadeemia fitnessitreener Andrei Veis toob välja sama asja: võrreldes tema ajaga tehakse akadeemia noortele koormuse monitooringut ja loodud on võimalus korralikult toituda.

„Hommikul söövad nad kodus, aga neil on võimalus süüa hommikuputru ka koolis,“ ütleb Veis. „Lõunat süüakse koolis ja pärast treeningut on õhtusöök A. Le Coq Arena pubis Amps Arena. See on tähtis, et poisid ei ostaks puhvetist suvalist söögipoolist.“

Andrei Veisi roll akadeemia treeningutel on suur, sest just tema harjutused juhatavad need sisse. Poisid teevad rulliga veerand tundi lihastele erinevaid harjutusi, et keha oleks trenniks valmis ja viia võimalik vigastusoht miinimumini. Väga oluline on, et neid harjutusi tehes tekiks rutiin, et need muutuksid treeningu lahutamatuks osaks.

„Kahel korral nädalas teeme 45 minutit jõutrenni,“ räägib Andrei Veis. „Alustasime baasharjutustest ja õppisime õiget tehnikat, sest harjutusi peab tegema õigesti. Eesmärgiks oli õppida tunda oma keha. Raskusi saab hiljem lisada. Oleme teinud ka kätekõverduste ja lõuatõmmete katseid. Mida tugevam on keha, seda vastupidavam sa oled ja vigastusi tekib vähem.“

Tähelepanu individuaalsel meisterlikkusel
Üks kartusi akadeemia puhul oli klubide suhtumine sellesse. Kui treeningurühma parimad hakkavad neljal päeval nädalas treenima hoopis mujal, siis kuidas see mõjub grupi sisekliimale? Kas saadakse õigesti aru akadeemia eesmärkidest? Kas hakatakse sellele vastu töötama?

Marko Lelovi hinnangul on suudetud akadeemias osalevate poiste klubidega hoida paindlikku suhet. Infovahetus on hea ja vastastikku ollakse kursis, mis toimub klubis ja akadeemias. Kui klubid vajavad oma mängijaid nädala sees, on seda alati võimaldatud. Koolivaheajal ja suvel on mängijad nagunii oma klubi juures. Akadeemia ise üheski sarjas ei osale, kuigi aeg-ajalt on peetud sõprusmänge. Detsembris käidi Soomes, kus võideti omaealiste Soome meistri B-koosseisu 4 : 2 ja kaotati A-koosseisule 2 : 3. Mõned poisid olid kaasas ka väljastpoolt akadeemiat.
Praegu kuuluvad akadeemia U16 vanuseklassi õpilastest pooled selle vanuseklassi Eesti koondisse või on selle kandidaatide ringis. Ometi pole see näitaja, mille nimel akadeemia töötab.

„Meile pole omaette eesmärk, kui palju on meil koondislasi,“ räägib Lelov. „Meil pole suurt valikut nagu suurtel riikidel ja seepärast on oluline mängijate oskuste parandamine. U15 vanuseklassis, kus kandidaatide ring on laiem, on peaaegu kõigil meie poistel koondisekogemus. U16 astmel on läinud kitsamaks, aga meie lähtume üksikute mängijate arengust. Näiteks on suure arengu läbi teinud need, kes U16 koondisse ei kuulu.“

Lelov lisab, et järgmisel aastal toimub Eestis U17 EM-finaalturniir ja kuigi meie akadeemia 8. klassi poisid on aasta nooremad, on mõnelgi silme ees eesmärk pääseda endast vanemate sekka koondisse. Marko Pärnpuu sõnul on U16 vanus, kus arengukiirus on erinev ja aastaga võib palju muutuda. Koondisse võib saada mängija, kel ei olnud aasta alguses sinna asja.

„Pallitreeningutel on meie tähelepanu individuaalse meisterlikkuse parandamisel,“ selgitab Marko Pärnpuu. „Taktika poolelt on rõhk baasasjadel.“

Treeningul tegeleb poistega neli treenerit: Lelov, Pärnpuu, Veis ja väravavahtide treener Andrus Lukjanov, keda vajaduse korral asendab Oliver Ani. Peale nende on treeningul füsioterapeut Sten Ütsmüts. Seega on väljakul mitu silmapaari, mis jälgivad poisse. Kui on vaja mingit tegevust korrigeerida, sekkutakse. Andrei Veis tegeleb tavaliselt nendega, kes ei saa treeningut kaasa teha. See tagab, et kõik on tegevuses.

„Eriti suurt tähelepanu saavad kolm väravavahti, sest klubidel ei ole luksust selles eas puurivahtidele eraldi treenerit palgata,“ rõhutab Lelov. „Sealjuures pöörab Andrus Lukjanov tähelepanu ka kaitseliini tegevusele.“

Akadeemia uks on lahti!
Lelov, Pärnpuu ja Veis on rahul, et poisid on akadeemia elurütmiga kohanenud ja hoiavad kokku. Seda kinnitavad ka personaalsed vestlused poistega. Senises vormis jätkavad nad ka järgmisel aastal 9. klassi õpilasena. Gümnaasiumiosas, alates 10. klassist kandub jalgpalliline põhirõhk klubidesse. Selles vanuses hakkavad mängijad oma klubi esindama meesteklassis kas esindusrivistuses või duublis ja on loomulik, et sel juhul treenitakse klubis. Meesteklassis on meie eliitklubidel endil võimekus ja ressurss mängijatega kõrgel tasemel tegeleda.

Sügisel võtab akadeemia vastu uue lennu 8. klassi ja Marko Lelov julgustab sinna tulema. Käesolev õppeaasta on näidanud, et Tallinna lähiümbruse puhul pole transport probleem ja tulla saab ka mujalt, kui lahendada elukoha küsimus.

„Akadeemia õpilased saame ennekõike talenditreeningute põhjal, aga hea meelega ootame ka klubitreenerite initsiatiivi ja käime noori ise vaatamas,“ seletab Lelov. „Kui on huvi, tuleb meile sellest teada anda ja küll leiame võimaluse, kuidas asjad lahendada! Kui huvi tekib mängijatel või lapsevanematel, peaks alguses kindlasti ühendust võtma oma klubiga. Akadeemia toimib tihedas koostöös klubidega ja oma treeneritest ei tohiks mööda minna.“

**

Lilli Arumäe: poisid on koolielu loomulik osa

Arte gümnaasiumi õppealajuhataja Lilli Arumäe sõnul on akadeemia kaasatud jalgpalliklassi algusest peale kooliellu võrdselt teiste õpilastega, et nad saaksid kõigist kooli tegemistest osa.

„Me keegi ei oska ette näha, millisel tasemel mängijad neist tulevikus saavad,“ räägib Lilli Arumäe. „Seega on meie eesmärk, et nad saaksid koolist edasiseks eluks võimalikult mitmekülgse ettevalmistuse.

Erinevad üritused (näiteks vabariigi aastapäeva tähistamine, klassiõhtutel osalemine) püüame läbi viia niiviisi, et jalgpallipoistel ei jääks ära samale ajale planeeritud mäng või treening. Tulemusliku planeerimise teeb võimalikuks kooli ja treenerite hea koostöö. On oluline, et poiste elu ei koosneks ainult õppetööst ja jalgpallist. Tähtis on ka igapäevane suhtlus kaasõpilastega.“

Lilli Arumäe sõnul tuli sügisel loodud klass kokku teistest koolidest ja seetõttu oli paratamatu, et nende teadmiste tase oli ebaühtlane ja suhtumine õppetöösse erinev. Eriti keeruline oli kohanemine vene koolidest tulnud poistele, kellest mõned said eesti keelega väga hästi hakkama, kuid osal oli raskusi.

„Kõige keerulisem oli neile keelekeskkonna vahetus,“ selgitab Arumäe. „See nõuab harjumist. Vanemate sõnul on nende laste eesti keele oskus muutunud paremaks. Meil, õpetajatel, on kokkulepe, et igapäevane suhtlus nendega toimub koolis eesti keeles.“

Jalgpalliakadeemia klassiga tegelevad nii treenerid, klassijuhataja kui ka õppealajuhataja. Unustada ei tohi ka lapsevanemaid, kelle panus on poiste saavutuste juures väga oluline. Loomulikult tuleb ette ka arusaamatusi, aga need lahendatakse ühiselt.

„Ka Aivar Pohlak on öelnud, et Eesti vajab tarku jalgpallureid,“ räägib Arumäe. „Meil on heameel tõdeda, et jalgpalliakadeemia klassi suhtumine õppetöösse ja õppeedukus on hea. Meie hulgas on ka neid, kes samamoodi nagu Mart Poom õpivad ainult viitele. Pärast treeningute lõppu võimaldame õpiabi A. Le Coq Arenal, kuhu õpetaja läheb ise kohale. Tunni kuni pooleteise jooksul aidatakse abivajajaid järele eri õppeainetes.“

**

Jalka küsitles kolme jalgpalliakadeemia poissi, kes kõik mängivad JK Tallinna Kalevis.

„Hakkasin jalgpalli mängima lasteaias ja kuna mu treener oli Kaleviga seotud, läksin sinna trenni,“ rääkis Keila-Joa lossi lähedal elav Markus Riisenberg. „Linna viivad ja toovad mind ema-isa. Meie treeningutingimused on väga head ja eriti hea on see, et meil on füsioterapeut treeningul. Vigastuse puhul saame kiiresti abi.“

Ka Hugo Palutaja mängib Tallinna Kalevis. Tema elab Jüris ning transport linna ja tagasi pole probleem. Akadeemiast kuulis ta oma treenerilt, emale-isale see variant sobis. Hugolegi meeldib, et treeningul on füsioterapeut ja mängijatega tegeleb mitu treenerit.

„Hommikul anname treeneritele teada, kui kaua me magasime, kuidas on lihased ja enesetunne,“ räägib Palutaja. „Sellega arvestatakse sama päeva trennis. Alguses oli raske harjuda sellega, et kool on nii kaugel. Jüris oli see kodu lähedal. Nüüd olen harjunud.“

Kristofer Robin Grün tuli akadeemiasse Kilingi-Nõmmelt. Enne Tallinna tulekut ja Kalevisse minekut mängis ta Pärnu Poseidonis. Tallinnas elab ta vanaisa-vanaema juures.

„Kui me Poseidoniga ühel turniiril käisime, pakuti isale Kalevisse tööd ja mina oleksin ka tulnud, aga lõpuks läks nii, et tulin üksi,“ selgitas Kristofer Robin Grün. „Suurim erinevus klubiga on see, et tingimused on väga head, trennis on mängijaid rohkem ja nende kvaliteet on parem.“

„Arte gümnaasiumiga harjusin väga kiiresti, ma arvan, et paari nädalaga,“ lisas Grün. „Alguses oli Tallinnas orienteerumisega tegu, aga nüüd enam mitte. Mulle meeldib, et hoolitseme palju oma keha eest. Mul olid enne puusaprobleemid, aga nüüd on hulga parem.“

Lugu ilmus aprillikuu Jalkas

Tekst: Indrek Schwede
Foto: Lembit Peegel