JALKA | Maria Sootak: Mõtteid naistejalgpalli arengust Eestis

Minul on vedanud, sest keegi ei keelanud mul mängida jalgpalli – 2003. aastal võttis Tartu Tammeka mind tüdrukute jalgpallitrenni vastu; mu ema on mind terve mängija- ja treenerikarjääri jooksul ainult toetanud; mu vanaema vaatab siiamaani televiisorist kõiki naistemängude ülekandeid; mu sõbrad arvasid, et see on põnev hobi. Aga see ei tähenda, et mul oleks tingimata lihtne olnud – kuigi mitte kunagi verbaalselt otseselt väljendatult, oli perekonnaliikmeid, kellel oli alguses raske aktsepteerida, et ma tahan jalgpalli mängida. Koolis oli ikka õpetajaid, kes – kui tuli jutuks, et pean viimasest tunnist ära minema, et Tallinnasse mängule sõita – mainisid pilkava muigega: „Lähete jälle palli taga ajama, jah?“

Kui käisime Tammeka esindusmeeskonna mänge vaatamas, kaikus tribüünil tihti lause: „Minge naisteliigat mängima!“, kui mõni platsil olev vastasvõistkonna mängija haiget saades pikali viskas. Sellistel hetkedel sain kõige rohkem tuge inimestelt, kes ei oleks osanud või julgenudki end feministideks nimetada – oma perelt; meesõpetajatelt, kes arvasid, et jalgpall on lihtsalt väga tore mäng; poistest sõpradelt, kes võtsid mu kohe hoovi peal neli nelja vastu mängima (väravapostideks joogipudelid ja seljakotid). Ma astusin uude maailma ja mina 12aastase tüdrukuna ei osanud sellel hetkel arvatagi, et ma oma eksistentsi eest selles universumis pean võitlema hakkama, sest ma olen teisest soost.

Õnneks oleme jõudnud ühiskonnana ja jalgpallikogukonnana nendest episoodidest kaugemale. Sellegipoolest pean veel praegugi, 20 aastat hiljem vastama vahel küsimustele, kas naistel on oma liiga ja kas tüdrukuid on piisavalt või peavad nad poistega koos mängima. Lisan siia juurde, et see on suuremate jalgpalliriikide (ja nii mõnegi praeguse naistekoondise tipptegija) peal tõestatud, et poisid ja tüdrukud võiksidki teatud vanuseni koos mängida. Aga see ei tähenda, et me ei peaks pakkuma neile väikestele tüdrukutele, kes ei julge poistega koos trenni minna, võimalust eraldi liigas oma sookaaslastega mängida.

Viiekordne kasv 20 aastaga

20 aastat tagasi, aastal 2003 koosnes kogu Eesti naistejalgpalli süsteem kahest liigast: naisteliiga ja tüdrukute liiga 1987.–1990. aastal sündinud neidudele – tänapäevaselt võiks seda U17 vanuseks nimetada. Mõlemas liigas mängis kaheksa võistkonda, seega kokku oli ametlikus naistesüsteemis 16 võistkonda. Kuna registreerimislehti mul kahjuks jalgpalliliidu arhiividest üles kaevata ei õnnestunud, võime ainult umbkaudsete kalkulatsioonide järgi eeldada, et registreeritud mängijaid oli 300 ringis. Praeguseks, 2023. aasta hooajaks osales üksnes meistri-, esi- ja II liigas 21 naiskonda. Kui sinna veel lisada tüdrukute ja rahvaliigad, saame kogu naistesüsteemi peale kokku 70 võistkonda. Registreeritud mängijate arv on 1710.

Loomulikult on see sisuliselt viiekordne kasv toimunud orgaaniliselt ja lineaarselt, aga väga palju on nähtud ka vaeva ja esialgu loodud liigasid, mis kiratsesid kasvuvaludes ja jätsid mulje, et noortejalgpalli arengut ei ole naistejalgpallis mõtet otsidagi. Tüdrukute jalgpalli juurde toomine on tihtipeale kunstlikum kui poiste loomulik huvi pallitagumise vastu. 20 aasta jooksul on tehtud meeletult koolikülastusi, jalgpallifestivale ja huviüritusi, et lasta tüdrukutel jalgpalli ea- ja tasemekaaslastega turvaliselt proovida. Naisterahvad, kes ise on läbi juhuse või sihipärasuse tee jalgpalli juurde leidnud, annavad järjest enam panuse, et tuua uued generatsioonid mängu juurde.

Oleme veel kaugel teiste riikide ulatuslikust, kõiki vanuseid haaravast süsteemist, seda ilmestab kasvõi asjaolu, et 2023. aastal oli puudu tüdrukute U15 vanuse ja naiste II liiga vahel U16 või U17 liiga. Sellegipoolest on lootus, et viimase 20 aasta suur osalejate arvu kasv ei lase end uuesti sama kaua oodata, vaid lähiajal saame nautida liigatasemeid, mis ulatuvad naiste meistriliigast kuni tüdrukute U8ni.

Valgete pükste küsimus

Kui mina 12aastase tüdrukuna Tartus trenni läksin, siis mängisime me samades vormimudelites milles meie meessoost kolleegid. Sellest, kas naised tahaksid mängida teistsuguse lõikega vormis või kas näiteks naistel on ebamugav mängida valgetes pükstes, ei osanud keegi mõeldagi. Praeguseks on paljud jalgpallikogukonnad saanud üle valehäbist naiste menstruaaltsükli ümber. Järjest enam kuuleme, kuidas julgemad jalgpallurid ja treenerid räägivad avameelselt menstruatsiooniga kaasnevatest vaevustest. Olles vestelnud sellel teemal meeskolleegidega, ei ole paljud neist arusaadavatel põhjustel valgete pükste problemaatilisusele üldse mõelnud. Miks nad peaksidki, kui aastakümneid on asjaolu, et menstruatsiooni ajal võib esineda lekkeid, olnud ühiskonnas täielik tabuteema.

Siinkohal on järgmine arengusuund Eesti jalgpallis meeste kaasamine sellesse vestlusesse. Tuleb kummutada arusaam, et meessoost klubijuhil on kohatu või piinlik küsida oma naiskonna või tüdrukute võistkonna käest, kas nende ebamugavustunnet kord kuus (mis on 90% naistel) saab kasvõi valgete vormipükste väljavahetamisega natukesegi leevendada. Näiteks Inglise kõrgliigas vahetasid Manchester City ja Chelsea naiskond käesoleval hooajal oma valged vormipüksid punaste vastu. Näiliselt kosmeetiline muudatus, aga mängijatele selge signaal, et neist hoolitakse ja nende heaolu võetakse arvesse. Selge on see, et menstruaaltsükliga esinevaid valusid ja suurenevat vigastusohtu ei saa leevendada punast või mistahes värvi pükstega. Aga sellele saab tähelepanu pöörata, küsida ja arvestada treeningukoormuse reguleerimisega, teadmistega, kuidas leevendada valusid ja ebamugavustunnet optimaalsemal viisil sportlaste jaoks. Ning eelkõige mõistmisega.

Lisaks suuremale teadlikkusele naiste kehast ja füsioloogiast on viimase aastakümne jooksul hakatud jälgima üldisi võimekuse parameetreid, mis puudutab mängijate tegutsemist platsil. Treenerina olen aastatega õppinud, et kõige võimsam tööriist mängu analüüsimisel on silmad ja mõistus. Abivahendid nende tööriistade kasutamisel on kolleegide silmad ja mõistus, aga loomulikult ka näiteks videomaterjal ja erinevad GPS-süsteemid. Oma noormängija-aegadest mäletan ma väga väheseid videoklippe koondisemängudest, rääkimata liigamängudest. Otsepildist liigavoorudelt või koondisemängudelt võime rääkida alates esimestest katsetustest kuni regulaarsete ülekanneteni alles viimase kümne aasta perspektiivis. Praeguseks on igal naiste meistriliiga naiskonnal ja nii mõnelgi madalamate liigade ja noortevõistkondadel olemas võimalus filmida mänge ja tihti ka trenne.

Naistekoondis võttis aastal 2018 kasutusele GPS-jälgimissüsteemi. Võrdluseks – USA naistekoondis jälgib oma mängijate tegutsemist platsil läbi satelliitsüsteemide alates 2012. aastast, seega on nende edu selles vallas meie ees tegelikult minimaalne. Nii video- kui GPS-andmete puhul peame silmas pidama asjaolu, et nende kogumine iseenesest ei täida eesmärki, kui puuduvad oskused või võimalused neid millegagi võrrelda ja sealt edasiviivaid järeldusi teha. Siinkohal jõuamegi küsimuseni, kas kõigil naiste meistriliiga naiskondadel on tänapäeval piisavalt täiskohaga personali, et kõiki võimalusi, mis pakutakse, ära kasutada? Või kas naiste- ja noortekoondiste juures töötavad täiskohaga treenerid?

Töömaht kasvab, inimesi aga naljalt juurde ei tule

2006. aastal, kui ma mängisin esimest korda EM-valikturniiril Inglismaa vastu, polnud mul vähimatki aimu, kui mitu sprinti ma mängu jooksul tegin ja mitu meetrit ma kiiremini kui 23 km/h jooksin. Ei olnud ka treeneritel. Tänu minu enda kogemusele neidude U17 koondise kehalise ettevalmistuse treenerina omavanuste finaalturniiril käesoleva aasta mais saan täpselt öelda, kui palju läbisid sarnases vanuses neiud neid meetreid Euroopa tipptiimide vastu. Praeguseks on mul võimalik neid andmeid ka teiste riikide samaväärsete andmetega võrrelda. Samuti on meil kättesaadavad mängude salvestised teiste riikide mängudest, oma mängudest ja trennidest rääkimata.

See on privileeg, mida 20 aastat tagasi naistekoondise treenerid Jüri Saar ja Katrin Kaarna nautida ei saanud. Sellised vahendid on meil olnud kättesaadavad mõned aastad, aga selleks, et nende kasutamisest kasu lõigata, tuleb palju rasket tööd teha. Seda tööd peavad tegema võistkondade poole kohaga peatreenerid tihtipeale üksi või kahe peale poole kohaga abitreeneriga.

Materjali hulk on 20 aastaga kordades kasvanud, kahjuks on väga paljudes naiskondades jäänud inimeste hulk, kes materjali läbi peavad töötama, arvuliselt sisuliselt samaks. Käesoleva hooaja lõpu seisuga pole ükski naiste meistriliiga naiskonna peatreener ega kumbki naiste A-koondise peatreeneritest täiskohaga ainult selle võistkonna treener. Võrdluseks – Inglismaa naiste A-koondis, praeguseks Euroopa meister ja maailma hõbedanaiskond, sai endale esimese täiskohaga peatreeneri aastal 1998, liiga sai täisprofessionaalseks aastal 2018. Püstitan küsimuse: kas suurem investeering naiskondade treeneripersonali võiks tuua ka loodetud kvaliteeditõusu platsi peal?

Mehed peavad naistejalgpallis samuti eelarvamustega võitlema

Eelmainitud probleem pole kindlasti ainult n-ö naiste probleem, üheksast 2023. aasta hooaja naiste meistriliiga naiskonna peatreenerist kuus olid mehed. Seega probleem on naistejalgpallis, mitte dünaamikas mehed versus naised. Usun, et naised on jalgpallis treenerite ja mängijatena kannustatud teatavast sisemisest põlemisest ning missioonitundest – kui meie siin ei tööta, siis kes veel? Aga mööda ei saa vaadata nendest meestest, kes on hoolimata kohati väiksemast palgast ja veel arengufaasis olevast ebaühtlasest tasemest valinud töö naistejalgpalli sees. Olen enne maininud eelarvamusi, millega mina isiklikult olen pidanud kokku puutuma naismängija ja -treenerina. Mehed peavad naistemängus omakorda võitlema teistsuguste eelarvamustega. Stereotüübid on samasugused: naised on tundlikumad ja tujukamad, neile ei saa midagi negatiivset öelda, nad ei oska nii hästi mängida ja seetõttu ei saa „päris“ jalgpalli neile õpetada – peame tegelema palli omaksvõtmise ja löömise õpetamisega, taktikat pole võimalik rakendada jne.

Seetõttu kujunevad uued stereotüübid, et mehed, kes naistejalgpallis tegutsevad, on ise mingit moodi pehmemad või vähem võimekad, sest nad ei saa meestejalgpallis oma oskuste poolest hakkama. Kõik need väited on pealiskaudsed ja mugavad. Seetõttu imetlen mehi naistejalgpallis peaaegu sama palju kui samal ametikohal olevaid naisi, sest nad ütlevad sirge seljaga, et nende jaoks pole vahet – jalgpall on jalgpall, inimesed ja nendega suhtlus erinevad igal elualal, naistejalgpall on täis positiivset emotsiooni ja andekaid mängijaid!

Kui mind paluti eri juhuste kokkulangemisel jalgpallikonverentsile esinema, siis oli minu esimene reaktsioon stereotüüpselt naiselik – mida mina ometi oskan rääkida sellisel mainekal konverentsil keset nii tarku inimesi? Mulle tõttas kaudselt appi üks mu lapsepõlve kangelanna Emma Watson, kes oma kampaania „He for She“ raames ütles ÜRO ees sellise lause: „Kui mitte mina, siis kes? Kui mitte praegu, siis millal?“ Kui mina ei räägi naistejalgpallist, siis kes? Kui me ei räägi naistejalgpallist praegu, kui naistejalgpall on üks suur võimaluste karikas, siis millal me seda teeme?

Tekst: Maria Sootak, endine jalgpallur ja praegune treener
Foto: Anna Andreas