05

12.2019

10:53

JALKA | Tagasi juurte juurde melanhooliapealinnas

Portugali jalgpalli kõrgliigas mängib juba teist hooaega fantoomklubi, mida ühendab neli divisjoni madalamal palliva võistkonnaga vaid sama nimi. Kuuendas liigas palliv Lissaboni klubi Os Belenenses on enamiku fännide arvates see õige.


Diogo Barrote kirjutab mulle veidi enne kella kolme öösel. Avan unesegasena tema saadetud video; näen, kuidas kümned tõrvikud värvivad Lissaboni ööõhu otsatribüünist otsatribüünini kajava laulu saatel neoonpunaseks, ja tunnen tema uhkust kumamas läbi telefoniekraani. Kui suureks peab olema paisunud õhupall sinu sees, et sa ei jõua kuidagimoodi hommikuni oodata ja pead oma õnne jagama kõigiga, ka inimesega, kellega sa oled elus vaid mõned korrad rääkinud?

Veel pool aastat tagasi olin veendunud, et see ajalooline klubi – Boavista kõrval ainus, kes suutnud Portugali suure kolmiku hegemooniat väärata – tahab 23. septembri esimestel tundidel tähistada oma sajandat aastapäeva paremas olukorras. Mitte nii. Mitte mängides riigi tugevuselt viiendas liigas, ajades palli taga murulappidel, mis meenutavad pigem kaevikusõja tulemust kui jalgpalliväljakuid. Video lõpeb, aga tean, et laul Restelo staadionil mitte. Nüüd on nad vabad. Naeratan Diogole 3000 kilomeetri kaugusel endamisi vastu.

Hukule määratud partnerlus

Alates eelmise aastatuhande lõpust on Portugali klubid kohustatud esindusmeeskondi haldama SADi kaudu (Sociedade Anonima Desportiva, mis on sisuliselt aktsiaselts). SAD kontrollib ainult profitiimi tegemisi, näiteks hoolitseb tele- ja reklaamiõiguste üle peetavate läbirääkimiste eest. Teised spordialad ja noortevõistkonnad jäävad klubide endi ohjata.

Kuna SAD peab igakuiselt avaldama finantsraporti, säilib lootus, et jalgpallivõistkonna kaudu ei saa klubi teha mingeid kahtlasi tehinguid. Nõutakse läbipaistvust. Et klubi on nagunii SADi enamusosanik, on kogu protsess lihtsalt formaalsus. Nii ka Belenensese puhul. Kuni aastani 2012.

Tuleb välja, et ainult suursugusest ajaloost ei piisa. Ei piisa sellest, et just Belenenses oli vast avatud Santiago Bernabeu staadionil kuulsa Madridi Reali esimeseks vastaseks. Ei piisa, et Porto, Benfica ja Sportingu kõrval oli Belenenses viimaseks klubiks, kes polnud iial Portugali kõrgliigast välja kukkunud. Või sellest, et alles paar hooaega varem oli Belenenses mänginud UEFA karikasarjas, kus ta langes konkurentsist toonase Bayerni staari Luca Toni väravate kaudu. Kui sa ei ole Portugalis üks kolmest suurest, on libastudes raske pead vee peal hoida.

Esimesed majanduslikud raskused tabasid klubi juba 1980. aastatel, kui seal proovis – tulutult – oma jalgpallurikarjääri alustada Jose Mourinho. Liiga palju mängijaid, kellele maksmiseks võeti kaela laenud, liiga vähe sponsoreid, kes eelistasid Lissaboni kahte giganti. Kui Belenenses langes 2010. aasta kevadel esiliigasse, peatas veerema hakanud lumepalli teekonna klubi liikmete otsus müüa 51 protsenti Belenensese SADist firmale Codecity – et ellu jääda. Nõnda kirjutati aga piltlikult hoopis alla surmaotsusele.

Codecity boss on Rui Pedro Soares, korruptsiooniskandaalidega seotud ärimees, kes on Portugali jalgpalliringkondades tuntud ka kui üks FC Porto esifännidest. Alguses olid Diogo Barrote ja teised Belenensese toetajad valmis talle võimaluse andma.

„Meie suhe muutus aga aasta-aastalt järjest halvemaks,“ räägib Barrote. „Ta ei saanud läbi ei klubi presidendi (Patrick Morais de Carvalhoga – toim.), treenerite ega mängijatega. Ta on küüniline mees, kes naudib intervjuudes inimeste ja meedia eksitamist. Ta on mees, kes müüs meile unistuse, mida ta ei kavatsenudki täita.“

Kui Belenensese liikmed oma osaluse Codecityle müüsid, jäeti alles õigus see hiljem majandusliku olukorra paranedes tagasi osta. Soares leidis aga võimaluse see klausel annulleerida, saades ootamatu liitlase näol toetust isegi rahvusvahelisest spordiarbitraažist. 2014/2015. aasta hooaja eelviimases voorus võõrustas Belenenses Portot, kes pidi tiitlikonkurentsis püsimiseks kindlasti võitma. Paar kevadet varem Portolt aasta fännile jagatava Kuldse Draakoni auhinna võitnud Soares üritas Belenensese toetajaid takistada staadionile klubi lippude ja bänneritega sisenemast. Ja siis üritas ta eri seaduslünkade abil kirjutada Codecity nimele Belenensese Restelo staadionit.

Fännidele olid need äärmiselt rasked ajad. Barrote tunnistab, et viimastel aastatel sundis teda Restelole minema ainult teatav ürgne kohustus, kunagi ammu iseendale antud hääletu lubadus. Eelmise aasta suvel sai lõpuks selgeks, et tagasiteed enam ei ole. Belenensese liikmed otsustasid sisuliselt, et õudne lõpp on parem kui lõputa õudus, ja hääletasid klubi SADist eraldamise poolt. Portugali kõrgliigas mängiv Belenenses SAD on tegelikult tühi kest; meeskond ilma koduta, ajaloota, identiteedita. Seevastu Os Belenenses säilitas oma väärika mineviku, staadioni ja õiguse kasutada edasi logo ja särki. Lihtsalt viis taset madalamal.

Kodu kaljukindlus

Ma ei ole kunagi kohanud teist sellist 19aastast. Diogo Barrote ei kuulu ühegi Belenensese fännirühmituse – nagu Furia Azul – ridadesse, aga on onu ja vanaisa käekõrval staadionil üles kasvanud. Kui ta oma klubist räägib, teeb ta seda intensiivsusega, mis kõrvetab lugedes silmi ja kuulates kõrvu. Ta seab sõnu ritta elegantselt ja hoolikalt, justkui ühel tõelisel Belenensese fännil teistmoodi ei kõlbaks. Kahtlen sügavalt, kas tal on üldse mõni selline varajane mälestus, mis ei ole seotud jalgpalli ja Resteloga. Ei kulu kaua, et mõista, kui palju erilisemaks ta oma armastust võrreldes suurte linnarivaalide Sportingu ja Benficaga peab. „Belenensese fänn ei saa olla keegi, kes seda tahab,“ on öelnud Portugali näitleja Raul Solnado. „Belenensest toetab see, kes seda teha saab.“

Kui klubi 2018. aasta suvel kaheks tükiks murdus, ostis Barrote esimese asjana hooajapileti ja meeskonna uue särgi. Ta ei olnud ainus. Kuuendasse divisjoni langemine mõjus kiirendina paljudele neile, kelle südames oli Belenensesele alati soe koht kuulunud, kuid kes ei olnud oma kirge varem paisu tagant valla päästnud. Enne lõhestumist oli klubil umbes 8000 maksvat toetajat. Nüüd, amatööride seas, on see arv kasvanud 9300ni. 

„See on justkui naasmine oma juurte juurde, taaskohtumine ehtsa jalgpalliga,“ tõdeb Barrote. „Mina näen seda võimalusena hakata Belenensest juubeliaastal taas üles ehitama. Võimalusena austada esiisasid, kes nägid selle unistuse nimel palju vaeva, ja näidata, et me ei anna kunagi alla. Me oleme Belenenses ja me võitleme. Tundub, et kui asutajad andsid klubile mitmuses nime Os Belenenses, oskasid nad tulevikku ette näha!“

Restelo staadionil on Tejo jõe kaldal kuninglikud naabrid. Sealsamas asub Portugali pealinna üle valvav poole aastatuhande vanune Belemi torn; läheduses kõrgub Avastuste monument, mis on püstitatud riigi kuulsamatele monarhidele, teadlastele ja maadeavastajatele, eesotsas Vasco da Gamale ja Fernao de Magalhaesile. Sealsamas asub maailmakuulus Jeronimose klooster, mida külastavad igal aastal miljonid turistid; Lissaboni botaanikaaed ja Portugali presidendipalee. Restelo kõrgematelt tribüünidelt avaneb Tejo jõele kaunis vaade. See on Belenensese kodu kuningate keskel.

Paljud klubi poolehoidjad on möödunudsuvist mõra võrrelnud vanemate lahutusega, aga kord ammu-ammu on Belenenses pidanud olema päris tõelise perekondliku tragöödia tunnistajaks. 1920. aastate lõpus liiga ja rahvuskoondise suurimaks staariks olnud Belenensese ründaja Pepe Soares tundis ühel päeval sadamas igapäevatööd tehes tugevat kõhuvalu ja viidi haiglasse, kus ta järgmisel päeval suri. Vaid 23aastaselt. Armastatud tähega tuli tänavatele hüvasti jätma enam kui 30 000 inimest. Riigis, kus melanhoolitsemine on üks meelisharrastusi, võttis võimalike põhjuste üle spekuleerimine erakordsed mõõtmed. Kahtlustati kõiki ja kõike, kuni 1980. aastatel jõuti lõpuks üksmeelele. Pepe kirjaoskamatu ema olla eelmisel õhtul võileibu valmistades kasutanud soola asemel seebikivi. Haigestusid ka teised pereliikmed, aga surid ainult Pepe ja kass, keda ründaja vargsi vorstitükkidega kostitas.

Toona mängis Belenenses veel Salesiase staadionil, nende esimeses kodus, kus hooajal 1945/46 võideti ka ajalooline Portugali meistritiitel. Restelole kolis klubi kümme aastat hiljem seetõttu, et Salesiase asemele planeeriti ehitada luksuslikud kortermajad. Seda muidugi ei juhtunud. Salesias seisis aastakümneid tühjana, rohtunu, unustatuna. Kui Diogo Barrote räägib naasmisest juurte juurde, mõtleb ta seda sõna otseses mõttes.

Kevadeks oli selge, et Belenenses on Portugali kuuendas divisjonis justkui kilude sekka lubatud hai. Koju olid pöördunud paljud mängijad, kes olid kunagi klubi noortesüsteemis karjääri alustanud ja seejärel ära kolinud; paljud, kes nägid selles võimalust oma kasvatajale midagi tagasi anda. Teiste seas oli jalgpallidirektor Jose Taira kolmandast divisjonist värvanud vasakkaitsja Jorginho ning klubi seitsme hooaja eest esiliigas esindanud Alex Figueiredo ja Ricardo Viegase. Mitmel mängul välkus sama lahtirullitud lipp kirjaga a nossa paixao nao tem divisao. Meie kirel pole divisjone.

Aprilli viimaseks mänguvooruks oli Belenenses korjanud liigas 24 matšist 22 võitu. Ja siis saabus päev, mil esimest korda 60 aasta jooksul pöörduti üheks emotsionaalseks mänguks tagasi äsja renoveeritud Salesiase staadionile.

Unest ärkamine

Sellel pärastlõunal unustas Lissabon rohelise ja punase. Nad alustasid rongkäiku Restelolt, mitu tuhat inimest, seljas taevasinised särgid, hordid kõndimas välja sama karva suitsust. Käänulised teed viisid neid trummide põrinal läbi Ajuda linnaosa. Kui nad jõudsid Pepe Soarese kunagise maja ette kitsal Embaixadori tänaval, ei vaibunud laulud. Diogo Barrote oli seal. Kas teisiti oleks üldse võimalik?

„Inimesed naersid, inimesed nutsid,“ meenutab ta. „See oli unistus; meie vana unistus, mille täitumisest me unistada ei julgenud. Kui viimaks Salesiasele jõudsime, rääkisid eakad oma lastelastele mälestusi ja nood üritasid ette kujutada, milline oli kõik kunagi ammu, 80–90 aasta eest.“

Belenenses võitis mängu 8 : 1 ja hiljem muutus öö läbi pisarate kõlanud laulude saatel varajasteks hommikutundideks. Kaks kuud varem oli Belenenses SAD Moreirenset võõrustanud Portugali kõrgliiga kõigi aegade väikesearvulisema publiku – 298 inimest – ees. Nendest mängudest, nendest numbritest ei tea Barrote midagi. Pärast lõhenemist jäi tema jaoks alles üks. See õige.

Kodutu SAD rendib igal nädalal väljakut treeninguteks 3000 euro eest, millele lisanduvad mängupäeva kulutused. Seda võistkonda hoiab elus teleleping. Kui SAD peaks langema esiliigasse, võib olla kindel, et fantoom haihtub öhe. Belenenses alustas hilissuvel viiendas liigas, jälle vastaseid kahte lehte loopides. Diogo Barrote arvab, et tagasi suurte sekka tõusmiseks läheb aega seitse aastat. Aga see polegi enam kõige tähtsam.

„Atmosfäär on nüüd sootuks teistsugune,“ kinnitab ta. „[Enne lõhenemist] hakkasime oma klubi suhtes muutuma ükskõikseks ja see on kohutav! Nüüd on Restelol tagasi paljud perekonnad, paljud vanad liikmed; meil on uusi liikmeid, kes on uhked sõnumi üle, mida Belenenses ühiskonnale jagab. Me peame uskuma. Me ei tea, kas see kõik õnnestub, aga me usume sellesse. Usume, et seda on võimalik teha meie väärtusi ja ajalugu austades.“

Ühes möödunud hooaja kodumängus ärgitas valjuhääldi kõiki Restelole kogunenud fänne laulma sünnipäevalaulu. Nad pöördusid, et näha 84aastast vanahärrat ja tema kõrval seisvat uhket lapselast. See mõte oli Diogol juba ammu peas mõlkunud. Klubi tänas vanaisa 59 Belenensesega veedetud aasta eest ning ta sai kingituseks kõigi mängijate ja juhatuse allkirjastatud mängusärgi.

„Ta oli väga õnnelik, nagu minagi,“ sõnab Barrote. „Tundsin, et sain austust avaldada inimesele, kes on klubile olnud nii pühendunud; inimesele, kes on mind alati inspireerinud.“

Kell on varsti kolm öösel. Enne kui telefoni käest panen ja tagasi magama lähen, kirjutan Diogole vastu: „Järgmise saja aasta terviseks!“ Sekundi pärast lööb ekraan toa jälle heledaks. „Ja siis veel järgmise!“ Näen tema õnne, isegi ilma pildita.

***

„Rui Pedro Soares müüs meile unistuse, mida ta ei kavatsenudki täita“

15 minutit enne Pepe Soarese debüüti oli klubi Benfica vastu 2 : 4 taga, tema sekkumise järel võideti mäng 5 : 4.

Uuesti loodud Belenensese esimese värava lõi Ricardo Viegas, ainus enne lõhestumist klubis mänginud pallur.

Kuuendas liigas jäi võiduka Belenensese väravate vaheks 143 : 17.

**

Klubi koduks on Belemi linnaosa Lissabonis, millele vihjab ka nende nimi.

Kolm korda on Belenenses võitnud Portugali karika, kuigi viimane triumf jääb 30 aasta taha.

Viimasel hooajal enne klubi lõhenemist käis Diogo Barrote kohal ainult kolmel liigamängul. Eelmisel hooajal nägi ta oma silmaga 25 kohtumist.

Os Belenenses alustas käesolevat hooaega 5 : 1 võiduga.

1966. aasta MMi alagrupimängus Portugali ja Brasiilia vahel Peled nullil hoidnud Belenensese kaitsja Vicente Lucas kaotas pärast turniiri õnnetuse tagajärjel nägemise.

***

Lugu ilmus novembrikuu Jalkas

Tekst: Anders Nõmm, ERR Sport

Peatoetaja

  • LHV

Suurtoetajad

  • Nike
  • A.Le Coq
  • Tele 2
  • Rimi

Toetajad

  • ABC Motors
  • Ramirent
  • FIFAA
  • Taisto
  • MyFitness
  • SIS
  • Monton
  • Krausberg

Lennupartner

  • Nordica

Meediapartnerid

  • ERR
  • Õhtuleht
  • Soccernet
  • JALKA

Partnerid

  • UEFA
  • FIFA
  • Kultuuriministeerium
  • EOK
  • Tallinn

Sotsiaalpartnerid

  • SPIN
  • SOS Lasteküla