26

02.2018

10:26

JALKA | Vassiljevi filmi režissöör: Kostja on üks alahinnatumaid jalgpallureid Euroopas

Eesti rahvusringhäälingu, Eesti filmi instituudi ja Eesti kultuurkapitali poolt teist korda korraldatud portreefilmide konkursi üheks võitjaks osutus režissöör Madis Reimund, kes asub tegema dokumentaalfilmi Eesti koondise legendist Konstantin Vassiljevist. Tegime Madisega tema 2019. aastal valmivast filmist veidi juttu.


Räägi alustuseks, mida see konkurss endast täpsemalt kujutab.

Konkursi eesmärk on luua laiale vaatajaskonnale mõeldud dokumentaalfilmid, mis portreteerivad Eesti silmapaistvaid kultuuriloojaid, teadlasi, sportlasi ja ühiskonnaelu mõtestajaid. Projekt soovib väärtustada eelkõige neid, kelle looming või tegevus on jätnud Eesti ühiskonda tunnetatava jälje ja kelle saavutusi võib omas valdkonnas lugeda märgiliseks. Pean valituks osutumist väga heaks saavutuseks, kuna sellisele konkursile ei tule keegi mütsiga lööma. Olen kindel, et iga konkursile laekunud filmiidee taga oli palju eeltööd ja kindel kontseptsioon. Valituks osutumine tähendab, et žüriile ja loodetavasti ka rahvale läheb sellise filmi teema korda. Ühel kunstnikul tekkis pärast konkursitulemuste avalikustamist avalikus ruumis küsimus: kes on Konstantsin Vassiljev ja miks peaks temast film tehtama? Loodame aasta pärast sellele küsimusele vastuse anda.

Kust tuli mõte teha dokumentaalfilm just sportlasest. Ja just Konstantin Vassiljevist?
Millal viimati tehti Eestis mõni spordifilm, jalgpallifilmist rääkimata? Tegelikult hakkas mõte jalgpallifilmist küpsema juba 2011. aastal, kui koondis oli EM-finaalturniiri lävepakul. Tekkis mõte jäädvustada selleaegset koondist olevikus ja anda edasi midagi suuremat kui lihtsalt teleri vahendusel nähtavad kaadrid. Toona sellest mõttest asja ei saanud ning nii ta kuklas oligi kuni portreefilmide konkursini. Miks just Kostja? Minu meelest on ta üks alahinnatumaid jalgpallureid Euroopas ning mul ongi soov jäädvustada teda veel tema mängijakarjääri jooksul. Tagasivaatavaid filme jõuab alati teha. 

Kuidas jõudis jalgpall üldse sinu ellu?
Oli 1996. aasta ja FC Flora eestvedamisel käisid toonased koondislased Mart Poom, Martin Reim, Marko Kristal ja Marek Lemsalu koolides jalgpalli promomas. Nii ka meil Kaiu põhikoolis (Kaiu vald asub Raplamaal – toim.). Räägiti juttu, näidati trikke, jagati autogrammidega pilte ja kutsuti trenni. See poiss, kes palliga v-tähe (üks jalgpalli alustrikkidest) ära tegi, sai trenni. Käisin toona esimeses klassis ja pääsesin Kehtna FC Florasse. Tundus, et tol ajal asi õitses: poisse veeti üle maakonna mitu korda nädalas trenni. Mäletan ka tasuta laagreid, sponsortooted, vorme ja riideid. Mõnus aeg! Paraku kolis meie pere kolm aastat hiljem mujale ja seepärast jäid ka mu trennid pooleli. See muidugi ei takistanud ega takista mind ka praegu oma lõbuks mängimast.

Milline on su kõige eredam mälestus jalgpallist?
(Ohkab – toim.). “Kõige eredam” tähendab, et mul oleks justkui mingi tabel, mille järgi ma asju reastan, aga kõige esimene mälestus jalgpallist on 1994. aasta MM. Olin vanaema juures Tsirguliinas ja mäletan hetke, kui istusin elutoa vaibal ja televiisorist näidati seda penaltit, mille Roberto Baggio mööda lõi. Reaalselt hakkasin jalgpalli jälgima ja Inglismaale kaasa elama 1998. aastal, mil minu lemmiktiimiks sai Inglismaa eesotsas noore Michael Oweniga. Muidugi on eredalt meeles ka algklassi trenniskäimised, mis kujunesid lõpuks umbes kuuetunniseks: poolteist tundi sõitu trenni, koos pesemise ja riietumisega kolm tundi trenni ja siis taas poolteist tundi koduteed. Sõidu ajal sai palju asju legendaarse Flora bussijuhi Antsuga selgeks räägitud, sealhulgas ka see, et kui tahame olla head jalgpallurid, peame endale Kristali mullet-soengu kasvatama. 

Legendaarne bussijuht Ants?
Ants Raisma oli legendaarne sellepärast, et vedas algusest saati kõikide Flora vanuserühmade poisse trenni ja võistlustele. Tema töö algas umbes kella 14 paiku ja lõppes viimaste poistega hilisõhtul. Ja nõnda iga päev. Kõik jalgpalli mänginud poisid kasvasid tema juttudega üles. Käisin samas trennis endast mõni aasta vanemate mängijatega nagu Alo Bärengrub, Alo Dupikov, Enver ja Enar Jääger, Vjatšeslav Zahovaiko, Aleksander Saharov ja Ott Reinumäe.

Kui palju sa üldse ise jalgpalli jälgid?
Eesti koondise mänge vaatan alati, lisaks suviseid Euroopa või maailmameistrivõistlusi. Klubitasandil hakkasin pärast 1998. aasta MMi tänu Owenile ja oma vanemale vennale fännama Liverpooli, aga meeldib ka Juventus. Liverpoolile hoian endiselt pöialt, aga üldjoontes multikultistumise, ulmeliste rahasummade ja kogu selle furoori tõttu tippjalgpalli ümber ei oska enam klubijalgpalli hinnata nii nagu vanasti. Premier League’i ja Champions League’i püüan ikkagi vaadata ja neil silma peal hoida. 

Kas Liverpooli fännamine on kuidagi ajas muutunud ka? Liverpool pole ju tiitli lähedale väga kaua jõudnud.
Jalgpall on mänguna ikkagi jäänud samaks, kuigi järjest rohkem võetakse kasutusele uuendusi nagu videokordused, mis minu arvates rikub üsna suurel määral jalgpalli olemust ja võlu. Kui vaadata vanu videoid mängudest, siis tundus seda pinget ja tekkinud kangelasi kõvasti rohkem olevat. Mis puutub aga Liverpooli tiitliheitlustesse, siis jalgpalli mõnu ongi see, et see on mäng, mille kulgu ja tulemust ei tea enne, kui pole vile kõlanud. Pikad aastakümned on möödunud ja oleks aeg jälle Inglismaa tiitel endale saada.

Aga kuidas on mõjutanud Liverpooli poole hoidmist Ragnar Klavan?
Fänlus on kindlasti taas suurem. Rõõm on näha Eesti meest kõige kangemate hulgas. Mul on Klavaniga seoses ka lugu jalgpallimaailma globaalsusest. Möödunud kevadel olime Bangkokis ja viimase öö hakul otsisime suvalisel tänaval esimest ettejuhtuvat taksojuhti. Leidsime! Peale mõningat vaikust otsustas muidu täiesti umbkeelne mees sõna võtta – küsida päheõpitud lause abil kliendilt tema päritolu kohta. Pärast sõna “Estonia” kuulmist võttis mees hetkelise pausi ja ütles: “Ragnar Klavan, Liverpool, Estonia!” Kes ütles, et Eesti pole jalkariik!?

Sel aastal tuuakse jalgpalli MM peaaegu koduukse ette. Kas lähed vaatama?
Hetkel sellist plaani ei ole, aga eks näis. Kui Kostja plaanib minna, siis pean ju samuti minema. Kaameraga.

Räägi natukene oma filmitaustast.
Olen lõpetanud nii bakalaureuse- kui magistriõppe Balti filmi- ja meediakoolis operaatori erialal. Olen algusest saati töötanud vabakutselisena ehk löönud kaasa nendes projektides, mis tunduvad huvitavad ja arendavad. Operaatorina töötades olen režissöörina kõrvalt teinud ka muusikavideoid ja dokumentaalfilme. Kuigi BFM on pigem mängufilmile suunatud, olen kooli sisseastumisest saati võlutud olnud dokumentaalžanrist. Just see etteteadmatus ja kiire kohanemine teeb selle huvitavaks: hommikul võttele minnes ei tea kunagi, mis materjaliga õhtul tagasi tuled. Vahel peab mitu päeva või nädalat filmima, kuni lõpuks õnnestub mõni stseen purki saada. 

Millal film valmib? On sul mõni eriline eesmärk?
Film valmib 2019. aasta esimeses pooles. Otsest eesmärki veel sõnastada ei oska, aga ideaalis tahaks käsitleda ka integratsiooniteemat: näidata sporti kui üht kultuuri osa, mille abil on võimalik ühiskonda paremaks muuta. Jalgpallikoondis, milles on eestlasi ja venelasi laias laastus pooleks, on üks parimaid vahendeid lõimuda. Vene poisid laulavad Eesti hümni ja on Eesti eest väljas. Eestlased toetavad vene poisse ja peavad neid oma iidoliks – lõimumine kõige paremas mõttes.

Kui palju räägib film jalgpallist ja kui palju sinna juurde kuuluvast?
Suurim õnn on teha filmi sellest, mis mind tegelikult ka puudutab. Filmi läbiv teema oleks Konstantin Vassiljevi tõusmine venekeelsest keskkonnast eestikeelse keskkonna eeskujuks. Mulle tundub, et see on Eesti ühiskonnas äärmisel oluline temaatika ja vajab sügavamat käsitlemist. Vassiljev on eeskujuks vene noortele, keda on kasvatatud mentaliteediga, et Eestis pole neil lootust kuhugi jõuda. Film tuletaks meelde meie koondise säravaid aastaid ning Vassiljevi suurepäraseid momente ja olulisi väravaid. Kindlasti jälgime olukorda ja elu Poolas jpm.

Milline on sinu nägemus selle kohta, missugune peaks film lõpuks välja tulema?
Seda ei saa veel ära öelda. Mis see dokumentaalfilm üldse on? See on suhe filmija ja filmitava vahel. Iga dokumentalist teeks selle erinevalt. Ma olen inimene, kes ei vaata kunagi ka treilereid. Ma tahan minna kinosaali alati ilma eelhäälestuseta, puhtalt lehelt. Film muutub minu jaoks kogu protsessi vältel. Öeldakse ka, et dokumentaalfilmi eripära on sündida neli korda: stsenaariumina, võttel, montaažis ja lõpuks vaataja peas.

***

Madis Reimundi jalgpallifilmide soovitused

“21st Century Portrait”
Kindlasti mind enim mõjutanud spordifilm. Film Zinedine Zidane’ist, keda jälgib mitukümmend kaamerat tema viimasel mängul Madridi Reali ridades. Heas mõttes väga kunstiliselt tehtud film, mis paneb vaataja mängija olukorda. Otse mängija putsadesse.

“Becoming Zlatan”
Imekspandav, et filmitegijatel oli 1990. aastatel õnne ja vastupidavust jälgida Rootsi ühiskonnas esialgu täiesti suvalist immigranti, kellest kasvas aga suur staar ja suur mängija, ja et nad tegid sellise valiku ja kasutasid filmi tehes ainult vana materjali, kuigi uut olnuks ju oluliselt rohkem.

“Forever Pure”
Inimõiguste kuu raames ETV2 pealt näidatud film, mis pani teistmoodi vaatama jalgpalli ja sporti tervikuna. Film annab mõista, et jalgpall on midagi palju rohkemat kui lihtsalt 22 inimese vaheline lõbus sportmäng.

“Kill the Referee” 
Üks tore sissepoole vaatav jalgpallidokumentaal, mis näitab seda maailma hoopis mitmetahulisemalt. Filmi peategelased – kohtunikud ja mängijad – avanevad vaatajale hoopis uue nurga alt.

Lugu ilmus veebruarikuu Jalkas

Tekst: Oliver Lomp
Foto: erakogu

Peatoetaja

  • LHV

Suurtoetajad

  • Nike
  • A. Le Coq
  • Coolbet
  • Rimi

Toetajad

  • ABC Motors
  • Ramirent
  • FIFAA
  • Taisto
  • MyFitness
  • Krausberg
  • Spordihooldus
  • Eskaro
  • Corny
  • Ferroline Group
  • Euronics
  • Sportland

Turvapartner

  • ProSecurity Partner

Meediapartnerid

  • ERR
  • Õhtuleht
  • Soccernet
  • JALKA
  • MIND Media

Partnerid

  • UEFA
  • FIFA
  • Kultuuriministeerium
  • Tallinn
  • EOK
  • Integratsioon

Sotsiaalpartnerid

  • SPIN
  • SOS Lasteküla