JALKA│lugeja küsib│Meelis Rooba: soovin Eesti jalgpalli jätta jälje õpilaste kaudu

Kuidas jõudsid jalgpalli juurde? (Stiven, Tabasalu)

Trennis hakkasin käima kümneaastaselt. Viktor Mets valis meievanuste seast välja poisid, kellega mängisime mingit maakoolide turniiri. Pärast seda hakkasin trennis käima, aga ma olin juba enne seda hoovivutti kõvasti mänginud. Suviti olid põhimõtteliselt igal õhtul mängud, nii et kui ma lõpuks trenni jõudsin, oli mul tegelikult umbes neli aastat põhja all.

Aivar Pohlak on öelnud, et tegid 18aastaselt superhooaja. Mida tähendas tol ajal superhooaeg? (Martin, Tartu)

Olin Floras ja juba ka Eesti koondises ning mängisin põhikoosseisus. Tundsin ise ka ennast väga hästi – olime just spordigümnaasiumi lõpetanud ja kolm aastat väga kõvasti trenni teinud, sisuliselt kaks korda päevas. Mul oli selleks ajaks juba tohutu põhi all. Lõvide põlvkond oli minust kuus-seitse aastat vanem, aga arvan, et olin nendega füüsiliselt ja tehniliselt võrdne, võibolla isegi natuke parem. Noorena tehtud töö selles vanuses realiseerus ja treener usaldas nooremaid väljakule nii klubis kui koondises, tol ajal tuli meile ka Teitur Thordarson treeneriks.

Olid omal ajal lähedal sellele, et vend Urmase juurde Midtjyllandi siirduda. Miks üleminekust toona asja ei saanud? (Martin, Tartu)

Ütleme nii, et ma ei tundnud juba ise, et oleksin toona olnud heas konditsioonis. Käisin seal mitu korda, aga olin just vigastusest paranenud. Mu konditsioon ei olnud selline, et ma oleksin võinud sel momendil Taani kõrgliigas mängida.

Millistes välisklubides testimas käisid? (Robert, Tallinn)

Midtjylland oli ainus, ei tule küll meelde, et midagi rohkem olnud oleks. Mingi aeg küll taheti, aga siis jäid asjad kuidagi katki ja kuskile mujale ma ei jõudnudki. Tol ajal ma isegi ei mõelnud ka selle peale, et näiteks kuskil Soomes mängima hakata – eesmärk oli täiesti tippvutti jõuda. Sel juhul oleks pidanud Soome minema juba väga noorelt. Vanemana ei olnud see enam koht, kus oleksin ennast tahtnud realiseerida.

Aivar Pohlaku sõnul üritas ta sind otse Inglismaa suurklubidele maha müüa. Mida sellest ajast ise mäletad? (Michael, Haapsalu)

Minule ei räägitud toona midagi. Olin kuulnud, et äkki oli mingi Saksamaa teema õhus. Toona ei olnudki meil ju tegelikult niisuguseid agente, kel oleks olnud selliseid tutvusi, et sind kohe välismaale aidata, praegu on see natuke lihtsam. Kes meil toona väljas mängisid – Poom, võibolla mõni üksik veel? Tuleb vaadata konteksti ka: me ei olnud toona Euroopa Liidus, mis seadis omad piirangud. Võibolla ongi hea, et mulle toona nendest asjadest ei räägitud, see oleks ilmselt segama kippunud.

Milline vigastus on olnud sinu karjääri raskeim? (Kaspar, Tallinn)

Mul on olnud kaks põlvetraumat – eks need on sisuliselt kõige hullemad asjad, mis saavad üldse juhtuda. Need on karjäärile kindlasti tugeva pitseri jätnud. Esimene neist juhtus, kui olin 19 – ma arvan, et see tõmbas võimetest kümme protsenti maha. Tol ajal ei olnud ilmselt ka taastusravi nii hea ja talvine kõval kunstmurul treenimine ei aita ka sellele üldse kaasa. Teine trauma juhtus 2004, see sisuliselt lõpetaski mu karjääri. Nägin, et ei ole enam võimalik maksimumiga mängida. Sain aru, et piir oli ees, kust enam edasi ei läinud. Polnud mõtet ennast rohkem lõhkuda, pigem olen ülejäänud elu terve.

Olin endale eesmärgiks pannud tippliigasse jõudmise ja kui siis nägin, et ma enam sinna ei jõua, siis tundsin, et ei ole mõtet edasi mängida. Eesti liiga oli ennast minu jaoks ammendanud. Kui hiljem Paides natuke mängisin, siis seda puhtalt vana rasva pealt, sisuliselt ilma treenimata. Oleksin võinud muidugi 35aastaseni veel edasi tiksuda, aga ma ei näinud sellel mõtet. Tahtsin eluga edasi minna – läksin juba kooli, hakkasin tööd tegema ja muu elu tuli peale.

Vend Urmas mängis aastaid Taanis ning tuli seal ka meistriks. Kas ta oli sinust andekam või oli tal lihtsalt rohkem õnne? (Timo, Paide)

Urmas sattus välismaale väga õigel ajal ja õigesse kohta. Ta sattus Taani just sel hetkel, kui ta oli vigastusest taastunud ja füüsiliselt supervormis, et seal hakkama saada. Eesti mõistes jooksis ta siin kõik pikali, aga Taani kõrgliigas suutis ta alguses näiteks ainult esimese poolaja mängida. Eks see näitabki, milline tasemevahe liigade vahel tegelikult on. Ta suutis seal aga hästi kohaneda, sai seal hakkama, meeskonnal läks hästi ja see oli väga õnnestunud üleminek.

Töötasid Paide Linnameeskonna peatreenerina ja täitsid klubis ka kõiki muid ameteid, juhtides samal ajal Sportland Footballi kauplust. Kas täiskohaga töö kõrvalt Premium liigas peatreener ja tiimijuht olla oli keeruline? Kas ööpäevas jäi tundidest puudu? (Taavi, Pärnu)

Kui praegu keegi pakuks sellist varianti, siis see lihtsalt ei oleks võimalik. Tõenäoliselt oli mul energiat nii palju, et ma suutsin sellega kuidagi hakkama saada. Sportlandis täiskohaga tööl olles oli juba see koormus väga korralik. Pidin selle poe alguses üles ehitama! Käisin veel toona koolis, lisaks oli pere. Kõik see nõudis tohutut energiat ja ajaplaneerimist. Ma ei olnud ju isegi kogenud treener, ma polnud päevagi enne seda treeneritööd teinud, aga ju olid minus need omadused olemas, et suutsin treenerina hakkama saada ja lisaks veel toetajaid otsida, muid asju organiseerida – kus me treenime, kuidas kodumängud korraldame, kes meile mängima tulevad ja nii edasi. Iga minut päevas oli arvel, sellist hetke nende aastate jooksul ei tekkinud, et puhkaks nüüd natuke. See oli hull aeg, rohkem ei suudaks sellist asja teha. Isegi teist treenerit ei olnud! Ise sõitsime autodega mängudele. Lisaks hakkasime noortega tegelema, et klubisse noortesüsteem luua. Kõik rollid, mis võimalik, on esindusmeeskonna juures läbi tehtud!

Jagasid Paide esindusmeeskonnale mitme aasta jooksul treeningu- ja mänguinfot avalikul Twitteri kontol. Kas ei olnud kartust, et konkurendid seda jälgivad ja Paide koosseisu mängueelsel päeval teada saavad? (Rasmus, Tallinn)

Minu jaoks ei olnud see probleem. Võibolla teiste jaoks oli huvitav, aga… Meil oli suures plaanis koosseis ju sama, meil polnud saladusi ega millegagi üllatada. Mängisime oma mängu, ega vastased seda ju täpselt ei teadnud, mida planeerisime. Vahel oli mõni mängija reisil või ei saanud mängule tulla, aga ma seda ei põdenud, et keegi selle teada saab.

Mille taha jäi Meelis Rooba aegsel Paide Linnameeskonnal Euroopasse saamine? Viies koht meistriliigas ja karikafinaal – olite lähedal. (Kaur, Paide)

Karikafinaalis Nõmme Kalju vastu võis Kalju omanikel päris raske olla (2015. aasta karikafinaalis Kalju ja Paide vahel oli selge, et kaotaja jääb Euroopa liigast ja 200 000 euro suurusest rahasüstist ilma. Kalju võitis 2 : 0 – toim.). Meie koosseis ja konditsioon oli selles mängus päris kehv, võit ei olnud meie jaoks ette nähtud – koosseis ei olnud veel kokku mänginud, mitu oli neid, kes olid just Premium liiga tasemel mängimise lõpetanud ja tulid ainult selleks mänguks appi. Edasi saamine oleks olnud väike ime, aga sellest hoolimata andsime korraliku lahingu, meil olid isegi võimalused see mäng võita.

Me ei olnud ka klubina valmis, olime amatöörvõistkond. Kui oleksime Euroopasse saanud, poleks meil seal midagi teha olnud.

Liiga mõistes tulime ühel hooajal tõesti viiendaks – meil oli toona väga hea koosseis, aga meil ei olnud sellist ründajat, kes oleks näiteks 20 väravat löönud, natuke jäi selle taha.

Kumb Paide Linnameeskond on parem: kas praegune või Meelis Rooba aegne? (Andre, Koeru)

Kaks aastat tagasi mängisid karikamängus põhimõtteliselt need meeskonnad omavahel (Paide Linnameeskond alistas Paide Linnameeskond III seisuga 2 : 1 – toim.). Need II liigas mängivad poisid treenivad kaks korda nädalas ja seda töö kõrvalt – ühel hooajal mängisid nad Nõmme Kaljuga ka karikamängu ja kaotasid alles penaltiseerias. Ma arvan, et kui see minu meeskond oleks kõvasti edasi treeninud, siis oleks ta küpses vanuses parem olnud. Nad on kõik saanud hea mängutarkuse ja sellise füüsise, et kuigi nad polnud mitu aastat sellisel tasemel treeninud, siis suutsid praeguste tippudega mängida kui võrdne võrdsega. Nad on Paide sisuga poisid – praeguses tiimis on ju põhikoosseisu meestest ainult Siim Luts Paidest pärit, tol ajal oli meil aga kaheksa-üheksa mängijat Paidest. See oli väga tubli punt, ühtegi paha sõna pole öelda.

Milline on sinu praegune roll Paide klubis? Kas Zahovaiko käib sinu käest aeg-ajalt ka nõu küsimas? (Verner)

Olen Paide U17 meeskonna treener. Minu roll on praegu klubis ainult noortega tegeleda, esindusmeeskonna asjadesse ma üldse ei puutu. Zahovaiko pole veel nõu küsima tulnud!

Kuna on plaan naasta Premium liigasse treenerina? Kas oled varem saanud pakkumisi ka teistelt klubidelt? (Taavi, Tallinn)

Pakkumisi on küll olnud, aga hetkel ei taha ma oma noortegrupi juurest ära minna. Kui kuskile minna, siis sellise pundi juurde, kes tahab kulda võita. See etapp on mul treenerina läbitud, et alumise otsa satsiga püsimajäämise nimel võidelda. Sellise meeskonna treener on väga raske olla. Mõnel hooajal olime isegi profitiimidest nagu Narvast või Sillamäest paremad, tegime maksimaalselt tööd, aga mul oli ikkagi teatud piir ees. Selle meeskonnaga ei olnud ju realistlikult võimalik meistriks tulla, olime amatöörid.

Kui sa teed noortega üks-kaks aastat tööd, siis ei ole su panus väga suur. Praeguste poistega olen kolm aastat tegelenud ja alles nüüd tunnen, et nad hakkavad asjadest aru saama. Näen, et neil silm särab ja nende eesmärk on saada jalgpalluriks. Kui poisid on olemas, siis on vaja treenerit, kes suudab nad sellele tasemele viia. Ma tahaks Eesti jalgpalli oma jälje jätta õpilaste kaudu, kes suudavad koondise tasemel mängida. Näeme ka praegu, et noorte seast tulevad huvitavad poisid peale.

Kuidas hindad Paide klubi arengut viimase kümne aasta jooksul? Mis on olnud kõige suuremad muutused? (Toivo, Nõmme)

Klubi on tohutult arenenud. Esindusmeeskonna osas määrab palju ära eelarve – kui see on suurem, saad teha kvaliteetsemaid asju. Kui tahad kulla peale mängida, siis peavad finantsid teatud kriteeriumitele vastama, väiksema eelarvega ei ole see lihtsalt võimalik. Praegu ongi ju tegemist profisatsiga, kes saab hommikuti treenida, keegi ei tule otse töölt trenni.

Kõige suurem muutus on selle aja jooksul toimunud aga noortetöös. Kui noortega klubis alustasime, oli meil ainult Viktor Mets, nüüd istub igal teisipäeval kümme treenerit laua taga. Treenitavate ja treeninggruppide arv ja need erinevad kohad, kus treenime – oleme suutnud kogu Järvamaa ära katta. Loodan, et leiame kõik Järvamaa talendid üles. See ongi klubi jätkusuutlik vundament. Kui esindusmeeskonda ühel päeval enam raha sisse ei pane, kukub see kokku, aga kui noortesüsteem on olemas, siis jääb klubi ikka alles. Noored on tuleviku mõttes kõige alus.

Kes on Järvamaa parim mängija läbi aegade? (Veljo, Türi)

Urmas Rooba! Tarmo Neemelo ja Siim Luts on ka välismaal käinud ja eks neid ole veel, aga Urmas on ilmselt kõige parem. Kui vaatame, palju on Järvamaalt koondisemängijaid tulnud, siis on see väga positiivne.

Millised matšid on sinu 50 koondisemängust jäänud kõige erilisemalt meelde? (Andres, Peetri)

Neid mänge on kaks-kolm. Esiteks kindlasti Kotkas tehtud 2 : 2 viik Soomega, kus lõin oma esimese koondisevärava. Järgmisena tuleb ette kuulus 0 : 0 viik Šotimaaga, mis Monacos peeti. Kolmas mäng aga Horvaatiaga, kes oli MMil kolmandaks tulnud, mängisime nendega võõrsil 0 : 0. Seal oli Operil isegi võimalus lõpus üks ühele olukorras mäng võita! Lisaks veel mäng Valgevenega, kui saime koduplatsil üldse esimese võidu valiksarjas.

See mäng Šotimaaga… meil olid toona ju väga noored mehed platsil. Mina, Liivo (Leetma), Urmas (Rooba), (Andres) Oper olid põhis. Neli 18–19aastast mängijat olid koondise põhikoosseisus, aga mängisime Šotimaaga, kes oli sel ajal väga kõva. Gary McAllister oli kapten, ta mängis hiljem veel Liverpoolis! Olime enne mängu kaks kuud Küprosel laagris olnud, kõvasti treeninud ja mänguks väga hästi valmis. See oli väga märgilise tähendusega matš. Mängisime teistega ka mängupildi mõttes häid kohtumisi, aga sellest matšist saime ikkagi punkti kätte!

Kas Eesti koondise tase on vajunud üheksakümnendate lõpuga võrreldavale tasemele? Miks oleme viimastel aastatel positsioone käest andnud? (Ken, Viljandi)

Mingil ajal tegi koondis väga häid mänge, aga nüüd on mõned mängijad lõpetanud ja toimunud põlvkondade vahetus. Mõned treenerid pole õnnestunud ja mõnda mängijat pole kõige õigemini kasutatud, eks igal treeneril on oma nägemus. Koondises on nii, et võid hästi mängida, aga oluline on punkte saada.

Ma arvan, et läbi aegade kõige parem mängupilt oli isegi Jelle Goesi käe all, aga statistika ei olnud hea: mängisime hästi, aga ei võitnud. Kui tahame koondisega tulemust teha, siis peavad kõik asjad hästi klappima. Välismaal olijad peavad seal mänguaega saama, põhimehed peavad terved olema, muidu on kohe väga raske.

Pärast Raio (Piiroja) lõpetamist ei ole meil keskkaitses sellist röövlit, kes võitleb, möllab ja hoiab meeskonda üleval. Ütleme ausalt: koondise treeneril ei ole praegu kerge.

Selleks, et keskvälja domineerida, on sul vaja poisse, kes välismaal mängiksid, kus peab kiiremini mõtlema. Meil on praegu Vassiljev, kes on juba vanem, aga Kreidad ja Ainsalud mängivad veel Eestis.

Eesti koondise eest mängides peab tegema tohutu pingutuse – mängime suures plaanis ju kogu aeg tugevamate vastastega ja see eeldab mängijatelt palju suuremat pingutust, kui nad igapäevaselt klubijalgpallis teevad. Need, kes mängivad Eestis, ei ole seda harjunud tegema. Olen väga vähe näinud seda, kuidas mängijad kukuvad pärast mängu pikali. Ma arvan, et me võisime omal ajal isegi füüsiliselt praegustest poistest tugevamad olla, aga meie kukkusime lõpuvile järel pikali, andsime endast kõik. Kui nemad ei kuku, siis tähendab see, et kuskil jääb mingi töö tegemata. See on mentaalselt juba nii raske pingutus. Natuke jääb sellest Eesti eest hambad ristis võitlusest praegu puudu.

Mida tuleks Eesti jalgpalli juures muuta? (Anu, Tartu)

Üks asi, mis mul hingel on, on see, et jalgpalliliidu treenerite koolitus on väga suures osas suunatud täiskasvanute jalgpallile. Ma arvan, et 90 protsenti treeneritest tegelevad meil aga hoopis noortega. Kui need treenerid ei saa koolitustest seda, mida neil vaja, siis ei saa me noortest maksimumi kätte. UEFA Pro treenereid on meil juba päris palju, aga profitreenereid saab kõrgliigas olla ainult kümme. Rohkem oleks vaja välja koolitada just noortetreenereid – see tooks meie jalgpallile tohutu edasimineku.

Meelis Rooba
Sünniaeg: 20.04.1977
Klubid: Lelle, FC Flora, Viljandi Tulevik, Operi JK, Paide Linnameeskond
Treenerina: Paide Linnameeskonna esindusmeeskond (2010–2016), Paide Linnameeskonna noortevõistkonnad (2016–)
Koondisekarjäär: 50/4

Tekst: Raul Ojassaar

Lugu ilmus augustikuu Jalkas