15

08.2019

09:33

JALKA | Konstantin Vassiljev: liiga kergesti pääseb A-koondisse

Eesti koondise raudvara Konstantin Vassiljev mõtiskleb Mainzis saadud 0 : 8 kaotuse taustal meie jalgpalli üle laiemalt. Ta ei ole nõus loovutama kunagi raskelt kätte võidetud koondisekohta noorematele lihtsalt avansi korras. Andma peavad mängijad koondisele, mitte koondis mängijatele. Profiks pürgijate mentaliteet peab olema tõsisem alates lapsevanemate suhtumisest.


Martin Reimi hinnangul on sul jalg kerge ja Eesti liigas jooksed vastastel eest ära. Kuidas sa nii hea vormi oled kogunud?
Ma arvan, et asi on motivatsioonis. Ma ei tulnud Eestisse niisama väljakule passima. Tahaks pakkuda emotsiooni oma klubi noortele ja fännidele. Et vormi jõuda, pidin tegema rohkem trenni.

Kas sa teed individuaalset trenni?
Jah. Vanematele mängijatele tuleb see kasuks, aga ei kahjusta ka noori. Kui on suurem koormus, siis on vajalik puhata, aga kui avaneb võimalus lisatrenni teha, olen seda teinud. 

Peatreener Jürgen Henn on sinust kaks aastat noorem. Kas selline asi võib segada vanemaid mängijaid?
Arvan, et vanemad mängijad võivad segada hoopis noort treenerit, kui hakkavad riietusruumis oma visiooni peale suruma. Mul sellega probleemi ei ole. Austan meeskonnasisest hierarhiat. Treener on treener ja mängija on mängija. Kui olen kunagi teisel pool seda joont, siis tahan, et ka mind austataks.

Flora ja Levadia on nagu kass ja koer. Mõned florakad on öelnud, et nemad Levadia särki selga ei tõmbaks. Kas sul ei olnud tõrget Florasse tulla?
Ei olnud. Ma polnud nii kaua aega Eestis mänginud ja selle ajaga on paar põlvkonda mängijaid vahetunud. Nende klubide suurem vastasseis oli 2000. aastate alguses. Siis olid tulised mängud, kus näidati tihti punaseid kaarte, treenerid jooksid väljakule, oli kätega vehkimist ja palju emotsioone. Viimastel aastatel on see vana rivaliteet võibolla natuke tagasi tulnud.

Su kälimees Aleksandr Dmitrijev, kes on praegu Tallinna Kalevi peatreener, mängis Floras eelmisel aastal. Kui palju te omavahel jalgpallijuttu ajate?
Väga palju. Arutame kõiki asju, mis puudutab Kalevit, Florat, koondist ja teisi meeskondi. Dima Krugloviga arutame ka Eesti jalgpalli üle. Üks asi on koondise tulemused ja mõni üksik mäng, aga meie räägime ka sellest, kuidas meie jalgpalli arendada.

Mis nemad arvasid kaotusest Saksamaale?
Seda peab nende käest küsima. Tulemus oli selline, et ... see polnud isegi pettumus, vaid pigem tõstatas muret tekitavaid küsimusi. Just Eesti jalgpalli suhtes tervikuna, mitte ainult koondise suhtes. Viimases mängus oli tasemevahe väga-väga-väga märgatav. Peame mõtlema, kuidas seda distantsi tipptaseme vahel vähendada. See ei ole lihtne protsess, aga see on võimalik.

0:8. Mis seal Mainzis juhtus?
Ma ei ole nõus, et mängijad ei tahtnud. Kõik tahtsid, aga ei olnud eneseusku ja enesekindlust. Oli aukartus Saksamaa ees ja nii see asi läks. Iga järgmise väravaga suurenes sakslaste eneseusk, nad tahtsid aina enam ja tahtsid kuni viimase sekundini meil võrgu täis lüüa, tegid viimase minutini pressingut. Kui Eesti liigas lüüakse viis väravat ära, lõpetatakse mängimine. Kõrgemal tasemel tahetakse väravaid edasi lüüa. Asi oli ikkagi enesekindluses, ma ei usu, et me üldse ei oska mängida.

Enamik meie välisklubide mängijaid ei saa stabiilselt mänguaega. Tundub, et iga aastaga tuleb selliseid mängijaid juurde. Meie valik on väiksem ja saame arvestada ka vanemate koduliiga mängijatega. Kogenud mehed nagu Dmitri Kruglov, Gert Kams ja mina suudavad üheks mänguks end kokku võtta. Me teame, mis meid ees ootab. Noortega on see raskem, sest sageli arvatakse, et kui Eestis olen tegija, siis edu jätkub ka rahvusvahelisel tasemel, mis on käeulatuses. Tegelikult on tasemevahe tippjalgpalli ja meie vahel suur.

Marko Pärnpuu hinnangul (vaata lk 14–16) osa mängijaid Saksamaa vastu ei võidelnud.
Ma ei saa kellegi peale näpuga näidata. Vahel on sellest ka raske aru saada. Kõrvalt vaadates võib ju nii tunduda, et ei võidelda. Minu arvates kadus usk. 0 : 2  kaotusseis ei ole ju hull, aga mingil hetkel ootad, millal see mäng lõpeb.

Ka Aivar Pohlak tõi peatreener Martin Reimi tagasiastumise puhul välja, et osa mängijaid ei andnud endast väljakul kõike, et treener eest seista.
Nagu ütlesin, on sellised hinnangud subjektiivsed. Väljakul näed ja tajud üht, tribüünil võibolla midagi muud. Olen nõus Martin Reimiga, kes tagasiastumise pressikonverentsil ütles, et kui vastased on osavad ja kiired ning liiguvad kogu aeg eest ära, ongi raske nendega võidelda. Kogesin seda ise: nad on nii kiired ja eelkõige targad, et ei lasegi endaga kehakontakti astuda. Aga tribüünilt võib tunduda, et me ei tahtnud lisasammu teha.

Kas treenerite tiimi tagasiastumine oli õige samm?
Olen kindel, et nad võinuks jätkata. Treenerivahetus ei garanteeri, et teeme hüppe järgmisele tasandile. Mängijate valik jääb suures osas ikka samaks. Ma ei näe põhjust, et praegused treenerid poleks hakkama saanud. Nende pühendumine oma tööle on olnud suurepärane. Nad väärinuks toetust ka raskestes olukordades ja mitte ainult mängijate, vaid ka ühiskonna poolt. Nad on meie mehed, meie kunagised tippmängijad, kel ei ole suva Eesti jalgpallist. Mul isiklikult on väga kahju, et see treenerite tiim ei võtnud asja üle kohe pärast Tarmo Rüütlit. Neil olnuks rohkem võimalusi realiseerida enda ja meeskonna potentsiaali ja midagi suuremat korda saata.

Sa olevat pärast mängu nutnud?
Mina ei nutnud (väga kindlalt – toim.). Teiste kohta ei oska öelda, ise küll ei märganud. Mõnikord on reaalsus karm. Seda on vaja aktsepteerida, et edasi liikuda. Tarmo Rüütli ajal saime Bosnias 0 : 7 tappa. See oli kõigile halb hetk ja õppetund. Meil õnnestus teha õigeid järeldusi ja Rüütli ajal selliseid asju enam ei juhtunud, ükskõik kellega mängisime. Mingi regulaarsusega esinevad koondisega sellised tulemused. Minuvanused ei jaksa seda parandada, seda peab tegema järgmine põlvkond.

Kas käis peast läbi koondisekarjäär lõpetada?
Seda on küll olnud, et inimesed mu ümber küsivad vahel, miks mulle seda vaja on. Vastan niimoodi, et mulle tuli koondissepääs raskelt kätte, sest konkurents oli tugev. Miks ma pean selle koha ise nii lihtsalt ära andma? Las noored tulevad ja võtavad selle koha ära. See rõõmustaks mind rohkem. Jutt põlvkondadevahetusest on küll ilus, aga me ei ole Saksamaa, et vahetame viis-kuus pallurit korraga välja.

Kas sinu arvates peaks A-koondises mängima parimad, olenemata vanusest?
Muidugi. Mängijad peavad andma A-koondisele, mitte A-koondis mängijatele. Enamasti on nii, et inimesed peavad palju tööd tegema, et koondisse jõuda, aga kas meil ei ole vahel vastupidi: koondisse võtmine aitab karjääri edendada? See on koht, kus peame mõtlema. Kui oled oma koha koondises raskelt kätte võidelnud, siis on ka motivatsiooni selle eest võidelda ja seda noorte eest kaitsta. Kui saad koondisse avansi korras, siis ei saa mõned aru, mis on selle väärtus ja hind. Meil on mõned mängijad debüteerinud A-koondises ja seejärel jalgpalliga lõpetanud. See kahjuks devalveerib koondisekohta.

Mida peaksime tegema, mis suunas jalgpalli arendama?
Paar asja. Järgmisel aastal on Eestis U17 EM-finaalturniir. Praegu valmistatakse meeskonda ette. Nendega tegeldakse intensiivselt. Olen ka paar korda käinud nende mänge vaatamas, suhelnud treeneritega. Järgmisel aastal saame teada, kas meie ettevalmistus õigustas end, kas see on põlvkond, mis viib meid edasi.

Räägitakse, et A-koondise peatreener peab proovima noori mängijaid, kes viivad meid edasi. Sellest on lihtne rääkida, aga kui peatreeneril on lühike leping, siis ei hakka ta sellega tegelema. Ajakirjanikud ise ka vaatavad tulemusi ja kui treener kaotab, siis lepingut ei pikendata. Kui on pikem perspektiiv, saab treener tegeleda noorte kaasamisega. Aga kas see on õige tee? Me ei tea. Garantiid ju ei ole.

Teiseks: meil on palju lapsi, kes tahavad jalgpalli mängida. See on hea. Aga mulle tundub, et paljuski on see jalgpalliga tegelemine. Ma ei ütle, et kehalise kasvatuse tunni tasemel, aga see on selline amatöörlik suhtumine jalgpalli. Mina läksin juba kümneaastasena jalgpallilaagrisse. Tegime kolm korda päevas trenni. Muul ajal mängisime lauatennist, tennist, koroonat, piljardit. Kuidas on lood praegu? Kas vanemad on nõus sellega, et lapsed treenivad terve suve? Jalgpalliga tegelemiseks on vaja palju ohverdada. Ei ole nii, et perekonnareisid viivad lapsed paariks nädalaks treeningult eemale. Kui ta siis jälle trenni tuleb ja kohe esimeses mängus väljakule ei pääse, on vanemad rahulolematud! Nemad tahavad, et lastel oleks huvitav ja lõbus. Aga kui tahame arendada tippjalgpalli, peavad olema eesmärgid ning suhtumine treeningutesse tõsisem ja rangem. Mitte natuke, vaid palju tõsisem. Ma räägin nendest, kes tahavad kuhugi jõuda. Mitte midagi halba ei ole selles, kui ei taheta saada elukutseliseks jalgpalluriks, aga kui selline soov on, peab pühenduma.

Lugesin Poola ajalehest, kuidas käivad asjad Saksamaal, kus on spetsiaalsed internaatkoolid. Sealt kasvavad profijalgpallurid. Me võime teha õigeid asju, aga teised ka arenevad.

Miks meie välisklubidesse siirduvad mängijad pingile potsatavad? Sageli on muster selline, et treener, kes ta kutsus, saab kiiresti kinga ja uus treener Eesti mängijat ei hinda. Kas asi on selles, et eestlasi palkavadki tabeli lõpuosa klubid, kes otsivad odavamaid mängijaid, ja treeneritool nagunii kõigub?
Minu karjääris on pidevalt olnud nõnda, et treener vallandatakse. See on osa jalgpallist. See on nii olnud ja jääb nii. Kui uus treener eelistab kedagi teist, peab tööd ikka edasi tegema. Peab olema kannatlik, küll see lõpuks ära tasub. Sellega peab arvestama, et konkurents on suur, isegi väga suur, sest turg on lai. Ükskõik kust maailma nurgast võib tulla häid mängijaid. Muidugi loeb ka raha ja paljud Kesk-Euroopa klubid otsivad odavamaid mängijaid, aga peame olema ise piisavalt head, et oma šanss ära kasutada. See on ju meie võimalus, kui meid odavama hinna pärast tahetakse. Praktika näitab, et välismaale minna on üks asi, aga platsile saada teine asi. Iga uut tulijat vaadatakse kui koha äravõtjat.

Mis on lahti koondise füüsilise vastupidavusega?
Meie treenerite koolituse süsteem soosib seda, et kõike tehakse palliga. Et treening oleks mänguline, et imiteeritaks mänguolukordi. Siit saame küsida, kas see suund aitab kaasa sellele, et mängijad oleksid vastupidavad. Oma karjääri jooksul olen kogenud eri treenerite lähenemist treeningule ja märganud, et palliga harjutamine on väga kasulik siis, kui rühmas on tehniliselt osavad mängijad. Siis püsib pall mängus, tempo on kiire ja selle käigus saavutatakse ka hea füüsiline vastupidavus. Kui grupis on aga tehniliselt vähem osavad pallurid, lendab pall kolme-nelja puute pärast mängust, mis tähendab tempo langust. Siis ei saa arendada ka füüsilist vastupidavust. Seega sõltub palliga treenimise efektiivsus paljuski rühma tehnilisest tasemest.

Vana kooli inimesena ütlen, et pallita joosta on igav ja ebameeldiv, aga ka seda tuleb teha ja kui selleks valmis olla, tuleb see mängus kasuks. Jällegi – minu ajal tegime trenni ja ülejäänud aja veetsime ka staadionil. Saime kõva põhja alla. Kui palju tänapäeva lapsed treeningu kõrvalt sporti teevad?

Sulle on raske midagi ette heita ja mäng Põhja-Iirimaa vastu oli super. Kuidas sa Eesti liiga tempo kõrval suudad sedavõrd hästi hakkama saada rahvusvahelise mängu tempoga?
Aitavad kogemus ja individuaalne treening. Ka Poola kuuendas liigas valmistusin koondisemängudeks üksi lisatrenni tehes. See ei pea olema mingi räige trenn, vahel piisab kolmest trennist kahe nädala jooksul. Need ei võta energiat, aitavad olla valmis liigamängudeks ja loovad mingi vundamendi koondisemängudeks. Nagu enne ütlesin: vanema mängijana tean, millised vastased ja tempo mind ootavad.

Kui kaua sa veel mängid?
Pole kindlat plaani. Võib juhtuda ka, et talvel lõpetan. Oluline on tervis. Kui see on korras, siis miks mitte edasi mängida. Pean jälgima, kas olen võimeline taset hoidma ja noortega konkureerima.

Lugu ilmus juulikuu Jalkas

Tekst: Indrek Schwede

Peatoetaja

  • LHV

Suurtoetajad

  • Nike
  • A.Le Coq
  • Tele 2
  • Betsafe
  • Rimi

Toetajad

  • ABC Motors
  • Ramirent
  • FIFAA
  • Taisto
  • MyFitness
  • SIS
  • Monton
  • Krausberg

Lennupartner

  • Nordica

Meediapartnerid

  • ERR
  • Õhtuleht
  • Soccernet
  • JALKA

Partnerid

  • UEFA
  • FIFA
  • Kultuuriministeerium
  • EOK
  • Tallinn

Sotsiaalpartnerid

  • SPIN
  • SOS Lasteküla