INTERVJUU: Rauno Tutk: võistkonnaaladel on liikumisharrastuses suur roll

Eesti Jalgpalli Liidu projektiga „Jalgpall kooli!“ paljudes Eestimaa koolides käinud treener Rauno Tutk ütleb, et oma tegevusega anti tõuge spordi populariseerimiseks noorte hulgas. Tutki sõnul on liikumisharrastuse propageerimisel võistkonnaaladel täita suur roll.

Projekt „Jalgpall kooli!“ toimus tänavu esimest korda. Kuidas just sina sattusid sellesse ametisse?
Ma andsin parasjagu ühele noortegrupile trenni, kui helistas Janno Kivisild ja ütles, et tal on üks ettepanek ning palus järgmisel päeval läbi astuda. Kui sain teada millega tegu, olin kohe nõus, sest kui ise ei võta, võtab keegi teine. Teet Allase ja Ants Juhveltiga hakkasime seda asja siis ajama.

Käisid hästi paljudes koolides, nii linnas kui maal, nii suuremates kui väiksemates koolides. Mis sulle kõige enam meeldis?
Kui koolide inimesed hindavad meie tegemisi ja seda väärtustatakse. Muidugi on see igal pool erinev, mõnes koolis ollakse külalistega harjunud, teised tahavad tagasi. Ja muidugi siiras rõõm laste silmis.

Mis oli kõige raskem?
Hommikul üles tõusta, kui on vaja minna kaugele ja ees on pikk sõit. Eelmisel päeval tuli asjad juba valmis panna, et saaks rutem. Muudes asjades probleeme ei olnud. Autos oli alati mõnus seltskond ja meeldiv koos sõita.

Kes mõtles kavas olnud harjutused välja ja kas katsetasite ka enne?
Eks me oleme neid vaikselt arendanud ja vajadusel ka muutnud. Mitmed asjad olid algul teistmoodi ja eks me peame neid veelgi vastavalt koolide suurusele kohandama. Ja muidu hakkab endal ka igav pidevalt ühte ja sama asja teha.

Kuidas lapsed nendega hakkama said?
Enamasti on kõik tublid. Kes nii hästi ei oska, neile on see paras väljakutse, et ikkagi ära teha. Pidevalt küsitakse, et kas niimoodi ja niimoodi. Kui hakkama saavad, on lapsed rõõmsad.

Kas on ka mõni ere või huvitav kogemus?
Nalja sai muidugi palju, aga midagi konkreetset kohe ei meenugi. Igal pool olid erinevad nüansid. Suurtes ja väikestes koolides on lapsed hoopis erinevad. Väikestes osatakse üksteisega paremini arvestada ja aidatakse rohkem, suuremates koolides on silmapaistmiseks tihe konkurents.

Õpetajad rääkisid sinust ülivõrretes, lapsed tahtsid sinu trennis käima hakata, sind kiideti hea suhtlejana, mis tähendab, et said väga hästi hakkama. Kus oled seda õppinud?
Mul on niimoodi kujunenud, et oskan lastega suhelda. Kehakultuuri õppides sai seda ka omandatud. Tean, mismoodi lapsed käituvad ja kuidas olla piisavalt lapsemeelne, et neile meeldida.

Treenereid oli ju tegelikult peale sinu veel ja ka nemad said kiita. Kes veel peale sinu osalesid ja kuidas nad välja valisite?
Projektis osalesid veel Aleksandra Ševoldajeva, Sander Lember, Ats Kutter ja Eneli Vals. Ma tundsid neid, aga küsisime arvamust ka teiste käest. Peamine, et oleks soov lastega tegeleda ja et nad suudaks olla mängulised.

Eesmärk oli kindlasti pakkuda lastele sportlikku tegevust, kuid ka populariseerida jalgpalli. Kas see õnnestus?
Kindlasti. Oluline on, et lapsed spordiga tegeleksid. Tegelikult on ju lihtne, kuid suur asi. Pärast meie Kadrinas käiku tekkis seal kohe ka treeninggrupp. Meie anname oma tegevusega tõuke, klubid peavad nüüd ise kaasa tulema ja seda edasi viima.

Kas sügisel jätkate ja kas on tulemus uuendusi?
Jätkame, kuid mingit suurt muudatust ette ei võta. Püüame võimalikult paljudes koolides käia.

Kui on koole, kes pole oma soovist veel teada andnud, kuid tahaks tulevikus „Jalgpall kooli!“ külla saada, siis kuhu pöörduda?
Vajaliku info saab aadresseil www.jalgpallkooli.ee. 

Foto: Kertu Tutk