JALKA | Brasiilia muusika jalgpalliseljankas

Eesti koondise fännid on juba aastaid saanud kodumängudel nautida A. Le Coqi löögirühma ehk trummiorkestri eksootilist muusikat. Löögirühma üks eestvedaja Reigo Ahven meenutab, et alguse sai kõik 2014. aastal, kui Brasiilia võõrustas jalgpalli MMi ja kuumavereliste brasiillaste kaasaelamine jõudis ka Eesti televaatajateni. Selle järgi tekkis A. Le Coqi kollektiivis mõte, et kuumad sambarütmid võiksid jõuda ka meie staadionitele, ja nii tehtigi trummientusiastist Ahvenale ettepanek trummiorkester kokku panna.

Eesti joogitootja saatis Ahvena oma kulu ja kirjadega Brasiiliasse autentse muusikaga tutvuma ja 2014. aasta sügiseks oldi ülesastumiseks valmis. „Tahtsime üsna vaoshoitud Eesti publikule kaasaelamiseks särtsu juurde anda, aga kui alguses mängima hakkasime, olid inimesed pigem ehmunud,“ naerab Ahven meenutades.

Briti fännid ja Kostja tiivad

A. Le Coqi löögirühm tegutseb juba seitsmendat aastat ja kuigi trupi pidupäevad on Eesti koondise mängud, ei puhata muul ajal loorberitel: trummisõbrad saavad kokku iga nädala esmaspäeval, mõnel nädalal leitakse isegi lisapäev ja kohtutakse kahel korral. Samuti korraldatakse paaripäevaseid laagreid, mille kohta Ahven sõnab nii: „Saame kokku kusagil, kus lärmata tohib, ja siis ragistame!“

Löögirühma repertuaari aitab timmida brasiillane François Archanjo, kes jõudis Eestisse 2011. aastal. „Kultuuripealinna projekti raames viidi sotsiaalselt keerulises olukorras noortega läbi trummiteraapia kursus ja mina töötasin toona noorsoovangla tüüpi asutuses, kus Archanjo ja veel paar brasiillast hakkasid lobitööd tegema. Trummarina võtsin kohe vedu ja kui läksin löögirühma moodustamise jaoks Rio de Janeirosse õppima, võtsin Archanjoga ühendust. Meil klappis kohe nii hästi, et 2014. aastal veensin teda Eestisse kolima, ja nüüd me veamegi löögirühma kahekesi,“ selgitab Ahven, kuidas sambamaalane Eestisse jõudis.

„Repertuaari osas proovime end kursis hoida sellega, mis parajasti Brasiilias toimub. Ega meiesuguste valgete inimeste kõrvadele ja silmadele ei ole väikesed muudatused tuvastatavad, aga õnneks on meil Archanjo näol asjatundja olemas. Tema kuulab ja ütleb, et vot siin on toimunud väike muudatus, ja meie kohe proovime, mida saaksime sellest laenata,“ selgitab Ahven, kuidas löögirühma repertuaar valmib.

2014. aastal alustanud löögirühmast on praeguseks alles umbes 30% liikmetest, sest elu on teinud oma korrektiive: kes on kolinud, tööd vahetanud, vanemaks saanud, hobisid vahetanud. Ahvena sõnul on see paratamatu ja kuigi loomulikult tahaks uhkust tunda, et kõik algsed liikmed on truppi püsima jäänud, tuleb rõõmu tunda selle üle, et vähemalt mõned liikmed on algusest peale vastu pidanud. Ta lisab, et löögirühma puhul on tore seegi, et trummide juurde on jõudnud inimesi, kes varem nendega kokku pole puutunud. „Brasiilia trummimuusikas on tavaline, et seda teevad inimesed, kes pole trummarid; ainult treenerid või juhendajad on trummarid, aga trumme mängivad tavalised inimesed,“ selgitab Ahven.

Aastate jooksul on löögirühm näinud ja kogenud eri mänge, kuid kõige eredamalt tuleb Ahvenale meelde kaks kohtumist. Esiteks matš Inglismaaga, kuna see kujunes suureks kaoseks. Ahven meenutab, et löögirühma ja Jalgpallihaigla tribüüni juures murti värav maha ja Briti fännid tormasid staadionile tühjadele kohtadele istuma. „Olin sellele mängule kutsunud oma kümneaastase poja ja naise, aga enne mängu algust pidin neile helistama, et nad ei tuleks, sest oli ebaselge, kuidas me kõik seal hakkama saame,“ räägib Ahven.

Teise emotsionaalse elamusena toob löögirühma liider välja Eesti–Hollandi mängu, kus löögirühm veel kaasa ei löönud, kuid jalgpallisõprade rõõmuks kõmmutas värskelt isaks saanud Konstantin Vassiljev hollandlastele kaks väravat ja tekitas Ahvena meenutuste järgi „nii hollandlastele kui fännidele kollektiivse südamerabanduse“. Ta sõnab, et kuigi lõpuks jäi võit tulemata, oli mängu uhke vaadata. „Sellel mängul olid Kostjal küll nähtavad tiivad seljas,“ sõnab Ahven poeetiliselt.

Löögirühm on leidnud oma koha

Peale meeldivate asjade juhtub vahel aga sedagi, et kõik ei lähe plaanipäraselt. Ahven räägib, et tema kui dirigent peab oma trummi mängima ühe pulgaga, kuid on läinud ka nii, et tuleb käed appi võtta. „Tavaliselt on mul teine pulk soki sees, aga on juhtunud, et väljakule joostes lendab see ära. Kui siis esimese minuti jooksul oma teise pulga ära lõhud, tuleb käed appi võtta, et end kuuldavaks teha,“ selgitab Ahven. Ta lisab, et on oma käsi korduvalt verele mänginud, kuid midagi väga hullu juhtunud pole: „Hambaid pole pooleks löönud, luid pole murdnud, kellegi püksid pole alla kukkunud, fännidega tülli pole läinud ja keegi tribüünilt alla pole kukkunud. Loodetavasti ühtegi neist asjadest ei juhtu ka!“

Ahvena sõnul on aastate möödudes Eesti jalgpallipublik brasiilia muusikaga harjunud. Ta meenutab, et kui löögirühm võttis eeskuju kuumavereliste maade jalgpallipublikust – Hispaaniast, Brasiiliast –, siis Eesti koondise fännirühmitusel ehk Jalgpallihaiglal võttis trummimuusikaga harjumine aega. „Alguses juhtus, et mängisime Jalgpallihaigla lauludele sisse ja nad vaatasid meie peale viltu,“ räägib Ahven.

Nüüdseks on aga leitud ühine rütm, millega koondisemängudel tuju üleval hoitakse. Ahvena sõnul tunneb löögirühm, et nad on leidnud oma koha Eesti jalgpallikultuuris. „Kogu see supp koosneb armastusest jalgpalli vastu: sinna on lubatud võtta Saksamaa kultuurist kosutav jook, Inglismaa kultuuriruumist jalgpallimäng, Brasiiliast armastus kaasaelamise vastu ja elav muusika. Kui see kõik panna eestlastega ühte aegruumi, saamegi kokku ühe tummise globaalse jalgpalliseljanka, kus kõigil on hea hõljuda,“ võtab Ahven trummimuusika ja Eesti jalgpalli kokku.

***

„Kas te enam-vähem üldse aimate, kuidas see mäng käib?“

Kui Eesti koondise mängudel on A. Le Coqi löögirühm juba tavapärane nähtus, siis korra on orkestrit kutsutud ka hokimängule. Löögirühma üks eestvedaja Reigo Ahven meenutab, et kõige paremini see ei läinud. „Läksime jalgpallimängude suhtumisega ja hakkasime kolistama kohe, kui mäng algas,“ räägib Ahven.

„Pärast esimest kolmandikku tuli peakorraldaja meie juurde ja küsis: „Kallid sõbrad, kas te enam-vähem üldse aimate, kuidas see mäng käib?“ Ta selgitas, et hokipublik on harjunud kuulma litri klõbinat ja kui me valel ajal lärmame ning seda klõbinat ei ole kuulda, jääb pool elamusest saamata. Me iseenesest ei teinud midagi valesti – mängisime trumme, sest seda meid kutsutigi tegema –, aga saime aru, et trummi saab mängida ka nii, et see võtab elamusest ühe osa ära,“ meenutab Ahven.

Lugu ilmus maikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Jana Pipar/Jalgpall.ee