09

12.2020

10:38

JALKA│Rahvaliiga kolm nägu

Naiste rahvaliigas osales sel aastal Eesti eri paigust 17 naiskonda, kes andsid rahvaliigale oma näo. Milline on rahvaliiga kuvand ja kes on silmapaistvaimad mängijad, kes madalaimal astmel pallivad?

Rahvaliiga tervitab oma taseme poolest üldiselt neid pallureid, kelle oskused ei ole esiliiga ega meistriliiga tasemel. Reeglistik sätestab, et rahvaliiga mängudes ei tohi osaleda elukutselised jalgpallurid ja käesoleval aastal naiste kõrgemate liigade meistrivõistlustel osalenud mängijad. Niisiis on reeglid konkreetsed, kuid teisalt vabad: millises naiskonnas mängis pallur aastate eest või millises mängib aasta pärast – vaba valik. Ja rahvaliiga paelubki mängijaid oma vabaduse poolest. Platsil saavad kokku need mängijad, kes palli pingevabamalt oma lõbuks taga ajavad.

Rahvaliigat iseloomustavad kolm väga erineva taustalooga mängijat: Olesia Parkhomovich (FC ERR Levadia), Marike Mangusson (JK Vändra Vaprus naised) ja Luisa Klaar (FC Estonian Business School). Kõik need kolm mängijat on oma jalgpallurikarjääri eri etappides, ühenduslüliks tänavune rahvaliiga hooaeg.

Luisa Klaar

Kuigi Luisa Klaar mängis veel aastate eest Tallinna FC Flora ridades, siis „suurest“ jalgpallist ta tegelikkuses lahkunud ei ole. Mullu 66 teenindatud mänguga naiskohtunike edetabeli tipus trooninud Klaar otsustas küll mängude vilistamise kasuks, kuid ise mängimise pisik pole kuhugi kadunud. „Ma tõesti ei arvanud, et ma võiksin jalgpalli mängimisest uuesti nii palju rõõmu tunda!“ on Klaar rahvaliigast rääkima asudes üdini aus.

Küllaltki korraliku kogemuste pagasiga, kuid veel 19aastane Klaar ise ei tunne, et ta teistest rahvaliiga mängijatest päris peajagu üle oleks. Siiski leiab ta, et on tehniliselt võimekam. „Kuna ma olen rohkem palliga tööd teinud ja harjutanud, siis on see mulle külge jäänud,“ leiab Klaar, kuid lisab, et näiteks kiiruse poolest on ta teistega võrdväärne.

Kuna Klaarile on kodusem mängude vilistamine, siis on talle silma jäänud just rahvaliiga kohtunike tegevus. Ta selgitab, et kuna rahvaliiga on oma olemuselt pingevabam, siis on ka kohtunike suhtumine selline olnud. „Ta oli selline, et mängime – täna vigu ei ole, lihtsalt mängige –, see on rahvaliiga,“ pakatab Klaar vaba olekuga kohtuniku kohta näidet tuues positiivsusest ning lisab, et ega kohtunikul selles mängus ülemäära tööd olnudki.

See, kellele rahvaliiga võiks mõeldud olla, oleneb Klaari hinnangul võistkonnast endast. Ta jätkab, et kuigi tema naiskonna eesmärk polnud kuhugi kõrgemale mängima tõusta, ei tähenda see, et teistel võistkondadel selliseid ambitsioone olla ei tohiks. „Minu jaoks on see puhtalt see koht, kuhu sa lähed lihtsalt nautima, mitte karjääri tegema. Aga ma saan täiesti ka aru, et sa pead kuskilt tiimina alustama, eriti naistejalgpallis,“ arvab Klaar.

Marike Mangusson

Just rahvaliigast on tulle tiibadesse saanud Marike Mangusson, kes jõudis kõrgemale selle aasta augustikuus, kui ta Pärnu JK Vapruse eest naiste meistriliiga debüüdi tegi. Enne seda mängis 22aastane kaitsemängija mitu aastat just rahvaliiga tasemel ja väga edukalt – kahel aastal tuldi rahvaliiga meistriks. Ka sel aastal on Vändra naiskonnal see võimalus olemas, kuid reeglid ei luba Mangussoni endist naiskonda abistama.

Siiski – kuidas jõudis madalama liiga pallur otse meistriliiga esimese poole klubisse? Mangusson selgitab, et kuna Pärnus oli kaitsemängijate puudus, siis teadsid Vändras treenivad, kuid Pärnus mängivad kaaslased treenerile just Mangussoni soovitada. Niisiis tegi noor kaitsja küllaltki suure hüppe, mis tundub end olevat õigustanud: Mangusson mängis ennast kiirelt kindlaks põhimängijaks ja pälvis hiljuti ka klubi kuu parima mängija tiitli.

Tegelikkuses polnud üleminek nõnda lihtne ja seda kinnitab Mangusson ka ise. Küsimusele, kas üleminek oli mingil määral ka hirmutav, vastas kaitsemängija kindla jaatusega. Pelg peitus just kahe liiga formaadierinevuses. „Rahvaliigas mängisin ma seal, kus tahtsin, ja samas võis teha igasuguseid vahetusi. Aga meistriliigas mängid ühe jutiga ühel positsioonil,“ selgitab Mangusson hirmutunnet tekitanud liigahüppe tagamaid.

Rahvaliigat meenutab endine Vändra Vapruse mängija positiivsete emotsioonidega ning sõnab, et seal mängides erilist pinget peal ei olnud, vaid mängiti ikkagi oma lõbuks. Siiski päris sirgeks jalgu ei lastud. „Võidutahe oli ikka suur, aga samas polnud ka hullu, kui pähe said,“ iseloomustab Mangusson rahvaliiga pingevabadust.

Kui rääkida meeldejäävatest emotsioonidest, mida rahvaliiga on pakkunud, toob Mangusson välja just varasemad tasavägised, kuid enamasti edukalt lõppenud finaalmängud. Ta lisab värvikalt juurde, et finaalmängude võidud olid „täismaasikad“. Aga kas rahvaliiga ja meistriliiga triumfimaasikad maitsevad erinevalt? „Võit on võit. Pole vahet, kas meistriliigas või rahvaliigas,“ ütleb Mangussonis kindel sportlashing.

Olesia Parkhomovich

Vastupidi Mangussonile on Olesia Parkhomovich Eesti jalgpallisõpradele tuttav alates 2016. aastast, kui Venemaa kodakondsusega pallur meistriliigasse mängima asus. Neljast hooajast kolmel mängis poolkaitsja pronksise Tallinna FC Levadia ridades. Mullu, naiskonna lagunemise järel, õnnestus Pärnu Jalgpalliklubis mängides kaela saada kraad kangem, hõbemedal. Parkhomovichi tehnilisus on ehk kõige paremini väljendunud hoopis FC Pae Unitedi vormis, kui kahe aastaga on suudetud näidata kindlat ülemvõimu saalijalgpallis.

Hoolimata võimsast hoost on Parkhomovichi jalgpalluritee loogelnud tagasi Maarjamäele, esmalt treeneriameti, teisalt mängijarolli pärast. Parkhomovich selgitab, et eelmisel aastal oli ta FC ERR Levadia treener ja PJK mängija samal ajal, kuid ajanappuse tõttu valis ta esimese ameti. Siiski ei olnud võimalik putsasid lõplikult varna visata, sest uut mänguplaani välja töötades mõistis ta, et naiskond vajab ideaalse rütmi leidmiseks tema abi ka väljakul. Siiski ei plaani ta rahvaliigas mängimist pikemas perspektiivis jätkata, vaid naaseb appi suure vajaduse korral.

Aga mil moel erineb kõrgemal tasemel kogenud ja karastunud Parkhomovich teistest rahvaliiga mängijatest? „Ma ei ole parem, lihtsalt kogenum ja mingites momentides kiirem,“ toob poolkaitsja oma tugevusi välja. „Hooaja alguses oleks võistkonnal minuta raske olnud, kuid nüüd näen, et neil tuleb hästi välja,“ ei aja mängiva treeneri rolli kandev Parkhomovich nina ülemäära püsti.

Meistriliigat ja rahvaliigat võrreldes oskab naine välja tuua ka elemendi, mis just kõrgemat taset halba valgusesse seab. „Üks suur pluss on see, et meie rahvaliiga naiskond on väga kokkuhoidev. Meistriliigas jääb sellest vajaka: põhirõhk on professionaalsel suhtumisel,“ kõrvutab 31aastane pallur liigasid.

Siiski selgitab Parkhomovich, et tegelikkuses on jalgpallimänguga kaasnev emotsioon mõlemal tasemel niisamasugune. „Me saame anda jalgpallile täpselt nii palju aega, kui meil on,“ toob pallur välja, kuid kinnitab: „Me küll pühendame jalgpallile vähem aega, kuid rõõm mängust ei ole sugugi väiksem.“

Lugu ilmus novembrikuu Jalkas

Tekst: Laura Jaansen
Pildil: Olesia Parkhomovich esindamas FC Pae Unitedi naiskonda saalijalgpalli karikavõistlustel. Foto: Anna Andreas

Peatoetaja

  • LHV

Suurtoetajad

  • Nike
  • A.Le Coq
  • Tele 2
  • Coolbet
  • Rimi

Toetajad

  • ABC Motors
  • Ramirent
  • FIFAA
  • Taisto
  • MyFitness
  • SIS
  • Monton
  • Krausberg

Lennupartner

  • Nordica

Meediapartnerid

  • ERR
  • Õhtuleht
  • Soccernet
  • JALKA

Partnerid

  • UEFA
  • FIFA
  • Kultuuriministeerium
  • EOK
  • Tallinn

Sotsiaalpartnerid

  • SPIN
  • SOS Lasteküla