JALKA | Ats Purje unistab veel kord välismaast: ma ei tulnud Eestisse karjääri lõpetama!

Miks pidi Ats Purje Küproselt Türki priske ringiga sõitma? Kuidas sai pullivennast tippjalgpallur? Mis on tema tugevamad küljed, millest jääb vajaka? Eesti koondises 56 mängu ning kaheksa väravat kirja saanud Nõmme Kalju FC ründemängija astub vastamisi lugejate küsimustega.

Kui Kaljusse tulid, siis ütlesid, et tahad, et tütar Penelope saaks eesti keele selgeks. Kuidas seis on, keel suus?
(Mari-Liis, Vändra)

Jah. On küll. Septembrist läks lasteaeda ka, pärast seda on palju osavamaks saanud, enam soomekeelseid sõnu sisse ei tule! Tasus küll Eestisse tulla, aga eks vahel käib igasuguseid mõtteid läbi, et mis saanuks, kui ma oleks Soome jäänud või üritanud veel kuhugi mujale proovida, aga kokkuvõttes olen oma otsusega rahul. Nõmme Kaljus saan end vabalt tunda ja jalgpalli nautida. Nooremana olin ma rohkem pinges, muretsesin ebaõnnestumiste pärast, nüüd tahaks jalgpalli nautida. Sain eelmisel aastal palju koondises mängida, nii et tagasitulek oli õige otsus.

Kas mäletan õigesti, et oled ka Aivar Tiiduse käe alt läbi käinud? Kas oli karm vana? Meenuta mõni seik!
(Karl, Tallinn)

Täitsa õige, tema oli mu esimene treener. Värvikas treener, kel suured nõudmised. Mäletan mingisugust noortemängu Snelli tiigi staadionil. Juhtisime poolajaks kas 6 : 0 või 7 : 0, aga Tiidus polnud millegipärast meie tegutsemisega rahul. Poolajal vastasmeeskond ilusti puhkas, aga meie tegime võidu peale tempojookse. Tiidus on oma noortele väga kõva kooli andnud, tema käe alt on palju häid mängijaid sirgunud ning hindan teda Eesti parimaks noortetreeneriks.

Vahepeal olid väga ettearvamatu stiiliga. Kuhu see kadus?
(Mainord, Tartu)

Eks seda ettearvamatust ole ikka sees, aga olen küpsemaks mängijaks saanud. Mäng on mõtestatumaks muutunud. Koondises on minu rolliks (Konstantin) Vassiljevile ruumi teha, pean kaitsjaid ära viima. Seal ei saa ma väga palju pallipuuteid, aga vahepeal saab ikka ebastandardseid asju teha, näiteks mullu novembris Gruusia vastu. Igas olukorras ei hakka enam fantaseerima, et triblan kolmest mehest läbi. Olen realist. Kui Jalkas oli 2008. aastal minust lugu, siis kirjutati, et ettearvamatu Ats Purje. See number on mul kodus, just lugesin ka! Ma olingi siis väga ettearvamatu, olin just Soome (Turu Interisse – toim.) läinud ja seal oli minu vastu väga raske mängida. Teine Soome aasta oli palju raskem, siis osati minu vastu mängida ja käigud loeti ette.

Vahepeal tundub, et sul jääb nahaalsusest puudu. Kas oled liiga sõbralik?
(Teet, Tartu)

Jah ja ei. Kui eelmisel aastal Kaljusse tulin, siis natuke alahindasin Eesti meistriliiga taset. Nõrgemate vastu mängisin väiksema motiveeritusega, arvasin, et asjad tulevad liiga lihtsalt. Suurtes mängudes nahaalsusest puudu ei jäänud, aga väiksemate vastu kindlasti. Ei saanudki nõrgemate vastu oma parimat mängu näidata. Arvasin, et tase on nõrgem kui tegelikult ning sain korduvalt vastu näppe. Sain oma õppetunni kätte ja loodan sel aastal ennast parandada. Koondises mul kindlasti nahaalsusest puudu ei tule, usun, et võin kaitsjatele väga ebameeldiv vastane olla.

Küsimus on äkki naiivne, aga ikkagi tahaks teada – kuidas sa reastaksid ründaja jaoks sellised omadused: tribling, tugev löök, kiirus, kohavalimine, intuitsioon. Ära ütle, et kõik sõltub. Palun järjesta – pliis!!!
(Blondiin Inge, Viljandi)

Ütlen kohe, et intuitsioon on esimene, kohavalik teine. Edasi pigem tribling, kiirus ja tugev löök. Kui mul oleks need kõik paigas, siis ma ilmselt ei mängiks Nõmme Kaljus. Siia nimekirja peaks lisama veel keskendumise. See on nii tähtis – koondise eest tekibki ainult üks võimalus ja sa pead suutma keskenduda, et pall võrku lüüa. Ma ütleks, et minu kõige tugevam külg on väravavaist. Ma aiman, kuhu pall tulla võib, ning lahtised pallid leiavad tihti tee minuni. Kõige nõrgem külg ongi keskendumine, hakkan kiirustama ja teen lohaka löögi või lahenduse. Jääb mulje, et ajan luhta palju võimalusi, aga seda, et õigel kohal olen, ei pane keegi tähele. Mul on palju olemas, et olla hea ründaja, aga keskendumine vajab järeleaitamist ja see pole üldse lihtne ülesanne. Ma pole spordipsühholoogi juures käinud, aga koondises on meil abitreener Jesper Norberg, kellega ma olen hästi palju vestelnud. Olen temalt palju abi ja nõuandeid saanud. Koondislastel on ka mentaalse treeningu programmid, mille abiga saab just vaimset poolt arendada.

Kas Šveitsi mängu eksimus kollitab siiamaani?
(Tarmo Ala, Võru)

Ma vahepeal mõtlen sellele, aga ma ei põe. Kui ma oleks viis aastat noorem, siis ma näeks seda igal öösel unes. Olen kogenum ja üritan asju positiivses valguses vaadata. Juhtub ka parimatel, aga eks see ole sama, et üks võimalus mängus ja kui ära ei löö, jääb rahvale meelde. Ma pidin selle sisse lööma! Ma ei otsi vabandusi, et pall põrkas või tuli kiirelt – need pole mingid vabandused. Kõige tähtsam on see, kuidas pärast olukorda edasi käitud – kas jääd põdema või tõused üles ja lähed edasi. Järgmisel korral löön ära.

Tarmo Kink siirdus talvel Soome, kuigi tal oli variant minna ka Küprosele. Sina oledki mänginud neissamades välisriikides. Kas Kingi valikus olid ka sina osaline? (Maarja Nurm, Rakvere)

(Naerab – toim.). Tarmo Kink on lapsepõlvest saati mu parim sõber olnud. Räägime hästi palju ja anname üksteisele nõu. Küprosele ei soovinud ta minna, kuigi mina soovitasin küll, et väga hea koht mängimiseks. Eks ma rääkisin negatiivseid asju ka, et vahel ei saa seal mitu kuud palka, aga ilmad ja staadionid on seal head ning tase Soomest tugevam. Aga ta tegi oma otsuse ja tegi hea otsuse, SJK sobib talle!

Mida veel oma karjäärilt ootad?
(Stella, Keila)

Nagu enne ütlesin – ootan seda, et saaksin jalgpalli nautida. Minule on kõige tähtsam, et saaksin rõõmuga mängida. Olen alati rõõmuga teinud, aga varem olen end hästi palju kritiseerinud, oma ebaõnnestumisi põdenud ning õnnestumised märkamata jätnud. Boonuseks oleks see, kui saaks Kaljuga meistriks tulla, see on suur unistus. Soovin koondist aidata ja ma ei ole peast pühkinud ka seda mõtet, et tulevikus veel välismaale minna, kuigi praegu on Kaljuga järgmise hooaja lõpuni leping. Eesmärgid on suured ja ma ei tahaks öelda, et tulin Eestisse karjääri lõpetama.

Sinu Küprose-karjääri teine klubi Ethnikos Achna asus de facto Põhja-Küprose Türgi vabariigis. Kas ja kui palju seda igapäevaelus tunda oli?
(Joonas, Karlova)

Kahjuks pean ma sind kurvastama, Joonas. Achna oli täiesti lõunas, 20 kilomeetrit Larnaca linnast. Otseselt see siia ei puutu, aga seda võin ma küll öelda, et kui ma mängisin Küprosel ja koondisel oli Türgis Bulgaariaga mäng, siis küproslased ei tahtnud, et ma reisiks läbi Põhja-Küprose (seal asub rahvusvaheliselt tunnustamata Põhja-Küprose Türgi vabariik – toim.), kuigi sealt oleks saanud otse Antalyasse. See oli nendele solvav, et mängin Küprosel ja lähen läbi Põhja-Küprose, nad vihkavad türklasi kogu südamest! Läksingi siis kolme lennuga läbi Ateena ja Istanbuli Antalyasse.

Kas Küprosele tasus minna ainult raha pärast?
(Taavi, Kostivere)

Kindlasti mitte. Palkade maksmisega on seal kehvasti. Paphos (AEP Paphos FC ehk Purje esimene klubi Küprosel – toim.) kuulutas hiljem pankroti välja ning nad jäidki mulle nelja kuu palga võlgu. Võibolla veidi läksin raha pärast, ikka suurem palk kui Eestis või Soomes, aga ma mängisin väikeses võistkonnas, sellist asja küll pole, et Küprosel saad kindlasti rikkaks. Rumeeniast oli näiteks samal ajal parem pakkumine. Mind soovis Gaz Metan Medias, aga see Medias oli täielik küla. Just oli esimene laps sündinud ja ma lihtsalt ei tahtnud perega sinna elama minna. Küprosel oli aga perega väga ilus elu. Neli kuud jäi palk saamata, aga ikka üks toredamaid hetki karjääris. Miks mitte kunagi uuesti minna? Paphosega langesime kõrgliigast välja, aga isiklikus plaanis läks hästi. Lõin värava Nicosia APOELile, kes järgmisel hooajal jõudis Meistrite liigas veerandfinaali. See oli hea aasta, oli hea meeskond. Hooaja lõpus toimus nelja tiimi vahel turniir, et kes liigast välja langeb. Kolm ülejäänud tiimi olid Larnacast või sealt lähedalt ja see oli juba enne playoff’i teada, et Paphos langeb välja. Küprosel on korruptsioon päris suur. Pärast seda siirdusin Achna Ethnikosse. Elasime perega keset kõrbet rajatud kompleksis ning naabriks oli Martin Vunk!

Kui sa ei mängiks Nõmme Kaljus, siis millises Eesti klubis tahaksid mängida?
(Jaen, Kuressaare)

Ma ei teagi! Tahaksin mängida mingis uues klubis, mis just professionaalseks saanud. Saaksin neid nõustada ning kogemusi juurde anda. Ma ei saa öelda, et tahaksin Floras, Levadias või Infonetis mängida, kuigi iial ei tea, kuidas karjäär läheb.

Kas sa jälgid pidevalt Soome jalgpalli uudiseid?
(Sten, Helsingi)

Jah. Vaatan, kuidas läheb KuPSil (Kuopion Palloseura, Purje teine klubi Soomes – toim.), SJK (Mihkel Aksalu ja Tarmo Kingi koduklubi – toim.) huvitab ka. Turu Interit võibolla nii palju enam ei jälgi. On väga hea lehekülg ampparit.com, kus on kõik uudised koos.

Kui oleksid kaheksa-aastane, siis mida teeksid oma tulevikku jalgpallurina ette kujutades teisiti? Mille kallal treeningutel töötaksid?
(Kristofer ja vanaema Silvi, Rakvere)

Eks ma nokitseks kõige kallal. Tehnika võiks parem olla, see on a ja o. Nooruses ma tehnikale väga palju tähelepanu ei pööranud ning praegu tunnen osas olukordades, et võiks parem olla. Pallipuude on kindlasti üks mu nõrgemaid külgi. Noorusajal oli jalgpall minu jaoks pigem hobi. Olin pullivend, ei arvanud, et kunagi profijalgpalluriks hakkan, aga siis käis klõps ja hakkasin asju tõsiselt võtma. Lisatrenni peab tegema! Mitte küll liiga noorena ja liiga palju, aga vanuses 15–18 aastat peab individuaalselt palju töötama. Ma hakkasin 16aastaselt hommikuti jooksmas käima ning kohe oli väljakul näha, kuidas kiirust ja vastupidavust juurde tuleb. Kindlasti peab olema endasse usku ning iial ei tohi alla anda!

Resultatiivsete ning võimsate ründajate puudumisest koondise tasandil on räägitud palju. Keda näed sina sellele positsioonile hetkel pürgimas? Kui palju jagad treeningutel näpunäiteid oma koduklubi kasvandikele, kes soovivad jõuda tippu? (Silver Tabo, Ülenurme)

Rauno Sappinen ei ole küll puhas ründaja, aga ta on väga asjalik ja hea. Minu silmis on ta hea kvaliteediga ning tark mängija. Tulevikus näen ma teda pigem olukordade tekitajana. Aga tipuründajatest? Võibolla Albert Prosa. Väravavaist on tal olemas, töökus ka. Kui ma pean kellegi valima, siis tema, ta on juba valmis mängija. Kalju trennis keskendun oma tegemistele, aga ikka olen Andre Järvale ja Robert Kirsile näpunäiteid andnud. Järva on ka ettearvamatu mängija. Peab veel kõvasti treenima, aga loodame, et saab asja!

Artikkel ilmus maikuu Jalkas

Tekst: Siim Kera
Foto: Oliver Pütsep