16

12.2016

14:01

JALKA | Keith Boanas – Eesti naistejalka Teitur Thordarson

Aitäh, Keith Boanas! 2009. aastal Eesti naistevuti eesotsa asunud inglase leping lõpeb käesoleval aastal. Võtsime erinevad koondislased pihtide vahele ning uurisime, mida nemad karismaatilisest jalgpallitreenerist kaasa võtavad.

Eneli Vals (25), koondises 43/2

“Enamik treenereid on hästi vaoshoitud ja kontrollitud iseloomuga, Keithis on aga entusiasmi, igas tema kõnes on power’it, ta ei karda olla kirglik. Ta on väljapoole elav ning väga emotsionaalne. Muidugi, emotsionaalseid treenereid on veelgi, aga tema pani meid uskuma, et see ei saa olla vabandus, et me oleme väike riik ning me valik on väiksem ja muu tavaline bla-bla. Ta pani meid nägema oma tugevusi, ta sisendas, et kui suudame potentsiaali ära realiseerida, on kõik võimalik. Temaga kadus ära see mõtlemine, mis vanasti oli: “Aga me ju olemegi Eesti ja ongi normaalne, et me kellelegi vastu ei saa.” Ma jään igatsema tema mentaliteeti, seda usku! Olgem ausad, Eestis on tüdrukute- ja naistekoondistesse vähe usku. 


Kindlasti (on ta Eesti naistejalgpallile sama tähenduslik kui meestele Teitur Thordarson – toim.). Ta ei võtnud meid kunagi näiteks Inglise naistest erinevalt, ta nõudis meilt samu asju mis Inglismaal treenides, mis sest, et nemad olid võibolla juba lapsest saati trennis käinud. Ta tahtis meile häid võimalusi ja treeningmänge ning võitles välja parima, mis võimalik oli. Kui me nüüd septembris võõrsil Inglismaaga mängisime, siis me nägime, milline peaks koondisemelu olema. Mängukorraldus oli suurepärane, kõik inimesed läksid kaks tundi varem mängule, hordid tulid vastu, seisti järjekordades, et osta spetsiaalselt mänguks tehtud salle, fännid aplodeerisid meile, väikesed tüdrukud tahtsid meiega pilte teha, sest me oleme koondisemängijad. See on see suhtumine, mida ta üritas ka meile tuua.

Treenerina olen ma suure osa oma põhimõtetest temalt saanud. Ta on väga palju noori ja ka vanu treenereid aidanud, ta jagab vabalt kõiki oma materjale. Noortejalgpallis peab lastel trennis lõbus olema ja Keith suudab treenerina minna samale tasemele nendega, kellega ta töötab. Ta suudab igal tasemel transformeeruda ning teha lastele trenni nii, et neil oleks sära silmis. Ta ei unusta kunagi, kelle ette ta astub ja mida nad temalt ootavad. Keith on mulle õpetanud, kuidas iga mängijat tuleb vaadata kui inimest.”

Pille Raadik (29), koondises 53/0

“Ühtegi nii hästi motiveerivat Eesti treenerit ma kohanud pole. Kui Keith alustas, siis olin ma just ajas, mil ma pidin otsustama, kas ma tahan mängida või pigem kohtunik olla. Tema suunas mind tagasi mängimise juurde ning ta on mind hästi palju motiveerinud, et sel teekonnal püsida. Ta tõstab mängijate enesekindlust.”

Kethy Õunpuu (28), koondises 74/3

“Tal on hästi suur süda, samas on ta ka suure egoga ja väga enesekindel. See teeb temast kahtpidi emotsionaalse inimese. Kui nad alguses Peter McGoverniga Eestisse tulid, oli see nendele täiesti võõras – sa tuled jalgpalliriigist Inglismaalt siia, kus mõni jalgpallur ei oska palli kõksidagi. Me olime oma arengus nii palju maas, et hetkeseisuga kohanemine võttis neil aega. Oli väga vähe tüdrukute- ja naiste võistkondi, ei olnud naistetreenereid. See pole päris minu mälestus, aga olen kuulnud, et kui U19 käis Sotšis turniiril, siis keegi ütles, et minek on by train (rongiga – toim.), Keith ja Peter kohe vastu, et ikka by plane (lennukiga – toim.). Käidigi rongiga Venemaal ja see oli nendele uskumatu.
Tema trennid on olnud huvitavad, kaasahaaravad ja mängulised. Enne teda olid harjutused enamasti nagu mingid drillid. Osa tüdrukuid käis hommikuti ka personaaltrenne tegemas ja tal polnud mingit probleemi valmistada kahele-kolmele mängijale ette põnev treening. Olen tema koolitustel käinud ja seda on raske kirjeldada, kuidas ta jalgpalli armastab ning kuidas ta seda kõike teistele edasi annab. Keith on meid julgustanud välismaale minema. Toona ei tundunud see üldse reaalne, praegu pole see enam suur asi. Ma ise usun, et ta oleks suurepärane klubitreener, koondises on tal mängijate treenimiseks ikkagi piiratud võimalused. Tema on just selline treener, kes tahaks kogu aeg mängijatega tegeleda. Minule oli ta inimene, kes elab ja hingab jalgpallist.”

Lisette Tammik (18), koondises 10/1

“Mõned Eesti treenerid võtavad oma tööd kui kohustust. Keith teeb seda, mida armastab, temale ei ole see üldse kohustus. Ta oskab treeninguid väga mitmekesiseks teha ning talle lähevad kõik mängijad korda. Isegi kui kõik mängijad teda ei respekti, siis tema ikkagi austab ja usaldab oma mängijaid. Seepoolest ta ongi väga hea. Oma mängijaküpsuse olen ma temalt saanud. Mul ei ole tema kohta midagi halba öelda.”

Anastassia Morkovkina (35), koondises 75/40

“Ma mäletan hästi, kui nad Peteriga siia tulid. Meie esimene kohtumine oli selline, et nad käisid vaatamas, kuidas Pärnu JK treenib. Just sadas ja väljakul oli põlvini lund. Nemad naersid südamest ja ilmselt mõtlesid, et mis siin Eestis küll tehakse. Esimesel koondise kogunemisel oli umbes 40 inimest ja ma imetlesin väga, kuidas nad teadsid igaüht nägupidi. Nende kodutöö oli perfektselt tehtud, see oli nende poolt väga suur austus. Ühel hetkel hakkasid nad iga nädal kellegagi pärast trenni individuaalselt rääkima. Mind aga ei kutsutud ega kutsutud. Ma juba mõtlesin, et minuga on täitsa jama, suured probleemid, nad ei taha mind näha ega minuga suhelda. Kui aga oli sõit Põlvasse Balti turniirile, siis nad tahtsid lõpuks minuga rääkida. No tere päevast! Enne turniiri hakkavad veel ei tea millest rääkima. Istusime siis laua taha maha ja nad ütlesid, et mina saan kapteniks. Ütlesin thank you for trusting (tänan usalduse eest – toim.) ja kõik. Jutt oli väga lühike. Ma ei tea, mis nende peas toimus.

Hästi on meeles füüsiline ettevalmistus. Ta nõudis meilt väga palju. Me nägime neid fitnessiteste unes ka. Esimeses testis ei jõudnud me poole väljakunigi joosta, kõik põrusid! Seepeale ütles ta, et uskuge, aasta pärast te jooksete ja naerate, kui kerge see kõik on. Nii läkski. Ta andis usku, et me võime olla paremad. Keithiga käis kogu aeg arutelu, polnud nii, et ta ei kuulaks, mida mängijad räägivad. Ta tuli alati vastu.

Meie olime toona vanemad, aga noored jumaldavad teda. Kui ta tuli, siis olid praegused 19aastased 12aastased. Noored on temaga üles kasvanud, neile on ta inimene, kes on tippjalgpalli väga lähedalt näinud.”

Keith Boanas – mees, kes jätab maha naeratuse ja suure jälje.

Lugu ilmus novembrikuu Jalkas

Tekst: Siim Kera
Foto: Lembit Peegel

Peatoetaja

  • LHV

Suurtoetajad

  • Nike
  • A. Le Coq
  • Coolbet
  • Rimi

Toetajad

  • ABC Motors
  • Ramirent
  • FIFAA
  • Taisto
  • MyFitness
  • Krausberg
  • Spordihooldus
  • Eskaro
  • Corny
  • Ferroline Group
  • Euronics
  • Sportland

Turvapartner

  • ProSecurity Partner

Meediapartnerid

  • ERR
  • Õhtuleht
  • Soccernet
  • JALKA
  • MIND Media

Partnerid

  • UEFA
  • FIFA
  • Kultuuriministeerium
  • Tallinn
  • EOK
  • Integratsioon

Sotsiaalpartnerid

  • SPIN
  • SOS Lasteküla