Anastassia Morkovkina: armastus jalgpalli vastu on suurimaks motivatsiooniks

Kui Pärnu Linnameeskond alles üritab Premium liigas kanda kinnitada, siis naistevutis pole kuurortlinna esindusele vastast – Pärnu JK valitseb koduste konkurentide üle ning on ka Euroopas tegusid teinud.

Rääkides Pärnu jalgpallist ei saa kindlasti üle ega ümber Pärnu JK naiskonnast ja nende viimaste aastate heast minekust Eesti liigas. Mis on nende edu saladus? Kui palju kasvab peale noori jalgpallureid, kes võiksid ühel päeval neid saavutusi jätkata? Oma mõtteid jagavad Pärnu JK kapten Anastassia Morkovkina ning naiskonna ründaja ja noortetreener Kristina Bannikova.

Kiigates naiskonna auhinnakappi, võib sealt leida 11 Eesti meistritiitlit, millest kuus on võidetud viimastel järjestikustel aastatel. Karikafinaalis on vastased alistatud viiel korral, superkarikafinaalis on suudetud seda teha kuuel korral. Sellega ollakse seni edukaim naiskond Eesti naiste jalgpallis. Lisaks tehti 2013. aastal ajalugu ka sellega, et jõuti mitte ainult esimese Eesti naiskonnana, vaid ka üldse esimese Eesti klubina Meistrite liiga põhiturniirile. Millega seletada edu, mida pärnulannad viimastel aastatel saavutanud on? Naiste meistriliigas viimasel viiel hooajal parima väravaküti tiitli pälvinud Anastassia Morkovkina sõnul tuleks põhjuseid otsida kõigi mängijate enda seest.

„Viimased kuus aastat on tõesti õnn meie pool olnud,” tõdeb legendaarne jalgpallur. „Milline on meie edu võti, ei saa vastata mina individuaalselt. Sellele küsimusele peaks vastama iga meie mängija isiklikult. Mis põhjusel nad leiavad peale väsitavat päeva õhtul pool üheksa motivatsiooni trenni minna ja kõigi toimetuste kõrval veel ootavad laupäevast liigamängu, et anda seal võistkondlikult parim sooritus? Kuid enda poolt ütlen, et see tark ja ilus mäng on minu suurim kirg ning armastus selle mängu vastu ongi suurimaks motivatsiooniks palliplatsil.”

Platsil nagu üks inimene

Juba mitu aastat on Pärnu naiskond treeninud eraldi gruppides, sest mängijad on jaotunud kahe erineva linna vahel. Kuigi seda võiks pidada takistuseks kokkumängu harjutamisel, näeb Morkovkina seal ka positiivsemat poolt.

„Võib-olla meie edu võti ongi see, et meil on üks grupp Tallinnas, teine Pärnus,” arvab Eesti koondises 75 mängu pidanud naine. „Me ei näe teineteist ega treeni koos. Kohtume mängudel, igatseme, lobiseme ja toetamegi teineteist nii heas kui ka halvas. Lähme platsile nagu üks inimene, ainult ühe eesmärgi nimel!”

Selleks, et edu oleks järjepidev ja kestaks veel mitmeid aastaid, on vaja ka järelkasvu. See tähendab, et Pärnus peaks olema piisavalt väikeseid vutitüdrukuid, kelle silmad säraksid palli taga ajades ja kes ühel päeval tõmbaksid ka ise esindusnaiskonna särgi selga. Klubis tüdrukute treenerina tegutsev Kristina Bannikova usub, et see pole teps mitte võimatu, et väikesed klubi kasvandikud kuuluvad kunagi ka esindusnaiskonda.

„Mina noortetreenerina olen enam kui kindel, et kõik need tüdrukud, kes piisavalt tahavad ja pingutavad, võivad saada esindustiimi,” usub koondislane Bannikova. „Ma väga loodan ja isegi ootan seda aega, kui ma olen väljakul tüdrukutega, kellega ise olen vaeva näinud.”

Morkovkina nõustub sellega, et potentsiaali on noortel küll ning see, kui kaugele jalgpallis lõpuks jõutakse, sõltub tahtmisest ja motivatsioonist.

„Häid noormängijaid on meil väga palju ning nende tingimused arenemiseks ja esindusnaiskonda pääsemiseks on fantastilised,” kommenteerib ta. „Kuid kas ja millal nad ka reaalselt esindusnaiskonna põhirivistusse kuuluvad, on suuresti nende endi teha. Kui neil on piisavalt iseloomu ja motivatsiooni treeningutel pingutada ning nad suudavad panna endale eesmärgid, mille poole pürgida, siis ma ei kahtlegi, et juba varsti oleme meie, naiskonna vanimad mängijad, heal juhul pingile lükatud või siis elame neile üldse kaasa tribüünilt.”

Tüdrukute jalgpalli juurde meelitamine on kindlasti keerulisem ülesanne kui poiste puhul. Kas ja kui palju aitavad esindusvõistkonna kordaminekud ja tuntus kaasa sellele, et üha rohkem tüdrukuid tõmbavad jalga putsad ja alustavad klubi juures jalgpallitreeninguid?

„Pean ütlema, et viimasel ajal leiavad tüdrukud tee jalgpalli juurde aina enam, kuid alati võiks neid rohkem olla,” sõnab treener Bannikova. “Esindusnaiskonna edu on kindlasti väga suureks faktoriks, sest tänu sellele väga paljud näevad, et naised esiteks mängivad ja teiseks, et neil tuleb see isegi välja.”

Hetkel on Pärnu jalgpalliklubis tüdrukutele avatud kaks treeninggruppi, kus saavad jalgpalli mängida noored sünniaastatega 2002-2006. Lisaks plaanitakse treeninguid alustada ka pisematele sünniaastatega 2007-2009.

Rohkem tähelepanu

Morkovkina meenutab seda, mis teda ennast noorena jalgpalli juures hoidis ja mis aitas teda individuaalselt heale tasemele jõuda.

„Kõik sõltub inimese iseloomust. Ma mäletan ennast, kui isa võttis mind trenni kaasa ja ma pidin istuma päris palju pingil ainult sellepärast, et mehed ei tahtnud minu tõttu kaotada. Oli väga ebameeldiv, aga ma mõistsin, miks see nii on ja alati teadvustasin endale, et ma pean olema nii hea, et kõik tahaksid mind enda võistkonda võtta. Jäin isaga peale trenni saali, kõksisin, triblasin ja väga tihti mu partneriteks olidki sein ja pink, vastu mida ma mängisin. Läks paar aastat ja ma mängisin juba suurte meestega võrdselt. Nemad ei halastanud minule ega mina ka neile. See oli väiksena minu esimene eesmärk – olla piisavalt hea, et isa ja tema võistkond kutsuksid ka mind mängu. Noored, näidake iseloomu ja uskuge, et te olete paljuks võimelised!”

Vaatamata sellele, et saavutuste poolest on Pärnu naiskonnal kindlasti palju ette näidata, naudib suuremat publikuarvu suvepealinnas siiski meeste jalgpall. Pärnu Linnameeskonna kodumängude keskmine külastatavus (306, 16.08 seisuga – toim.) on sel hooajal seni Premium liigas paremuselt teine. Pärnu JK naiskonna puhul jääb see number alla saja, keskmiselt on mängudel 36 pealtvaatajat. Kas Morkovkina tunneb, et tulemuste põhjal võiks ka naiste jalgpallile Pärnus rohkem tähelepanu pöörata?

„Loomulikult on sel teemal väga palju räägitud,” tõdeb koondise pikaaegne ründetuus. „Kuid paratamatult on meeste ja naiste jalgpallil endiselt suur vahe. See kõik kajastubki sponsorite rohkuses, treeningtingimustes ning fännide arvus. Ma olen õnnelik ja tänulik, et meil on omad kindlad sponsorid ning toetav juhtkond, kes igal hetkel pingutavad meie heaolu nimel. Samuti on mul hea meel, et meie linna meeste jalgpall on tõusnud taaskord meistriliigasse ning kohati suudavad nad seal ka pinget pakkuda. Kuid see on ju loomulik, et sooviksime samuti rohkem tähelepanu ning paremaid tingimusi treenimiseks, arvestades, et olemegi olnud Eesti naiste jalgpalli tipp. Kuid ehk iga asi omal ajal.”

Tekst: Maarja Saulep
Foto: Lembit Peegel