06

12.2019

13:32

JALKA | Amatöörina Tartu ronkade keskel – igaühest saalijalgpallurit ikka ei saa

Lõuna-Eesti saalijalgpalli lipulaev Tartu Ravens oli nõus minuga trenni tegema. Viimati mängisin organiseeritud palli 2008. aastal, seega tundsin pärast ülesande vastuvõtmist, et olen ilmselt suutnud hammustada suurema tüki, kui mäluda suudan. Aga mis seal ikka, saan hakkama.


Mul oli nädal aega, et end ette valmistada: jooksin hommikuti, sõin tervislikumalt, kinnitasin endale iga päev, et ma ei kuku pärast 60 minutit kokku. Ostsin isegi uue koondisesärgi, et kuuluvustunnet tõsiste sportlaste keskel suurendada (väga optimistlikult valisin esimese hooga ikkagi liiga väikese numbri).

Trenn toimus erandkorras Tartust ligi 35 kilomeetrit lõuna pool Ahjal. Meeskonna ühe eestvedaja sõnul olevat Tartus nädala sees kohati keeruline täismõõtmetes saali leida, seega võetakse sageli ette pikem reis.

Ärevusega sammusin saali poole, putsad näpus, joogipudel ääreni vett täis. Minu õnneks ei olnud meeskond ise veel kohale jõudnud, seega sain natukene ringi vaadata, pingeid maandada ja Ahja spordisaali pilgeni täis karikakapiga tutvuda.

Sobivad jalatsid jalas, visati esimesed pallid saali ja soojenduseelne kõksimine sai alata. Esimese erinevusena märkasin just palli suurust – murujalgpallist numbri võrra väiksem pall tundus käes jäigem, kaalus nagu rohkem ja põrkas tunduvalt vähem. Lihasmälu selle palliga mind enam ei päästa ...

Teiseks torkas silma, et kõik kandsid musti vorme. Erksinine särk oli olnud ilmselge viga. Vähemalt teadsid mängijad nüüd ise, kellele mitte sööta.

Esimeseks harjutuseks valis treener lihtsa sööduharjutuse – ühe puutega pall omaks, teisega tagasi risti üle väljaku. Harjumuspäraselt võtsin siseküljega palli omaks ja söötsin tagasi. Olin sooritusega ääretult rahul, sest sain enda arvates ülesandega vaimustavalt hakkama. Pärast mõnda kordust tuli treener siiski korrigeerima. Nimelt ei võeta palli futsalis vastu üldse siseküljega, vaid see peatatakse ALATI tallaga. Pall olevat sisekülje jaoks liiga jäik ja põrkab kohe kuhugi edasi. Pärast seda loomulikult lagunesin – suutsin palli korduvalt jala alt läbi lasta ja tekkinud enesekindlus kadus sama kiiresti, kui tuli. Minu õnneks ei olnud ma ainuke, kellel tugev sööt kohati talla alt läbi jooksis. Hiljem lohutati mind, et murujalgpalli hooaja lõppedes on nii mõnelgi vaja saalijalgpalli põhitõdedega kohanemiseks aega.

Sarnaselt kulgesid ka järgmised harjutused. Kõige keskmes oli alati palli tallaga omaks võtmine. Söödud tehtud, oli aeg jalgadele tuld anda.

Alustasime kõik ringis, üks jäi keskele. Lootsin, et tegemist on kõigile tuntud rahvakeeli koera mängimisega, kuna see on mul enda arvates täitsa käpas, kuid järgnev harjutus oli ehk isegi ägedam. Kogu harjutus tehakse läbi ilma pallita. Ringis seisvate mängijate jalge all oli igalühel kummist lapike, mida tuli kaitsta, ja lisaks üks vaba lapp. Ringi keskel seisja ülesandeks oli jooksutada lappe kaitsvaid kaaslasi seni, kuni nood tühja lapi kaitsmise unustavad ja tagaajaja suudab sellele peale astuda.

Saalijalkas on tohutult tähtsal kohal just kiired suunamuutused. Saal on väiksem kui muruväljak, pall liigub mängijalt mängijale kiiremini. Kiirete suunamuutusteta jääd platsil lollilt vahtima, kuidas vastane mööda kihutab. Minu imestuseks sain ma sellega isegi üllatavalt edukalt hakkama. Ilmselt oli selle põhjuseks ka meeskonnakaaslaste kiire reaktsioon minu vigadele. Ringi keskele sattusin vaid korra-paar.

Siiani olin suutnud trenni edukalt kaasa teha, aga sportlaste tempos püsimine osutus siiski raskeks. Kiire pilk pulsikellale andis selgelt märku, et aeg on end tõsisemalt käsile võtta. Iga harjutuse järel anti hetk hinge tõmmata, higi pühkida ja lonks vett võtta. Kui aktiivsetele sportlastele sellest piisas, siis minule kindlasti mitte. Kuigi hingamine muutus juba tunduvalt raskemaks, siis alla anda ma veel ei kavatsenud. Polnud ju saanud ühtki löökigi väravale teha.

Samal ajal kui mängijad keskendusid palli hoidmisele, söötmisele või kaitsmisele, tegid teisel pool väljakut trenni väravavahid – üks väravas, kaks lõid peale. Hiilisin väljakuharjutustest kõrvale ja otsustasin käega pallitõrjumist proovida.

Alustuseks küsiti, kas meeste hell koht on ikka kaitstud, koputati tugevale kaitsmele kubemel ja naerdi. Mu enesekindlus sellest kindlasti ei suurenenud. Suutsin vaid muiata, ise aga kartsin halvimat. On ju iga mees oma elu jooksul tundnud seda tunnet, mida mitte kunagi enam kogeda ei tahaks.

Kuigi värav on peaaegu poole väiksem kui suurel muruväljakul, on ka pall väiksem ja löögid tulevad murujalgpalliga võrreldes võrdlemisi lähedalt. Seega on ka reageerimiseks märksa vähem aega. Suutsin isegi paar palli ära tõrjuda, kuid enamik lõpetas siiski võrgus. Minu austus väravavahtide vastu kerkis suuremaks kui kunagi varem.

Harjutustele järgnesid üpris universaalsed venitused, mis tuttavad igale jalgpallihuvilisele. Samal ajal valmistas treener ette ilmselt iga jalgpalluri lemmiktegevust – ühe puutega löök väravale.

Sööta tuli nurgast keskväljaku poole ja lööja ülesandeks oli panna pall – vasaku või parema jalaga – 15 meetri pealt ühe puutega võrku sahistama. Kui ma miskit üle kümne aasta tagustest trennidest veel mäletan, siis on see pallilöömine. Sättisingi end enesekindlalt nõrgema jalaga lööma, aga põrusin lootusetult ja ei suutnud kiire söödu suundagi muuta. Kogu Ravensi naerupahvaka saatel jooksin teise nurka, et uuesti oma korda oodata. Pärast mõningaid värava taga lõpetavaid lööke tundsin, et nüüd on minu hetk käes – sööt tuli ideaalselt jooksu peale ja lajatasin löögi väravale. Pall lõpetas posti kõrval võrgus. Teenisin sellega trennikaaslastelt isegi paar heakskiitvat plaksu. Minu päev oli korda läinud.

Lõpuks, nagu kord ette näeb, oli mänguaeg. Treener jagas mängijad kolme satsi – kaks mängisid, kolmas puhkas väljaku kõrval. Meeskonnad vahetusid kas siis, kui keegi värava lõi, või pärast kolme minutit viigilist seisu. Kui viimase kümne aasta jooksul on minu tugevaimaks küljeks väljakul olnud jõuga pallikaitsmine, siis see ei väljendunud minu mängus enam kuidagi. Pressisin veel, mis pressida andis. Avanesin äärtesse, oodates seinasöötu tagasi, aga leidsin end juba väljaku piiridest välja jooksmas. Edasi-tagasi joosta ei olnud lihtsalt mõtet. Väljak on väike ja kõige tähtsam tundus mängus teiste lugemine ja kiired kombinatsioonid. Kaitses mängiti maa-ala, sest igal mängijal kraest kinni hoida ei ole mõistlik.

Igatahes suutsin ma kolm vahetust vastu pidada, mis ajaliselt tähendas umbkaudu kümmet minutit platsil. Siis oli võhm otsas. Kui seina najal istusin, seletati lohutuseks mulle, kuidas võistlustel toimuvadki kiired vahetused, sest futsal nõuab väga kiireid liigutusi ja väljakul on tarvis värskeid jalgu. Mängu ajal tehtavate vahetuste arv piiratud ei ole.

Seadsin endale eesmärgiks pidada vastu vähemalt 60 minutit, millega sain vahelduva eduga isegi hakkama. Kokku tuli täpselt tund aega ja kuusteist minutit. Keskmine pulss oli 148.

Hindeks sain kümnepalliskaalal tugeva nelja või viie. Poleks vasakuga pallist täiesti mööda löönud, oleksin mängijate sõnul isegi viie või kuueni ulatunud.

Päris professionaalide tasemele ma küll kahjuks veel ei küüni, küll aga olen ise saanud ühe ilmatu laheda kogemuse võrra rikkamaks.

***

Liblikas on taktikalise liikumise termin, mille eesmärk on vastase kaitse segadusse ajada.

5,25 väravat mängu kohta lüüakse keskmiselt Eesti meistrivõistlustel.

Narvas on keskmine publikuarv 312 pealtvaatajat kodumängu kohta.

***

Lugu ilmus novembrikuu Jalkas

Tekst: Kris Neufeld

Peatoetaja

  • LHV

Suurtoetajad

  • Nike
  • A.Le Coq
  • Tele 2
  • Rimi

Toetajad

  • ABC Motors
  • Ramirent
  • FIFAA
  • Taisto
  • MyFitness
  • SIS
  • Monton
  • Krausberg

Lennupartner

  • Nordica

Meediapartnerid

  • ERR
  • Õhtuleht
  • Soccernet
  • JALKA

Partnerid

  • UEFA
  • FIFA
  • Kultuuriministeerium
  • EOK
  • Tallinn

Sotsiaalpartnerid

  • SPIN
  • SOS Lasteküla