JALKA │ Kristina Bannikova: tüdrukute jalgpallis on seis päris hea

Aastaid Eesti naiste meistriliigas mänginud Kristina Bannikova tahtis juba lapsest peale oma elu siduda spordi ja juhendamisega. Kui omal ajal asus neiu ülikooli õppima, siis oli tema unistuseks saada kehalise kasvatuse õpetajaks, kuid saatusel olid oma plaanid. CV Keskuse kaudu sattus Bannikova nägema Tartu FC Santose kuulutust, et otsitakse tüdrukutele treenerit. Bannikova käis intervjuul ja asuski kaheks aastaks noori tüdrukuid treenima: esmalt kuueaastaseid, hiljem lisandus ka 10–11aastaste tütarlaste rühm. Nii jäigi kehalise kasvatuse õpetaja ameti asemel Bannikova valikuks hoopis treeneri oma. Kahe aasta pärast siirdus Bannikova mängima Pärnusse, kus ta treeneritööga jätkas.

“Ma ei ole inimene, kes istuks kontoris ja teeks üksluiset tööd,” selgitas 26aastane Bannikova, miks ta valitud ametile truuks jäi. Pärnus juhendas loo kangelanna 8–15aastaseid tüdrukuid, kuid jätkas samal ajal ka ise mängimist. Kerge see Bannikova sõnul polnud, kuid samuti mitte võimatu: “Vahel trenniajad kattusid ja kui olid suuremad võistlused või laagrid, siis tuli endale treenerina asendusi leida. Loomulikult pole kerge, kui tahad ise kõrgel tasemel mängida ja sul on juhendamiseks mitu gruppi, aga kõik on tehtav!”

Raskustest rääkides kinnitab Bannikova, et treeneriametit ta liiga keeruliseks ei pea. Ta selgitab, et tulemustele orienteerumine ei olnud kunagi tema eesmärk ja seega sellele liiga palju keskenduma ei pidanud.

“Minu idee oli anda kõikidele mängijatele võrdselt mänguaega – olenemata sellest, kui hästi nad mängivad,” rääkis naistekoondise eest 46 mängu pidanud Bannikova. “Selle lähenemise eesmärk oli see, et kui kõrgemas vanuseklassis on ühel hetkel vaja koostada võistkond 11–15 mängijast, siis oleks see võimalik ja kõigil oleks ühtlaselt mängupraktikat.”

Probleeme ei tekkinud loo kangelannal ka lapsevanematega, kes võivad vahel olla ehk liiga kriitilised, kui tulemused ei ole piisavalt head. Bannikova sõnul käisid tema hoolealuste vanemad aktiivselt turniiridel kaasas ja nägid, et “mäng on täitsa jalgpalli moodi, aga lihtsalt vastastel läks paremini”.

Hea noortetreeneri omadustest on kogenud vutinaisele kõige tähtsam õige suhtlusviis lastega: liigset teooria rõhutamist Bannikova õigeks ei pea. Lastega töötades pole mõtet hakata oma teooriat raiuma – see ei lähe läbi. Tema sõnul tuleb noortetreenerina leida iga lapse puhul õige viis, kuidas panna ta kuulama ja infot vastu võtma – just see on kõige tähtsam, et lasteni jõuda.

Seitsmeaastase treenerikarjääri järel kinnitab Bannikova, et hetkel tundub tüdrukute jalgpallis olevat hea seis. Loomulikult on Eestis alati murekohaks noorte kvantiteet, sest alati võiks jalgpalliga tegelevate noorte number olla suurem, aga praegu võib selle tee valinud tüdrukutega rahul olla.

“Seis on päris hea – olen näinud palju asjalikke tüdrukuid. Mitte lihtsalt nii, et on kamp tüdrukuid, kes on kokku tulnud, vaid olen näinud tüdrukuid, kellel on tuleviku mõttes päris hea jalgpalliline mõtlemine,” on Bannikova naistejalgpalli tuleviku suhtes optimistlik.

Lugu ilmus veebruarikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Brit Maria Tael