Aleksandra Ševoldajeva: varem tahtsin teiste tööd parandada, täna alustan iseendast

Ševoldajeva alustas ettekannet 2008. aastast pärit kirjaga, mille ta kirjutas ajal, mil oli veel mängija, kuid soovis juba treeneriks saada. Toonases mõtteviisis olid tema jaoks olulised soov teha paremini kui teised ja oskus mängijaid motiveerida ning neile individuaalselt läheneda.

Treenerikarjääri alustas Ševoldajeva samal aastal Tartu JK Tammeka tüdrukute grupiga ning kolm aastat hiljem sai temast Tammeka esindusnaiskonna peatreener. Tammeka perioodist rääkides tunnistas Ševoldajeva, et noore treenerina juhtisid teda suuresti emotsioonid ja nõudlikkus. Samal ajal õpetasid keerulised tingimused ja mängijate vigastused talle olulise õppetunni: treener peab otsima lahendusi ning olema valmis oma tööprotsessi muutma. „Kui keegi saab vigastada, siis mulle meeldib mõelda, et see on minu vastutada treenerina. Ma pean vaatama oma tööd, analüüsima ja midagi muutma,“ ütles Ševoldajeva. Nii tõi ta näiteid vigastuste ennetamise süsteemsemast käsitlemisest, aga ka sellest, kuidas piiratud treeningtingimustes tuli leida võimalusi olemasoleva keskkonna maksimaalseks kasutamiseks.

2015. aastal alguse saanud Tallinna FC Flora periood tõi kaasa järgmise arenguhüppe. Ševoldajeva sõnul ei piisanud enam ainult nõudlikkusest ja emotsioonist – järjest olulisemaks muutusid mängumudel, analüüs, teiste treenerite kaasamine ning mängijate tugevuste sidumine võistkonna ühise mänguga.

Ta tõi näiteks Flora toonased ründajad Katrin Loo ja Lisette Tammiku, kelle väravate arv kasvas pärast seda, kui võistkonna mängumudelit hakati teadlikumalt üles ehitama nende tugevuste toetamiseks. „Treeneri ülesanne on leida mängijatele sobilik positsioon ja võistkonnale sobilik lähenemine, et tuua mängijate tugevused välja,“ rääkis Ševoldajeva.

Samas õpetas klubiperiood talle, et treener ei pea kõiki vastuseid ise teadma. Kui Tammeka-aastatel püüdis ta paljusid asju ise lahendada, siis Floras õppis ta teadlikult teiste treenerite ja kolleegide käest nõu küsima. Koolitused, UEFA PRO kvalifikatsioon, mentorlus ning erinevate spetsialistidega mõtete vahetamine aitasid tal kujundada oma arusaama mängumudelist, taktikast ja treeneritööst. „Nendeta sa mõtled ainult oma mõtteid. See ei toimi,“ sõnas ta.

Üheks olulisemaks arengukohaks kujunes mängijatele suurema vastutuse andmine. Põlvkondade vahetus Floras sundis Ševoldajevat otsima viise, kuidas kasvatada mängijatest mitte ainult häid jalgpallureid, vaid ka võistkonna juhte. Selleks loodi näiteks kaptenite kogu, kus mängijad said ise arutada probleeme ja otsida neile lahendusi.

Ševoldajeva sõnul ei ole treeneri eesmärk kõiki probleeme mängijate eest ära lahendada. Vastupidi – mängijatele tuleb anda võimalus ise otsustada, juhtida ja eksida. „Kui me liiga palju kogu aeg ütleme asju ette, tekib mängijates õpitud abitus. Aga kui mängija tahab välismaale minna, siis kas ta saab seal hakkama või ei saa?“ tõi ta välja.

Eesti naiste koondise peatreenerina, kelleks Ševoldajeva sai 2024. aastal, on tema jaoks lisandunud veel üks oluline vastutus: piiratud ajaga tuleb luua võimalikult hea keskkond ning saada treeningutest, koosolekutest ja mängudest kätte maksimum. Kui klubis on võimalik mängijatega töötada terve hooaja vältel, siis koondises tuleb ideed ja mängumudel lühikese ajaga võimalikult selgeks muuta.

Ta rõhutas, et koondise keskkond peab olema piisavalt turvaline, et mängijad saaksid olla nemad ise ning samal ajal täielikult keskenduda sellele, mida väljakul teha tuleb. „Oluline on ka see, et mängijad tunneksid koondisega seoses suuremat tähendust – nad ei esinda ainult iseennast ega praegust koondist, vaid kõiki inimesi ja mängijaid, kes on Eesti naiste jalgpalli varem panustanud ja seda täna edasi viivad,“ selgitas peatreener.

Samuti on muutunud tema arusaam mängijate juhtimisest. Treener ei saa inimesi lihtsalt muuta ega nende eest otsuseid teha – ta saab neid aktsepteerida, suunata ja inspireerida. „Me saame näidata teed ja ust, aga lõppude lõpuks peab igaüks ise tahtma sealt läbi minna,“ sõnas Ševoldajeva.

Ettekande lõpetuseks naasis Ševoldajeva oma 2008. aasta mõtete juurde ning tõi esile ühe suurima muutuse enda treeneriteel. Kui toona tahtis ta eelkõige teistes nähtud vigu parandada, siis täna oskab ta märgata enda arengukohti. „Nägin palju vigu teiste töös ja tahtsin paremini, täna näen vigu oma töös ja tahan paremini,“ ütles ta.

Aleksandra Ševoldajeva. Foto: Liisi Troska/jalgpall.ee