Dmitri Kulikov leidis tee mängijakarjäärist kohtunikutöö tippu

Kuigi praegu on tema igapäevatöö seotud ERRis ajakirjanikuametiga, tegutseb ta endiselt madalamates liigas ja vilistab mänge ka saalijalgpalli kõrgliigas. Samuti on ta juba mitmendat hooaega kohtunike vaatleja.

Dmitri Kulikov on mees, kelle sõnul elab ta elu eesmärgiga alati miskit juurde õppida. Niisiis oli igati loogiline, et kui ta 35-aastaselt kohtunike kooli kuulutust silmas, tuli kiirelt otsus end ka sinna osalejana kirja panna. „Vaatasin – 25 eurot, hea hind! Hakkan kohtunikuks,” meenutas ta.

Otsus kohtunikutööga alustada oli tegelikult siiski põhimõttelisem. Mängijana oli Kulikov vaidleja tüüpi ja sai rahulolematuse näitamise eest nii mõnegi kaardi. Mängude arhiivi sukeldudes võib näha ka seda, et karjääri jooksul on tema suunas välkunud ka nii mõnigi punane kaart. „Võib-olla tegin teistele haiget natukene. Ma ise talusin valu hästi, mul olid kogu aeg luumurrud ja traumad, nina on viis korda katki olnud ja näos on titaaniumplaat.” Kulikovi enda sõnul oli tal mängijana tunne, et ega need kohtunikud eriti vilistada ei oska, seega ei jää muud üle, kui tuleb ise amet selgeks õppida ja näidata, kuidas asi päriselt käima peaks.

Päris nii see mõistagi ei läinud. „Tuli välja, et ma väga reegleid ei tunne. Kui kursusele läksin, siis teadsin umbes 40 protsenti reeglitest. Olles seejuures juba 20 aastat mänginud,” ütles Kulikov naerdes.

Karjääri suurimatest mängudest

Kulikovi mängijakarjääri säravaimatele hetkedele tagasi vaadates tuleb esimesena esile Eesti koondises peetud mäng: 2003. aasta 3. juulil mängis ta Valga linnastaadionil esimese poolaja kohtumises Leeduga. „Mäng ise oli ebaõnnestunud, aga see oli ikkagi koondise mäng, kus ma esindasin oma riiki. Olen selle üle väga uhke,” meenutas Kulikov, kes on tegelikult korra väljakul käinud ka noortekoondise eest.

Samuti toob ta esile Lantana ridades peetud euromängu. 1998. aasta augustis mindi UEFA karikavõitjate sarjas Edinburghis Tynecastle Parkis vastamisi Šotimaa klubi Heart of Midlothian FC-ga. „See oli päris kõrgeklassiline mäng. Saabusime kaks tundi enne mängu politsei eskordiga staadionile ja nägime tänavatel, kuidas inimesed perekondade ja gruppidega mängule liikusid. Staadion oli ilus ristkülikukujuline nagu meie A. Le Coq Arena. Ilma jooksuradadeta päris jalgpallistaadion.”

Kulikovi sõnul oli staadion rahvast täis juba selleks hetkeks, kui tund enne mängu soojendusega alustati. „Pealtvaatajad tegid sooja, laulsid oma laule. See oli nii organiseeritud ja ilus, publik oli nii viisakas.”

Esimene poolaeg oli kodumeeskonna kasuks 3:0 ehk mäng oli suuresti tehtud, sest kodus kaotas Lantana 0:1. Kuna toona kehtis ka võõrsilvärava reegel, siis viit väravat sellise võistkonna vastu ei olnud lihtsalt reaalne lüüa. „Teisel poolajal treener ütleski meile, et mehed, mäng on tehtud ja kõik on selge, näidake lihtsalt ilusat jalgpalli. Pinge läkski kuidagi ära ja mängisime palju paremini kui enne. Surusime nad kasti, lõime posti ja latti, olid päris head võimalused. Publik alguses vaikis, aga siis hakkas ka meid toetama – plaksutasid, kui tegime midagi hästi,” rääkis Kulikov mängust, mida jälgis ligikaudu 17 000 pealtvaatajat.

„See pealtvaatajate tase näitas mulle, kuidas vastast võib mitte ainult sõimata, vaid ka austada. Mäng lõppes 5:0, nad lõid meile veel kaks väravat. Muidugi nad toetasid enda meeskonda ja lausid oma ilusaid laule, aga see kogemus näitas mulle, kuidas saab olla viisakas pealtvaataja. Nii võiksime ka siin Eestis teha – toetada oma mängijaid, aga mitte olla samal ajal ülbe vastase vastu.”

Eredalt on Kulikovil meeles ka oma esimene hooaeg kõrgliigas, kus ta krooniti kohe ka meistriks. Lantanasse kutsuti ta pärast seda, kui oli esiliiga tasemel jäänud silma Norma ridadest. „Lantana oli selline tõusev täht. Too aasta tulimegi ka meistriks. Ütleme nii, et minu kogemus oli selline, et tulin esimest korda meistriliigasse ja kohe sain meistriks!” meenutas ta.

„Istusin pool aastat pingil. Lõin siis värava Transi vastu, mis oli väga oluline mäng, sest võiduga saime enne hooaja lõppu tiitli ära kindlustada. Seis oli 0:0. Pärast olid tulemas rasked mängud, mille puhul ei teadnud, kas võidame või mitte ja sellepärast oli oluline Narvat võita. Sain siis kuskil seal 85. minutil platsile ja lõin kohe esimese puutega värava, 1:0 võitsime. Hiljem sain kulla kaela ja oleksin võinud tegelikult karjääri ära lõpetada, sest rohkem tiitleid mul kõrgliigas ei tulnud,” ütles naerdes Kulikov, kelle mängijakarjäär jätkus tegelikult veel siiski aastaid.

Samuti on eredalt meeles 2013. aasta saalijalgpalli meistriliiga finaalseeria otsustav kolmas mäng, kus Kulikov lõi Anži eest kolm esimest väravat ja aitas sellega meeskonnal Narvas 9:2 võiduga meistriks tulla. Ka kohtunikukarjäärist toob ta esile saalijalgpalli finaalmängud, kus on alati kohapeal elav publik.

Kiirtee väljakukohtunikuks? Muusikute MM!

2013. aastal läbis Kulikov kohtunike kooli ja jõudis kodumaal paar mängu ka abikohtunikuna teha. Samal aastal toimusid Moskvas muusikute jalgpalli maailmameistrivõistlused ning aasta enne Krimmi okupeerimist osales seal ka Eesti võistkond. „Sellel võistlusel koosnesid võistkonnad loomingulistest inimestest – olid muusikud, teatriinimesed, kunstnikud, ajakirjanikud. Mina läksingi sinna ajakirjaniku, mitte jalgpallimängijana, kuigi sinna võis kaasa võtta kaks üle 35-aastast veterani,” meenutas toonaseks mitmeid kodumaa liigade tiitleid korjanud ja koondise eestki väljakul käinud Kulikov.

Ühel hetkel pöördus üks korraldajatest Kulikovi poole ja tegi ettepaneku, et kuna kohtunikupaberid on käes, võiks ta paar mängu ka sellel turniiril vilistada. Seda, et ta kodumaal vaid neljas mängus lippu käes oli hoidnud ja peakohtunikuna tegelikult tegutsenud ei olnudki, ta kellelegi ei öelnud. Esimeseks mänguks anti Kulikovile Türgi ja Rumeenia vastasseis, mis on juba paberil päris tuline. Mäng ise oli ka tuline, aga Kulikovi õnneks oli Rumeenia nii hea, et lõi esimesel poolajal juba 5 väravat ära ja kohtumise saatus oli selles osas kiirelt otsustatud.

Vähene kogemus siiski täiesti märkamata ei jäänud. „Abikohtunikud olid noored, kes olid Venemaal juba esiliigasse jõudnud ja teenisid sellel turniiril lihtsalt lisaraha. Kuna tegin seal selliseid vigu, mida teekski üks noorkohtunik, kes esimest korda vilistab, siis nad vaatasid küll natuke imelikult. Siis nad küsisid minu käest, et kas meil ongi kohtunike tase nii nõrk ja ma vastasin: „Mehed, kuulge, mul on esimene mäng. Ärge olge nii ranged.” Siis nad ütlesid, et ohhoo, esimese mängu kohta polegi nii paha ja andsid mulle paar nõuannet,” meenutas Kulikov naerdes.

Esiliiga tasemel kohtunikega sai ta veel teenindada näiteks Ukraina ja Sloveenia mängu, kus läks ka kergeks kähmluseks, ent brigaadikaaslaste kogemuse toel said kaardid õigetele osapooltele jagatud ja olukord lahendatud.

Tagasi Eestisse jõudes pöördus Kulikov Uno Tutki poole. „Ütlesin talle, et käisin maailmameistrivõistluseid vilistamas ja tahan nüüd väljakukohtunik olla,” meenutas ta. Nii läkski, armastus ameti vastu kasvas aina suuremaks ning kolm aastat pärast kohtunike kooli läbimist tegigi ta Eesti kõrgliigas kohtunikuna debüüdi.

Kõrgliigas tegutses Kulikov väljakukohtunikuna kokku viis hooaega ja pani aktiivsele vilistamisele punkti 2020. aastal. Põhjus oli sama, mis sai ühel hetkel sõjaväes olemise perioodil saatuslikuks ka mängijana: vorm läks käest ära. „Ei teinud piisavalt trenni ja vorm ei kõlvanud enam. Vanust oli ka juba 42. Üldiselt ongi 40 selline piir kohtunikuna – kui sa just meeletus vormis ei ole –, kus minnakse kas nii öelda pensionile või inspektoriks. Mina läksin inspektoriks ja olen seda siiamaani.”

Saalijalgpall südames

Kuigi suure jalgpalli mängimine asendus üsna loomulikul viisil kohtunikutööga, siis tegelikult võinuks Kulikov küllaltki kiiresti ka saalijalgpallis kohtunikutööga alustada. Seal oli üks suur aga – nimelt tuli otsus ise saalijalgpalli mängimine lõpetada küllaltki raskelt. Seega läkski nii, et kuigi suures jalgpallis oli Kulikov putsad varna riputanud ja tegeles vaid kohtunikutööga, siis saalijalgpallis tuli ta FC Anži ridades veel korduvalt meistriks ja karikavõitjaks. Saavutas sisuliselt kõik, mida Eestis saavutada annab.

„Mul oli saalis tõesti suur dilemma – kas olen mängija või kohtunik. Tundsin end veel mängijana kõlblikuna ja mul oli kirg mängida. Tahtsin lüüa väravaid ja võita, see soov oli minu jaoks instinkt,” kirjeldas Kulikov, kes valis seetõttu esialgu mängimise juurde jäämise. „Teadsin, et mul ei ole hiljem enam nii palju jõudu ja siis saan rahulikumalt vilistada.”

Oma viimased mängud saalijalgpalli kõrgliigas pidas Kulikov 2015. aasta kevadel. Pärast seda jätkaski ta saalijalgpallis kohtunikuna ning teeb seda tänaseni

Praegu, kus ta vilistab lisaks saalijalgpalli kõrgliigale ka madalamate liigade mänge, on ta enda sõnul väga heas vormis. „Võtsin ennast viimasel kahel aastal kokku. Käin viis korda jõusaalis, MyFitnessis on mu lemmikud grupitreeningud Studio X ja BodyPump. Olen see aasta nii heas vormis, et sain tehtud kõrgliiga kohtunike füüsilised testid,” rääkis Kulikov, kel vanust praeguseks 47 aastat.

Lugu madalamate liigade fännidest

Kohtunikukarjääri jooksul kogetud põnevamaid intsidente meenutades tuleb Kulikovile meelde madalamate liigade mäng, kus läksid vastamisi kaks tasavägist meeskonda – Koeru ja Saku. „Mäng toimus Koerus. See oli päris kartulipõld – põllumajanduslik maa, mille nurka oli sisse lõigatud jalgpalliväljak. Sellist asja olengi ühe korra elus näinud,” meenutas Kulikov.

Õhtu staarid olid aga mitte väljakul, vaid selle kõrval viibinud asjaosalised. „Oli pühapäev ja mingid kohalikud fännid, arvatavasti pärast väga lõbusat laupäeva õhtut, tulid kasti õllega sinna oma meeskonda toetama. Mäng oli hästi jõuline ja närviline, pidin palju vilistama, oli kaarte. Siis oligi nii, et pärast esimest poolaega karjusid fännid: „Kohtunik, siit väljakult sa ei lahku!” Pärast teist poolaega karjusid aga: „Kohtunik, sa ei tule siia kunagi tagasi!” Muutsid vist igaks juhuks meelt,” rääkis Kulikov kergelt naerdes.

„Pärast mängu tuli treener ja vabandas nende eest. Tänasin, et ta seda tegi, aga ütlesin, et see on ikkagi väga halb, kui kohtuniku suhtes nii käitutakse ja pean selle protokollis ära mainima. Samas ütlesin ka seda, et on suurepärane, et nad üldse käivad! Poolehoidjad on väga tähtsad. Palusin siiski, et nad teeksid natuke selgitustööd, et saaksime koos kasvada. Oleme intelligentsed ja leiame midagi paremat, mida ergutuseks karjuda.”

Kuidas Kulikov (koos Eiko Saarega) kohtunikele teed rajas

Eiko Saare 40 aasta juubeliks panid kohtunikud talle kokku ühe mälestuste raamatu, kus igaüks meenutas üht ühist lugu. „Eiko on selline naljamees. Teda armastavad kõik, nii mängijad kui kohtunikud. Ta oskab ootamatul hetkel nalja visata ja see võtab pinge ära,” rääkis Kulikov. Ka tema pani raamatusse kirja oma loo, mis kirjeldaski järgnevat situatsiooni.

Lugu pärineb ajast, mil mängudel määrati väljakule kokku kuus kohtunikku – lisaks harjumuspärasele neljasele brigaadile olid mängudel ka niinimetatud väravatagused kohtunikud. Kulikov oligi juhuslikult üks nendest ühel sellisel mängul, kus peakohtunik oli Eiko Saar.

„Ühe nurgalöögi ajal ta küsis minult tõsise tooniga, et miks mina ka nurgalööki ei näita. Noh, siis ma näitasin – kui peakohtunik käskis, siis nii ma tegin. Aga siis ma hakkasin mõtlema, et kust ta üldse võttis sellise asja? Sellist asja meil too hetk praktikas küll ei kasutatud. Mõtlesin edasi veel seda, et kui väravaesine löök tuleb, mismoodi ma seda siis näitan – lihtsalt värava poole või viie meetri peale? Pole ju loogiline asi!” meenutas Kulikov naerdes.

„Sellel hetkel saingi aru, et Eiko tegi lihtsalt nalja. Kui ta mul teist korda ka nurgalööki näidata palus – läks naljaga veel edasi –, siis ütlesin talle, et näitan talle siis ühel sellisel hetkel penaltit ka, kus seda tegelikult pole. Kui sa teed nalja, ma teen ka nalja! See moment terve brigaad naeris juba raadioside vahendusel.”

Huvitaval kombel sai nali hiljem reaalsuseks, sest väravatagused kohtunikud pididki hakkama UEFA suunistel nurgalööke ja väravaesiseid lööke näitama. Niisiis olid Saar ja Kulikov väikestviisi teerajajad – Saar tuli välja ideega ja Kulikov näitas, kuidas seda ellu viia.

Miks ikkagi jalgpall?

„Jalgpall on minu elu armastus ja mulle meeldib olla igas ametis. Okei, treener ma ei ole tahtnud olla, see on päris raske amet. Lisaks peab seda tegema igapäevaselt, aga minu jaoks on peamine ajakirjanduse töö, mis mulle meeldib. Jalgpall on rohkem selline hobi, millele panustan päris palju aega,” rääkis Kulikov.

Tema sõnul on need kaks eluala teda inimesena suuresti kujundanud. „Selline elu mulle meeldib – mul on ajakirjandus, mis on väga huvitav elukutse, mul on kohtunikutöö, mis on ka elukutsena väga põnev. Mõlemad tegid mind paksunahaliseks. Oskan inimestega käituda, tunnen natuke psühholoogiat.”

„Kohtunikuamet on väga alahinnatud. Ega sind keegi mängijatest väga ei väärtusta. Kui teed kehva partii, siis sind ikka sõimatakse, kuigi enamasti mitte avalikult – jälle see vilistas ja eksis meie vastu, ei andnud penaltit ja mis iganes muud. Kui teed hea partii, siis parimal juhul surutakse kätt ja öeldakse, et hea vile oli. Nii nagu peabki. Aga et selleni jõuda, tuleb roppu vaeva näha. Nagu mängijategi puhul, on vaja palju verd ja higi selleks, et saada heaks kohtunikuks – korrektseks, paksunahaliseks, viisakaks. Sest eks see ajab närvi ka, kui mõnikord näkku sõimatakse, aga sa pead jääma viisakaks, sest amet kohustab.”

„Huvitav on ka see, et tegelikult sõltub mängu iseloom päris palju kohtunikust. Mõnikord mängijad tahavadki ise natuke jõulisemalt mängida ja on seejuures üksteise vastu viisakad. Mõnikord näed aga, et nad ei taha mängida, vaid lihtsalt teineteist sõimata ja see rikub mängu mainet. Mängu maine on kõrvaltvaatajale väga oluline. Jah, jalgpalli armastab maailmas kõige rohkem inimesi, aga need mustad asjad jätavad ikkagi mängu kuvandile pleki.”

„Tahan veel lõpetuseks öelda – armastage jalgpalli, tehke seda kirega ja jalgpall maksab teile tagasi!”

Mida ütleks Kulikov mõnele praegusele tegevmängijale, kel selja taga pikk karjäär ning tundub, et pärast putsade varna riputamist on kohtunikutööga alustamiseks liiga hilja?

„Mina alustasin 36-aastaselt. See ongi selline vanus, kus mängimine lõpetatakse. Kui jõudu, jaksu ja soovi jalgpallis edasi tegutseda on, siis on minu arvates endise mängijana väga hea kohtunikutöö ette võtta. Teiste mängijate seas on autoriteeti, sind tuntakse ja seega on lihtsam leida ühist keelt nii endiste kaaslaste kui vastastega. Tavaliselt ongi mängijatel see argument, et kuule kohtunik, sa pole ise mänginud, mida sa üldse jalgpallist tead! See ei ole tõsi. Kohtunikuks saavad tõesti ka need, kes ei ole ise mänginud, aga kes armastavad jalgpalli, jälgivad seda ning teavad jalgpallist palju rohkem kui mängijad. Samas on kindlasti eelis, kui sa oled mängus sees olnud ja tajud, mida mängija momendis tunneb. Eriti selliste hallide alade puhul oskad paremini otsuseid vastu võtta, seejuures mitte näpuga reeglites järge ajades, vaid reeglite ja jalgpalli vaimus. See annab võimaluse mängu paremini ühendada. Kui armastad jalgpalli, siis jää jalgpalli!”

Lugu ilmus kohtunike novembrikuu infokirjas.

Pildil Kulikov (nr 2) oma ainsas ametlikus Eesti koondise mängus Leedu koondise vastu. Foto: Igor Saveljev