JALKA | 2-kõne | Tarmo Tiisler kaob koos jalgpalliraamatutega

Mis raamat sul praegu pooleli on?
Praegu, kui valmistun MMiks, hakkasin üle lugema Andres Musta eestikeelset raamatut “Kuldne karikas”, mis võtab kokku MMide ajaloo. Ühtki ingliskeelset raamatut pooleli ei olegi.

Millal ettevalmistus MMiks algas?
19. veebruaril kohe pärast Tartu maratoni. Aasta alguses ostsin kaustiku. Ma olen Erik Lillo kooli mees ja kasutan kaustikuid.

Kas loed ingliskeelset jalgpalliraamatut ja kirjutad sealt huvipakkuva kaustikusse?
Ei-ei. Raamatuid ma naudin, neid ma loen hobi korras. Aga mõni aasta tagasi hakkasin huvitavamat infot arvutisse koguma ajakirjadest World Soccer, mis on tellitud, ja FourFourTwo, mida ostan.

Kas raamatutes loetu ei jõuagi sinu reportaažidesse?
Otseselt mitte. Aga kaudselt kindlasti. Et olla jalgpallikommentaatori töös vormis, pead olema jalgpallimullis. See annab võimaluse vajadusel reageerida. See on valmisolek, nagu teatrimaailmas öeldakse. Üks asi on faktid, mida ma saan oma kaustikutest. Teine asi on see, et su meeled peavad olema kogu aeg avatud, kui midagi juhtub – pead suutma looma seose. Oot-oot – selline asi on juba juhtunud. Et midagi sellise värava taolist on juba varem löönud David Beckham või lausa meie oma Dmitri Kruglov! See tuleb üldisest jalgpalliharitusest ja see teave peab välja tulema vajalikul hetkel.

Mitu ingliskeelset raamatut sa kuus või aastas loed?
Laias laastus ühe raamatu kuus. Mul on väike varu loodud, et ei tekiks olukorda, kus polegi midagi lugeda.

Kas sa loed korraga üht või mitut raamatut?
Korraga ühte jalgpalliraamatut, aga selle kõrvale võin lugeda näiteks Eesti ilukirjandust.

Kust su raamatulembus tuleb?
Kodust. Olen lapsest saadik olnud raamatute laps. Hommikul avasin raamatu ja õhtul panin ta kinni. Ma ei olnud selline klassikaline hoovis möllav laps.

Kas puu otsas käisid ka ära raamatute kaudu, mitte päriselt?
Olen ikka põlvi ise katki kukkunud ja puu otsas ka turninud. Aga ma ei olnud selline kraage, et andke mulle puu! Mina nõudsin pigem seiklusjuttude raamatut.

Kui vanalt sa lugema õppisid?
Ma täpselt ei tea, aga lasteaia viimases rühmas lugesin lõdvalt. Tegin lasteaias korraliku skandaali, sest mul oli pooleli raamat Lenini elust ja ma ei tahtnud seepärast suvevaheajale minna. Emal oli piinlik. Aga see oli ju huvitav raamat, näiteks tassiti palki! 

Kas sulle ette ka loeti?
Ise ei mäleta, aga ju ikka. Mul oli tark vanaisa, kes töötas enne sõda Päevalehes. Perekonnal on pilt, kus ta intervjueerib Konstantin Pätsi. Ta küüditati ja tuli Siberist tagasi 1960. aastate alguses. Tegutses siin kodu-uurijana. Vanaisa tegi Tallinnas ekskursioone ja mäletan, kui ta rääkis vanalinna tornidest. Ise lugesin läbi kogu olemasoleva lastekirjanduse. Ma loen praegu ka lastekirjandust! Teen seda oma laste kõrvalt. See on väga huvitav. Tahan teada, mis maailmas nad elavad.

Kuidas sa jalgpalliraamatuteni jõudsid? Kas saan õigesti aru, et see juhtus järsku?
Algas nii, et Eesti rahvusringhäälingu spordijuht Marko Kaljuveer pakkus mulle 2008. aasta EM-finaalturniiri kommenteerida. Ma loobusin, sest olin jalgpallist kaugel. Aga see jäi kripeldama. Järgmisel aastal helistasin ise Kaljuveerile, et tahaks ikkagi teha. Mul on eluaeg olnud kõigutamatu veendumus, et internet ja televisioon pole ainsad allikad. Et raamatud on ka väga tähtsad. Aga puudus ettekujutus, mida üldse sel teemal kirjutatakse. Mul on üks tuttav Indrek Schwede, kelle raamaturiiuli ees sain seista. Sealt sain järje kätte. Tellisin esimesed raamatud ja edasi on kõik läinud lihtsasti. Iga hea raamat viitab omakorda teistele raamatutele. Internetist on palju abi. Nii hakkab tekkima võrgustik. Hakkad aru saama, mis võiks olla hea raamat. Mul on nii ka olnud, et kui olen mõne raamatu laenutanud ja läbi lugenud, siis hiljem olen ikkagi ta endale ostnud ka.

Mis kasu sul raamatutest 2010. aasta MMi puhul oli?
See võimaldas mul jalgpalliga paremini tuttavaks saada, sest ma olin viimaste aastate jooksul seda ala minimaalselt jälginud ja kindlasti ebapiisavalt, et seda teles kommenteerida. Teiseks oli suur asi mõista, et kogu see maailm on nii pagana huvitav: seal ei ole ainult Ronaldo ja Messi, vaid ka põnevad mälestused, ajalugu jms. Puhtkultuuriliselt on tegu huvitava maailmaga.

Kas varem lugesid lihtsalt spordiraamatuid?
Ei mäleta, et oleks lugenud. Ingliskeelseid vähemalt mitte. Soome keeles sai midagi loetud. Aga eestikeelsed olid mõistagi kõik läbi loetud.

Nüüd oled veendunud jalgpalliraamatute lugeja. Kas teed seda oma professionaalsuse pärast või hobi korras?
Oma elukutse pärast üldse mitte! See on mu hobi, see meeldib mulle! See on koht, kuhu kaduda. Avastasin, kui väga see maailm mulle sobib, ja tunnen end seal hästi. Loen tavaliselt tugitoolis ja sülearvuti on kõrval: kui tuleb juttu mõnest mängust või olukorrast, otsin Youtube’ist kohe selle üles. Ma tahan seda oma silmaga näha. Väga vahva on niimoodi poolteist tundi mööda saata. Voodis meeldib mulle ka väga lugeda, aga ma pean sageli üles tõusma, et minna arvutist vaatama, millest kirjutatakse. 

Kas kirjeldatu ja Youtube’is nähtav langevad ikka kokku?
Ega nad valeta, aga pisut teistmoodi on asjad sageli. Minu lemmik on Müncheni olümpiaraamat ja kunagi vaatasin seal kirjeldatut Youtube’ist üle. Videost ilmneb, et asjad olid palju lihtsamad ja romantikat oli vähem.

Mis on see, mida sa jalgpalliraamatutest oled leidnud?
Ma ei tea. Lihtsalt on tore. Polegi püüdnud seda sõnastada. Mõni koob sokke ega sõnasta, miks see meeldib. Mul on lihtsalt tore sinna maailma sisse minna.

Kuidas su suhtumine jalgpalli ja sporti tervikuna on muutunud pärast sellise hulga jalgpallilektüüri lugemist?
Raamatud on võimaldanud näha glamuuri taha. Seda au ja kuulsust ju lausa pritsib tuppa, kui arvutist või televiisorist jalgpalli vaatad. Me ju arvame, et see on edulugude maailm. Aga hästi läheb vahest ühel protsendil. Kulisside taga on väga keeruline maailm. Seepärast meeldib lugeda neid raamatuid, mis ei kirjelda edulugusid. Kuidas alguses olid ideaalid, mis hakkasid purunema. Siis tulid rutiin ja pettumused.

Kas ma saan õieti aru, et alles jalgpalliraamatud panid sind mõistma jalgpalli erilisust spordimaastikul? Või pigem pole sulle oluline, milline on spordimaastik – sa lihtsalt naudid raamatuid, mis parasjagu kirjutatud jalgpallist?
Pigem see teine variant. Ma räägin ju üksnes ingliskeelsest keeleruumist ja sealsetest raamatutest. Saksamaal on ka palju jalgpalliraamatuid, aga sealt ostan ma pigem pildiraamatuid. Hispaaniakeelsest jalgpalliraamatute maailmast ei tea ma suurt midagi.

Aga korvpalliraamatud?
Pole sellele rajale sattunud. Ei teagi, miks. Ilmselt kossuraamatuid väga vist ei ole. USAs on neid ilmselt rohkem ja kui satuksin seal kossuraamatute riiuli ette, siis muidugi ostaks.

Milliseid žanre eelistad: biograafiad, teemapõhised või ajaloolised raamatud?
Olen püüdnud soetada kõik jalgpallikommentaatorite elulood, mis leidnud olen. John Motsoni biograafia oli esimene raamat, mille oma nõuga ostsin. See oli enne 2010. aasta MMi, kui ma polnud ühtegi jalgpallireportaaži teinud. Ka raamatuid kohtunikest olen püüdnud hankida. Inglise jalgpall on temaatiliselt väga lai. Kui kommentaatorite elulood välja jätta, siis biograafiate suhtes olen olnud skeptiline. Need on sellisest peenmasinast läbi käinud ja sageli liiga ilusaks lihvitud.

Samal ajal oli väga põnev Alex Fergusoni esimene elulooraamat, mis ilmus 1999. aastal pärast kuldset kolme karikavõitu, sest seal oli ligi 250 lehekülge sellest, mis eelnes Manchester Unitedile, kui ei läinud nii hästi ja kuidas ta elas enne seda, kui kunniks sai.

Mulle meeldib lugeda Inglismaa 1960–1970. aastate jalgpallist. Inglastele võib see olla enesestmõistetav, aga mulle uus ja huvitav.

Üldiselt usaldan raamatuid lugedes oma sisetunnet. Mul pole ühtegi eesmärki. Mul puudub ambitsioon saada kokku mingi väärtuslik kogu või omada kõige rohkem meetreid jalgpalliraamatuid Eestis. Ah jaa – FourFourTwos ilmus kunagi nimekiri 50 parimast jalgpalliraamatust. Kui tagavara hakkab otsa saama, siis ma ikka vaatan, mis sealt eesotsast puudu on.

Kas oled kiire lugeja ja kui palju sa mõnda lauset või lõiku üle loed?
Ei ole kiire. Loen üle huvitavamaid asju. Vahel jõuan mõne lõigu lõppu ja see on nii põnev, et tahan uuesti algust lugeda. Mul ei ole oma ajast kahju, sest see on minu aeg ja teen sellega, mis tahan. On minu otsus, mida ma oma ärkveloleku ajal teen. Mul on sellele ajale õigus. Mõni jookseb, teine mängib keeglit. Mina püüan iga päev lugeda, kuigi see alati ei õnnestu.

Mida muud veel loed – peale jalgpalli- ja lastekirjanduse?
Nüüdisaegset ilukirjandust ikka loen. Valiku teen samuti sisetunde põhjal ja loen rõõmuga.

Millise jalgpalliraamatu peaks tingimata eesti keelde tõlkima?
Siin on mitu nüanssi. Tavainimene ilmselt ei loeks raamatut väravavaht Robert Enke traagilisest loost, sest tema nimi ei müüks. Pealegi on tema surmast – ta sõitis autoga raudteele ja jäi rongi ootama – juba mõniteist aastat möödas. Aga see on parim jalgpalliraamat, mida olen lugenud.

Enke sõbral olid alles jäänud tema päevikud ja sealt hargneb kogu juhtunu taust. Kuidas teda aidata püüti jms. Muidu näeme endi ümber ju ainult naervaid nägusid – pallurid marsivad enne mängu välja ja kõik on äge. Aga mis on mängija sees – see jääb varju. Seda ei ava meile televisioon ega arvuti. Sellest saame teada ennekõike raamatutest.

Võiks mõelda kohtuniku Graham Polli raamatu (“Geoff Hurst, the Hand of God and the Biggest Rows in World Football”) peale. Tema on see kuulus kolme kollase kaardi mees: ta ajas mehed segamini ja saatis 2006. aasta MMil horvaadi Josip Šimunici platsilt ära alles pärast seda, kui oli talle kolmandat korda kollast kaarti näidanud. Aga seegi raamat on pigem jalgpallihuvilistele, mitte tavainimesele. Poll analüüsib seal kohtuniku vaatevinklist jalgpalliajaloo tuntumaid juhtumisi ja arutleb, miks kohtunik tegi sellise otsuse. Kas tal oli piisavalt hea positsioon olukorra hindamiseks, kas tema ja abikohtunik oskasid üldse inglise keelt ja said teineteisest aru?

Muidugi soovitan ka Nick Hornby klassikalist “Fever Pitchi”. Huvitav on see, et jalgpalliajakirjanik Kristjan Jaak Kangur on tõlkinud mitu Hornby raamatut, aga mitte seda. See pole muidugi tema süü, vaid kirjastuste valik.

Kas sul on mõni selline raamat, mis on kujundanud sinu hoiakut terveks eluks?
Paavo Kivise Müncheni olümpiamängude raamat.

Kuidas see sind mõjutas? Milline inimene sa pärast seda oled?
Sain sealt alateadliku kogemuse, et sporti on võimalik suurepäraselt sõnadesse panna. Samuti mõjutasid mind Raul Rebase kergejõustikukommentaarid, mille puhul nautisin sõnakasutuse võlu. Aga need olid telereportaažid, mitte raamatud.

Kindlasti mõjutas mind ka raamat “Egeri tähed”. Olen üsna romantiline inimene ja see raamat läks tohutult hinge. Samuti “Kalle Blomkvist”, sest mulle on alati meeldinud väikesed nutikad poisid.

Millise jalgpalliraamatu sa üksikule saarele võtaksid?
Võtaks kaasa raamatu “The Football Grounds of England and Wales”, mis on välja antud 1983. Seal saare peal ju mingi vaba aeg tõenäoliselt oleks: loeks ühe staadioni kohta, siis sööks kookospähklit, jalutaks veidi ja loeks järgmise staadioni kohta.

Muide, mitte ainult üksiku saare lektüüri puhul, vaid ka muidu olen nõus kõigile huvilistele jalgpalliraamatute kohta nõu andma. See on tegelikult üks võimalus jalgpalli fännata. See on üks võimalikke radasid jalka juurde. Väga nauditav ja inforikas rada!

Lugu ilmus juunikuu Jalkas

Tekst: Indrek Schwede