JALKA | Eestis ja Maltal kohtunikuna töötanud Jako Arula: igav ei hakka kunagi!

Arula kuulub praegu Eesti madalamate liigade staažikaimate jalgpallikohtunike hulka, ta alustas mängudel õigusemõistmist juba 2013. aastal. Kohtunikutööks vajalikele koolitustele jõudis ta aga suuresti juhuse tahtel: Tartu ülikooli kommunikatsioonieriala paberitega Arula läks julgustavaks tugiisikuks kursuseõele, kes soovis isa ja kahe venna jälgedes kohtunikuks saada. Erinevalt sõbrannast ei plaaninud Arula alustada kohtunikuks pürgimise teekonda. Toonase noormehe eesmärk oli saada parem ülevaade mängureeglitest, misläbi muutunuks jalgpallikohtumiste vaatamine huvitavamaks elamuseks. „Mul otseselt mingeid eelduseid ei olnud. Olin küll jalkat varem vaadanud ja veidi reegleid sirvinud, kuid kuna ma ise polnud jalgpalli varem organiseeritult mänginud, siis seetõttu polnud ka reeglitega detailideni tuttav,“ selgitab praeguseks 11aastase töökogemusega amatöörkohtunik.

Sel ajal tudengielu elanud Arula nägi koolituste järel kohtunikutööd muu hulgas kui lisaraha teenimise võimalust, mis motiveeris teda uue hobiga alustama. Kuna esimesed tööotsad läksid edukalt, siis saigi Arulast regulaarne jalgpallimängude õigusemõistja.

Nüüdseks hoiavad meest selle töö juures teised tegurid. Toredale seltskonnale ja palliplatsilt saadavale elamusele lisandub mitu paralleeli kohtuniku- ja argipäevatöö vahel. Igapäevaselt Decora ehituspoe turundusspetsialistina tegutsev Arula toob välja kriitikaga toimetulemise, otsuste kiire vastuvõtmise ja enesekehtestamisoskuse, mis tulevad kasuks nii jalgpalliväljakul kui ka selle kõrval. Kohtunikutöö puhul pole vähetähtis ka selle rutiinist vabastav efekt. „Kui igapäevane töö on istuv, siis on päris mõnus, kui saab üks-kaks korda nädalas platsil lippamas käia,“ räägib Arula. Viimastel aastatel on Arula paraku harvemini kohtunikurüüd selga ajanud, sest konkureerivate hobidena on tema aega hõivanud sõudmine ja Tartu akadeemilises meeskooris laulmine, kus ta ühtlasi täidab koori presidendi rolli. Kui Arula teeb kohtunikutööd, siis kogenud tegijana naudib ta kohustust aidata nooremaid kolleege nende esimestes mängudes.

Arula arvates on madalamate liigade kohtunike baastase aastatega tõusnud. „Kui ma alustasin 2013. aastal, siis olid käärid hästi suured. Pooled tüübid polnud ilmselt reegleid läbi lugenud, aga kohtunikke oli vähem kui praegu,“ meenutab ta. Nüüd saavad alustavad kohtunikud palju tuge regioonijuhtidelt, kes käivad kohapeal näpunäiteid jagamas. Samuti mainib Arula suuremat eestikeelse reeglistiku kättesaadavust, mis tagab, et kohtunikud on mängude teenindamiseks paremini valmis. Arula hinnangul on ajaga vähenenud temasuguste juhtumid, kus tulevase kohtuniku varasem kokkupuude jalgpalliga on minimaalne. Üldiselt satuvad kohtunikukooli inimesed, kes on vähemalt noorteklassides ka ise jalgpalli mänginud, tänu millele läheb algajate kohtunikutöö sujuvamalt.

Kohtunikega jutustamine on aastatega paranenud

Kuigi madalamate liigade mängudes ei ole ülemäära palju kaalul, siis vaatamata sellele võivad kohtumised aeg-ajalt kujuneda ootamatult tuliseks. Ka laiema avalikkuseni on jõudnud intsidendid, kus pingest tulenev emotsionaalsus päädib (kohati valimatu) kriitikaga kohtunikupartii pihta. Pikalt vastutusrikkas ametis tegutsenud Arula arvab, et üldiselt on meelestatus kohtunike suhtes seotud nende töö kvaliteediga. „Kui sa teed oma tööd hästi, siis tuleb ka kriitikat vähe,“ sõnastab Arula lihtsa valemi. Tihti mängib rolli ka õigusemõistja vanus: kui vanemate ja kogenumate kohtunike töötlemist Arula sõnul kuigi palju ei esine, siis nooremate puhul kasutatakse verbaalseid sõnavõtte, et nende otsuseid mõjutada.

Arulale jääb arusaamatuks, miks mängijad süüdistavad kohtunikke ühe või teise meeskonna pooldamises. „Minu meelest on see kõige rumalam asi, mida üldse öelda. Seni, kui sa ise selles klubis ei mängi ega saa sellest kuidagi kasu, on see täiesti mõttetu asi, mida öelda. Kohtunikul ei ole absoluutselt vahet, kumb meeskond võidab. Peaasi et mäng oleks korrektne,“ tõdeb ta.

Üldiselt ei näe Arula kohtunike suunas suupruukimist eriti suure probleemina, hinnates selle tõsidust kümne palli skaalal kolme ja nelja punkti vahel. Tema sõnul on rahulolematuse väljendamine jalgpalli paratamatu osa. „Teades võrrelda kümne aasta taguse ajaga on see viimase kolme-nelja aastaga paremuse poole muutunud. Õnneks pole eestlane ka liiga temperamentne,“ ütleb Arula. Ta lisab, et tihtipeale ei pruugi kohtunik tema kohta öeldut isegi tähele panna, sest mängu ohjamine nõuab niivõrd palju keskendumist ja verbaalsed tegurid jäävad selle arvelt tagaplaanile.

„Miks sa mängu varem ära ei lõpetanud?“ 

Viis aastat tagasi elas Arula Maltal, kus ta jätkas Eestis alguse saanud hobiga tegelemist. Sealne rahvas on tema sõnul eestlastest kuumaverelisem, kuid samas ei jätnud jalgpalliväljakule või selle äärde sattunud maltalane talle ebasümpaatset muljet. „Itaalias või Hispaanias võib asi veel hullem olla,“ arvab Arula. Kuigi eestlane ise sellest suurt numbrit ei teinud, ei jätnud kohalikud tähelepanuta seda, et mängudes tuli kuulata põhjaeurooplase sõna. „Ega neile võõramaalased väga ei meeldinud, aga nad tulevad sellega toime. Kes tahab minna Vahemere riikidesse vilistama, siis tasub end psühholoogiliselt kõigeks ette valmistada,“ soovitab ta. Arula räägib, et Eestiga võrreldes lähevad Maltal inimesed mängu rohkem sisse. Seda sai ta korra tunda omal nahal, kui fännid viskasid protesti märgiks väljakule tõukeratta. Sellest olukorrast pärineb ka Arula esimene ja viimane käik distsiplinaarkomisjoni.

Maltal oli kombeks ühepoolseid noorteliigakohtumisi varem ära lõpetada. Eestlasest kohtunikule tuli selline eripära esialgu üllatusena. „Meeskonnad leppisid omavahel kokku, et nad ei viitsi 90 minutit mängida ning sooviksid 80. minutil mängu ära lõpetada,“ selgitab Arula. „Esimeses mängus ma keeldusin ja küsisin, et kuidas me mängu varem ära lõpetame. Pärast mängu tuli ka abikohtunik küsima, miks ma mängu varem ära ei lõpetanud, sest võitja oli ilmselge.“

Malta aegu kirjeldades meenub Arulale huvitav kogemus kohaliku eaka abikohtunikuga, kes väidetavalt olevat 1980. aastatel Inglismaa kõrgliigameeskondadesse kuulunud. „Suluseisuliini ta eriti ei jälginud, aga kõiki tema otsuseid austati, isegi kui ta fikseeris suluseisu keskjoone juures,“ räägib eestlane. Kui Eestis saab kohtunikupabereid juba teismeeas ning üle 60 aasta vanuseid kohtunikke näeb väga harva, siis Maltal oli normaalne ka soliidsemas vanuses huvilistele kohtumisi määrata. „Mina tunnen end Eestis juba 34aastaselt üsna vana kohtunikuna!“ naerab Arula.

 **

Madalamate liigade Ronaldo ja kohalikud staarid

Madalamates liigades pallib mitu endist tippmängijat. Arulale on kohtuniku vaatepunktist tähendusrikas, et ka seal tegutsedes võib kokku sattuda tuntud nägude ja nimedega, nagu näiteks Rimo Hunt, Tarmo Kink, Tarmo Neemelo, Martin Reim ja Andres Oper. „See on mängu järel tagasi vaadates päris lahe, kui saad platsil või selle kõrval käsi kokku lüüa inimestega, keda muidu oled harjunud televiisorist nägema. Kunagi tulevikus on võimalik lastelastele rääkida, et oled kellegi tuntu osalusel mängu saanud teenindada,“ mõtleb Arula.

Kuigi kohtunike töö on esmajoones väljakul asjad korras hoida, jääb ka neil aega mängijate ilusaid sooritusi nautida. Arula sõnul on mitu neist pakkunud tänaseni meelde jäänud mälestusi. Talle meenub väiksel Tabivere väljakul olnud mäng, millele kohtunik läks vastu suurte ootusteta. Kõigi üllatuseks tunnistasid mängule kohale tulnud asjaosalised väravaid, milliseid lõi Arula sõnul vaid „parimate päevade Cristiano Ronaldo“. Lisaminutitel käärlöögist ristnurgas maandunud pall võttis ka mängu teenindanud kohtunikud sõnatuks. „Üritasime aru saada, mis just juhtus. Sa oled madalamas liigas näinud väravat, millist isegi FIFA jalgpallimängus ei osata lüüa!“ räägib Arula.

**

Lugu ilmus juulikuu Jalkas
Tekst: Tekst: Siim Martti Kubensky

Arula (vasakul) on väljakul tegutsenud nii abi- kui peakohtunikuna. Pildil on ta koos Richard Toomi (keskel) ja William Vaaskiga (paremal). Foto: erakogu