JALKA | Erik Listmann: treener ei tohi end korrakski lõdvaks lasta

Erik Listmann jõudis jalgpallitrenni juba viieaastaselt ja üsna kiirelt kujunes ta endast aasta vanemate poiste treeningrühmas põhimängijaks. Sellele aitas väga palju kaasa noormehe isa, kellega tehti ühiselt jalgpalliõpiku järgi harjutusi ja õpiti Martin Reimi jalgpallikooli kassettidelt baasasju. Töö kandis vilja ja Listmann jõudis välja nii Nõmme Kalju põhimeeskonda kui ka kõikidesse noortekoondistesse alates U17 esindusest. Seda suurem oli jalgpallirahva üllatus, kui Listmann vaid 21aastaselt tippkarjääriga lõpparve tegi.

„See on minu jaoks emotsionaalne teema, viimast ei-sõna oli väga raske öelda,“ meenutab Listmann. „Paljud inimesed usaldasid mind ja uskusid minusse, loobumisega viskasin selle kõik justkui prügikasti. See oli kõige raskem otsus, mis ma kunagi teinud olen.“

Tippmängija karjäärist loobumise järel käis Listmann kaks aastat Austraalias akusid laadimas, kuid tuli sealt tagasi kindla veendumusega, et jalgpallitreeneri amet on see, millega ta tahab edasi minna. Kui ta Eestisse naasis, hakkas ta talvel maad kuulama, millises klubis on võimalik hakata lapsi treenima, ning leidis peagi ühise keele Harju JKga, kes parajasti treenerit vajas.

Nüüdseks on Listmann Harju JKs U15 rühma peatreener ning U16 ja U17 treeningrühmade abitreener. Enne seda proovis ta Nõmme Kaljus kätt ka noortetöö juhina, kuid see amet talle ei sobinud.

„Tahtsin lapsi treenida ja neile midagi anda,“ selgitab Listmann. „Tahtsingi just treeneriks saada, mitte teiste treenerite tööd koordineerida ja hinnata.“

Treeneritöö pisiku sai Harju JKs tegutsev juhendaja külge juba siis, kui asus mängima noortekoondistes. Listmanni sõnul märkas ta, et võrreldes teiste mängijatega jäävad talle väga lihtsalt meelde kõik asjad, mida treenerid räägivad ja õpetavad. Nii hakkas ta juba noore mängumehena treeneritööle mõtlema, kuid sai siiski aru, et 18aastaselt on teisi õpetada liiga vara. Kui aga tuli langetada otsus, et tippjalgpalliga on kõik, oli Listmannile selge, et edasiminekuks on vaid üks võimalus.

„Ainult rahateenimise pärast oleksin võinud pärast Austraaliast tagasitulekut minna ka näiteks ehitajaks või muu sellise ameti peale, aga treeneritöö on ainuke, kuhu lähen rõõmuga, ega mõtle, et lähen tööle,“ räägib Listmann.

Ta selgitab, et kuigi tema treenerikarjäär on alles lapsekingades, saab ta aru, kui suur vastutus see on: „Treener ei tohi oma töösse kunagi üksluiselt suhtuda ega end korrakski lõdvaks lasta, sest see võib lapsele väga tõsiselt mõjuda. Treeneril on lapse tuleviku ees sama suur vastutus kui õpetajal.“

Noortest jalgpalluritest rääkides nendib Listmann, et tööl on ka raskeid tahke ja üks neist on noorte suhtumine. Tema sõnul tundub, et võrreldes 20 aasta taguse ajaga ei ole lastel enam nii suurt tahtmist ja põlemist, et jalgpalli tõsiselt mängida. Kui noortel silmad peas ei põle, on neid keeruline ka motiveerida.

Listmann aga meelt ei heida ja usub, et suudab Eesti jalgpallile midagi juurde anda. Oma tugevuseks peab ta detailsust ja kogemust.

„Olen ise Nõmme Kaljus tippjalgpalli õhku nuusutanud ja tean, mida sellisel tasemel vaja on. Oskan noori selles suunas õpetada, mida ja kuidas teha,“ räägib ta. Kuigi endine vutimees on alles esimest aastat treenerina ametis, usub ta, et jätkab selle tööga pikalt: „Ma alles õpin, aga peab olema julgust edasi minna!“

Lugu ilmus augustikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Jana Pipar/Jalgpall.ee