JALKA | Kadri Jägel: meie pettumus oli võrreldes koondisega tühine

 

Räägi, millal sinu jaoks selle turniiriga töö algas ja mida igapäevaselt üldse ette kujutas – siis, kui kõik veel „normaalne“ oli.

Mina ei olnud tegelikult selle projektiga üldse algusest peale seotud. Kui turniiri korraldusõigus anti Eestile 2016. aasta detsembris, siis mina hakkasin sellega seoses asju ajama alles 2018. aasta mais.

Järk-järgult tuli koormust juurde. Meil oli UEFA poolt ette antud „piibel“, mille järgi tööd tegime. Pidime neile esitama kaheksa põhjalikku kontseptsiooni – alustades piletimüügist ja turundusest ning lõpetades VIPi-külaliste ja turniiri pärandiga. Nende kontseptsioonide välja töötamine oli üks suur asi, millega mul tegeleda tuli. Samuti korraldustiimi moodustamine – lõpuks oli meil pardal umbes 35 inimest. Osa ei jõudnudki kahjuks oma toimetamistega pihta hakata.

Lisaks pidime pidevalt suhtlema erinevate turniiriga seotud huvirühmadega. Hotellidega käis meil näiteks pidevalt suhtlus igasugustel teemadel. Sõlmisime kõikide hotellidega põhjalikud lepingud, kus mõned asjad pidid UEFA nõudmisel väga täpselt paigas olema. Näiteks kohtusime hotellide kokkadega: UEFA andis meile menüü ette, meie pidime siis kokkadega läbi käima selle, kas nende hinnangul on võimalik üht või teist toorainet Eestist saada või on mõistlik see millegagi asendada. Kui näiteks üks kokk Tallinnas pakkus mõne tooraine asenduse, pidime selle muudatuse sisse viima ka Lõuna-Eestis.

Päris suur probleem oli näiteks sellega, et meil oli vaja Tartusse leida halal-toitu. See peab ju olema väga kindlal viisil valmistatud ning seda ei tohi töödelda samas kohas, kus töödeldakse tavalist toitu. Tegelikult jäigi see teema õhku – pidime sellest lähemalt rääkima siis, kui on selge, millised võistkonnad Tartus mängivad ning kui palju võiks olla inimesi, kes halal-toitu seal soovivad. Väga detailselt tuli asjad paika panna.

Staadionite ja väljakutega seotult oli ilmselt samuti palju tegemist?

Teine suurem huvirühm olidki staadionid ja treeningväljakud, eriti Lõuna-Eestis. Üks eesmärk, miks tahtsime turniiri kindlasti ka Lõuna-Eestisse viia, oligi see, et tõsta ka sealse taristu taset ning investeerida sealsete väljakute hooldusesse. Lõuna-Eesti treeningväljakute valmidus oligi meie jaoks suur väljakutse – UEFA tahtis, et ühe turniirikeskuse kohta oleks vähemalt kuus naturaalmuruga täismõõtmetes treeningväljakut. Lõuna-Eestis oli meil neid lõpuks neli: Tartu kutsehariduskeskus, Kambja, Elva ja Ülenurme. Ülenurme ei olnud kusjuures UEFA silmis esialgu isegi okei – sellele lisaks oli meil variant ka Sepa staadioni muruväljak, aga see ei ole päris täismõõtmetes.

Mänguväljakutega oli üldjoontes olukord hea, aga mõned mured ikkagi olid. Viljandis näiteks olid riietusruumid liiga väikesed ning sinna oleks tulnud staadioni alale tekitada ühendatud soojakute abil üks lisariietusruum. Lisasoojakud pidime tellima ka Tehvandile. Kui suurtes jalgpalliriikides on nii, et finaalturniiri võõrustamiseks ei ole vaja staadionitele lisainvesteeringuid teha, siis meie pidime sellega kõvasti pingutama. 

Millal saabusid esimesed märgid, et turniir ei pruugi õigel ajal toimuda? Kas need tulid UEFA-lt või tundus esmalt sulle endale, et see olukord niipea ei lahene?

Olukord muutus tegelikult hästi kiiresti. Mul olid veebruaris veel UEFAga eelarvekõnelused. Küsisin seal nii muuseas, et kas olete sellele mõelnud, et koroonaviiruse levik võiks turniiri kuidagi mõjutada. UEFA inimene sisuliselt naeris selle jutu peale: kõike võib juhtuda, aga loodame, et see päris nii ikka ei lähe.

Märtsis olime juba täie rauaga ette valmistamas loosiüritust, mis oleks pidanud 8. aprillil toimuma. Märtsi teisel nädalal tuli aga info, et loosiüritus jääb ära, ja siseinfo tasemel oli juba teada, et mais turniir toimuda ei saa. Lõplik otsus tuli 1. aprillil.

Koroonakriisi puhkedes sai üpris kiiresti selgeks, et õigel ajal ei saa turniir kohe kindlasti toimuda. Kui tõsiselt oli üleval variant, et EM korraldada millalgi suvel? Oleks see olnud kõiki osapooli ja koostöösuhteid arvestades üldse reaalne?

Arvan, et oleks küll. Kui erinevad keelud ja reisimispiirangud tulid, siis hotellid ju uusi broneeringuid sinna aega ei teinud. Kui turniir oleks edasi lükkunud, siis oleks UEFA ka ilmselt oma nõudmistes järeleandmisi teinud. Ma arvan, et kui edasilükkumine oleks tulnud, oleksime asja ära teinud!

Kuidas sa isiklikus plaanis turniiri ärajäämise uudisele reageerisid? Millised olid põhilised emotsioonid – pettumus, viha, nukrus? Või hoopis kergendus?

Kui tuli teade, et loosiüritus jääb ära ning et maikuus turniir toimuda ei saa, oli mul sisetunne, et turniiri ei toimu üldse. Seetõttu olin selleks juba valmis, kui teade lõpliku ärajäämise kohta saabus.

Kogu see protsess oli tegelikult ka minu jaoks väljakutse. Olen varem väiksemaid projekte teinud, aga midagi nii mastaapset veel mitte. Kogu töö iseloom oli selline, et osa asjadega puutusin üldse elus esimest korda kokku. Kui olime olukorras, kus loosiüritus oli ukse ees, oli selline tunne, et suur töö on nüüd ju tehtud – nüüd tuleb ainult kevad üle elada ja siis on tulemus käes. Alguses oli ikka pettumus ja tühi tunne – mis edasi? Samas ei ole ma kordagi mõelnud, et töö on päris tühja läinud: hakkame peagi uut turniiri taotlema ja olen üpris kindel, et millegi me ka saame. Saame selle korraldustiimi, need kontseptsioonid ja kõik muu uuesti tööle panna.

Mul on väga kahju ka kohalikest omavalitsustest, kes olid kõik valmis turniiri panustama. Kui eelmisel sügisel Lõuna-Eestis sõprusturniiri korraldasime, nägime, kui innukad ja koostöövalmis kõik sealsed asjaosalised olid. Seetõttu loodan, et kui saame mõne uue turniiri, võiks see toimuda sarnase kontseptsiooniga: üks keskus Põhja-Eestis ja üks Lõuna-Eestis.

Kõige rohkem kahju on tegelikult meie koondisest. Meie töö ja pettumus on tühised võrreldes sellega, mida poisid pidid turniiriks valmistumiseks tegema ja millist vaeva nägema. 

Julgen pakkuda, et turniiri ärajäämise teate järel olid sul vähemalt mõneks ajaks ikkagi käed-jalad vägagi tööd täis. Oli seda tööd rohkem, kui oleks olnud siis, kui kõik oleks tavapärases rütmis jätkunud?

Ei olnud. Kui näiteks loosiüritust ja sellega kaasnenud UEFA külaskäiku ette valmistades läks mul mitu päeva, et kõikide inimestega kokku leppida, kes kus olema peab, siis selle kõige tühistamine võttis vaid paar tundi. Pidin seda tegema muidugi kaks korda: ühe korra siis, kui oli selge, et turniir ei toimu esialgsel ajal, teine kord siis, kui sai selgeks, et seda ei toimu üldse.

Mida põnevat oleks Eesti jalgpallisõber turniiri eel, turniiri ajal näha saanud? Millised plaanid teil turniiri korraldamisega seotult olid, mis nüüd ära jäid?

Turniiri avamisel oleksime saanud näha näiteks 200 eliitrühmade rahvatantsijat, kes oleksid meile pakkunud toreda etteaste. See kõik oli juba töös, proovid olid kokku lepitud ja muusikaline seade töösse antud.

Kavatsesime igast võõrustajalinnast kaasata kohaliku saadiku, kes oleks avalikult kaasa rääkinud ja inimesi turniirile kutsunud. Rakverest oli näiteks oma nõusoleku andnud Tanel Padar, Otepääl Veikko Täär, Tartust Mika Keränen, Haapsalust Katrina Lehis. Kahju, et nemad ei saanud oma panust anda.

Jalgpalliliit on välja öelnud, et rahalises mõttes jäi EJL turniiri ärajäämise tõttu mitmesaja tuhande euroga miinusesse. Millised olid põhilised sektorid, kuhu raha juba kulus?

Väga palju raha panime väljakute ettevalmistuse peale. Esimesed hooldused said tehtud eelmise aasta kevadel, teised sügisel ning ka selle aasta kevadisteks hooldusteks olid materjalid juba tellitud. Õnneks see kõik päris raisku ei lähe, tänu sellele on mitu staadionit paremas seisukorras.

Teine suur, võibolla isegi suurem osa oli tööjõud, sest mitu inimest võeti turniiri pärast lisaks tööle. Inimeste panus on aga tegelikult muidugi hindamatu – paljud tegelesid ju turniiri korraldamisega oma põhitöö ja põhiülesannete kõrvalt.

Lugu ilmus maikuu Jalkas

Tekst: Raul Ojassaar

Foto: Jana Pipar