JALKA | Kui lähedale pääseb meedia meie koondistele välismaal?

Väliskomandeering on spordiajakirjanikele enamasti justkui kibemagus maius: ühest küljest on tore saada välja toimetuse tavarutiinist ja suhelda sportlastega näost näkku, samas ei pruugi reisidel kulgeda kõik nii libedalt, kui oleks vaja. Esmalt algab komandeeringu planeerimine ajakirjanikul sellest, kuidas võimalikult mõistlikult sihtkohta saada. Lisaks reisi eelarvele tuleb planeerida sedagi, et olla kohal õigel ajal – mängueelsete pressikonverentside ja treeningute ajaks. Ka kohapealne elu tuleb teha endal võimalikult loogiliseks, sest liiga suured vahemaad ööbimiskoha ja mängupaiga vahel võivad röövida palju väärtuslikku tööaega.

Eesti jalgpallikoondise tegemisi kajastavad ajakirjanikud on saanud rahvusmeeskonnaga reisidele sõita nii koos kui ka eraldi. Õhtulehes töötav Kaarel Täll meenutas oma kõige esimest koondisereisi Katarisse, kuhu ajakirjanikud sõitsid koondislastega külg külje kõrval.

„Kogu aja käisime igal pool mängijatega kaasas: sõitsime sama lennuga ja liikusime ringi koondisebussiga,“ rääkis Täll. „See oli omamoodi üllatav, sest ma ei teadnud noore reporterina, et asjad käivad nii, et istun lennukis Mart Poomi kõrval. Samas eks Katar oligi täiesti omamoodi kummaline ja eksootiline koht, mul oli vist isegi viisasse sisse kirjutatud, et olen koondise mängija!“

Kuidas reisitakse?
Samas selgitas Täll, et valikmängude ja maavõistluste puhul on reeglid erinevad: näiteks koondisega Maribori valikmängule Sloveeniaga lennati küll koos, sest tegemist oli jalgpalliliidu tšarterreisiga, kuid meeskond istus lennuki eesotsas, ülejäänud inimesed taga. Sellisel juhul on omavahelised kontaktid harvemad ja hea toon on jalgpallureid mitte tülitada.

Tälli sõnul on ajakirjanikud reise võtnud ette ka omal käel ehk enda leitud lennukite ja kohapealsete transpordivahenditega. Et reisimine oleks lihtsam, peetakse sageli ka omavahel aru, kuigi seda ei juhtu alati.

„Olen spordiajakirjanduses näinud mitut stiili ja mõnele inimesele lihtsalt meeldib olla salapärasem ja öelda, et ta ei tea, millal ja kuidas ta reisib, kuigi tegelikult on plaan paigas,“ nentis Täll. „Jalgpallis ma sellisel käitumisel mõtet ei näe.“

Ta lisas, et vutti kajastavate meeste ja naiste seas pole probleemi ühiselt reisida ja infot jagada. Seda enam, et staažikamad ajakirjanikud on rohkem kohti külastanud ning oskavad nooremaid kolleege õpetada, kus on kohapeal kõige paremad hotellid või söögikohad, kuidas võimalikult edukalt ringi liikuda ning kus võiks olla hea tööd teha või hiljem ka lõõgastuda, et koos üks kesvamärjuke juua.

„Sellist infot jagatakse hästi,“ tunnistas Täll. „Usun, et siin mängib suurt rolli meie riigi väiksus ja inimsuhete tähtsus.“

Kui jalgpalliajakirjanikud on reisiinfot jagades lahked, on teiste pallimängude puhul näha nii- ja naasugust käekirja. Aastaid Postimehes võrkpalli kajastanud Mariel Gregor sõnas, et volleajakirjanikud on saanud alaliidu lahke abiga alati reisida koondisega koos, kui on selleks soovi. Kuna aga sageli võib rahvusmeeskond turniirile või mängule sõita laagrist vms, siis on ette tulnud ka seda, et ajakirjanikud liiguvad omasoodu. Ning siis reisitakse tihti koos: sageli arutatakse plaanid enne läbi ja võetakse kohapeal liiklemiseks ühine rendiauto. Gregor meenutas sedagi, kuidas ta käis aastaid tagasi Delfi ajakirjaniku Märt Roosnaga Rumeenias, kus Roosna rendifirmast võetud autoga ühel ringteel vastu äärt sõitis.

„Autol olid mingisugused jooned peal, kuigi ega me ei teadnud, kas need olid enne meid või mitte,“ rääkis Gregor. „Läksime siis hilja õhtul supermarketisse, kust ostsime korrektoreid ja plastiliini, ning nikerdasime need jooned kinni!“

Korvpalliajakirjanik Ats Kuldkepp selgitas omakorda, et kossuajakirjanike seas üldiselt suurt ühist planeerimist pole. Korra on Kuldkepp sattunud reisima koos korvpallikoondisega, kui käidi Horvaatias, enamasti on ta aga liikunud omal käel. Samas ütles nii Postimehes kui ka Õhtulehes töötanud Kuldkepp sedagi, et korvpallis oleneb reisi planeerimine suuresti väljaandest, kus ajakirjanik ametis on. Tema sõnul on korvpalliliidu meediapartnerid – vanasti ERR, nüüdsel ajal Delfi – teistsuguses seisus, sest nende ajakirjanikud reisivad mängijatega samade lendudega ja ööbivad samades hotellis. Teiste väljaannete ajakirjanikel on oma reisi planeerimisega rohkem tegu.

Seda mitte ainult välismaale jõudmise mõttes, vaid ka kohapealset liiklemist arvesse võttes. Kuldkepp meenutas, et on võimaluse korral saanud küll alati ööbimiskoha ja saali vahet liikuda koondisebussiga, kuid seda vaid juhul, kui elukoht on koondisega samas kandis. Kuldkepp meenutas, kuidas Poolas käies läksid nad Ville Arikesega koos Google Mapsi kasutades koondise treeningut vaatama, kuid pidid selleks mitu kilomeetrit võsa vahel matkama: „Väga vale otsus.“

Neljanda Eesti pallimängukoondise ehk käsipallikoondise reisidel käinud siinkirjutaja teab käsipalli kohta rääkida, et samamoodi nagu kossuliidu meediapartnerid reisivad ka käsipalliliidu meediapartnerite hulka kuuluvad ajakirjanikud koos koondisega. Ühiselt tehakse kõik lennud, ööbitakse samas hotellis ja treeningutel käiakse ühise bussiga. Peale selle sõidetakse isegi mängupäevale samas bussis ehk ajakirjanikel on ka vahetult enne mängu võimalik näha, kuidas mehed kohtumiseks valmistuvad.

Nii korv-, võrk- kui ka käsipallis ei erine reeglid ajakirjanike ja sportlaste suhtlusel valikmängude ja tavaliste maavõistluste puhul.

Kuidas lugusid tehakse?
Reisimine on loomulikult vaid üks osa komandeeringust, sest kohale jõudes tuleb ju ka tööle hakata. Kui fänn või mõne väljaande lugeja võib arvata, et koondisemängule sõites on ajakirjaniku kohustus kajastada vaid kohapealset mängu, siis reaalsus on teistsugune. Komandeeringusse sõit tähendab suurepärast võimalust rääkida sportlastega näost näkku ning teha seeläbi eksklusiivsemaid lugusid.

„Nii lugejale kui ka ajakirjanikule endale on huvitavamad lood need, mis sünnivad kas lennujaamas oodates või hotellis rääkides,“ selgitas Mariel Gregor. „Head lood ei sünni nii, et helistad poolvõõrale inimesele, kes sind ei tunnegi ega taha sulle ennast niimoodi prauhti ju avada. Seepärast tulebki sellistel reisidel kaasas käia, et saad inimestega tuttavaks.“

Samamoodi nagu võrkpallikoondise puhul on ka käsipallikoondise tegemisi kajastavatel ajakirjanikel vaba voli teha komandeeringus lugusid igal ajal, mis mängijatele sobib. Alaliidu poolt keelde pole ja nii on mitugi siinkirjutaja lugu valminud lennujaamades, bussides või hotellide fuajeedes.
Korvpalliajakirjanik Ats Kuldkepp selgitas omakorda, et kossumeeste puhul kehtivad üldiselt samuti üsna vabad suhtlusreeglid. Erandiks oli 2015. aasta, mil Eesti rahvusmeeskond osales Lätis peetud EMil. Kuldkepp meenutas, et toona pandi keelud peale isegi tavalistele kontrollmängudele ja reisidele, kus koos käidi.

„Kui tahtsid kellegagi lennujaamas intervjuud teha, pidid esmalt mängijalt nõusoleku saama,“ selgitas Kuldkepp. „Seejärel pidid aga sama asja üle küsima ka korvpalliliidu kommunikatsioonijuhilt Aldo Maksimovilt. Frankfurdi lennujaamas tekkiski mul tobe olukord, kus pidime kaua ootama ja Kristjan Kangur oli otse minu kõrval, aga enne intervjuud pidin tükk aega Maksimovit telefoni teel taga ajama.“

Jalgpallist kirjutav Kaarel Täll rääkis vutimaailmas toimuvast nii palju, et üldiselt proovib Eesti Jalgpalli Liit hoida viimasel ajal ühtset joont ehk puhkeajal mehi tülitada ei lasta. Samas nentis Täll, et ilmselt proovitakse reeglite järgimise ja peamiselt pressikonverentside raames peetavate intervjuudega mängijaid kaitsta. Ta lisas, et ega jutud ühelgi ajakirjanikul rääkimata ei jää, kuid need tehakse väga konkreetse graafiku ja reeglite järgi.

„Päris nii ei ole, et lähed suvalisel hommikul Joonas Tamme ukse taha ja kukud koputama, et kuule, Jonn, mul on paar küsimust. Päris nii ikka ei saa,“ naeris Täll.

Eredaim mälestus
Enim kui võidud kipuvad meelde jääma valusad kaotused. Kaarel Täll sõnas, et tema jaoks oli kõige maailmamuutvam ja emotsionaalsem mäng võõrsilmatš Bosnia ja Hertsegoviina vastu. Ta meenutas, et rõhuva kurbuse tekkimisele aitasid kaasa paljud faktorid.

„Zenica linn oli rusuv ja igal pool jalutasid kodutud koerad, majad olid remontimata, inimesed suitsetasid kaubanduskeskustes riidelettide vahel, vihma sadas, Eesti kaotas mängu 0 : 5 ja lõpuks lasti Magnus Pehrsson ka lahti,“ rääkis Täll. „Mäletan ka seda, et enamiku mängijatega ei tahtnudki keegi intervjuusid teha, sest me nägime, kui kurvad nad on. Kõigil oli raske ja see ongi meelde jäänud.“

Ka võrkpalli kajastanud Mariel Gregor nentis, et kaotused jäävad sageli palju paremini meelde: „Olen olnud koondisega kaasas kõikide tähtsate võitude puhul – Euroopa liiga mängud jne –, aga kõige eredamalt on meeles EM-finaalturniiril Serbiale 2 : 3 kaotatud mäng. Pärast mängu oli ikka mitmel mehel pisar silmas ja see oli emotsionaalselt väga valus kaotus.“

Käsipallikoondisega neli aastat reisinud siinkirjutaja meenutab omakorda kõige eredama hetkena hoopis üht reisi, mis koondisele tõeliseks Kolgata teeks kujunes. Nimelt asusid käsipallurid mullu jaanuaris Kosovos võidetud EM-valikmängu järel koduteele, kuid lume tõttu tühistati reis Istanbuli. Pärast kümnetunnist ootamist selgus, et ka õhtune lend jääb ära, ja kojujõudmiseks tuli lumetormis leida buss, mis viiks koondise koos saatjatega järgmiseks hommikuks Makedooniasse, et sealt Skopje kaudu kodule lähemale pääseda.

Käsipallurite kannatused polnud aga sellega veel lõppenud, sest esmalt jäädi maanteel ummikusse avarii tõttu, hiljem selgus, et suverehvidega Kosovo sõiduvahendid ei olnud lumetormis sõitmiseks kõlblikud, ja nii parkis 30 veoautot väga kitsa maantee lihtsalt kinni. Hinge kinni hoides õnnestus eestlaste bussijuhil siiski suurte pingutuste tulemusel korraliku läbisõiduta maanteelt läbi murda, seejärel tuli veel mõnda aega oodata Makedoonia piiripunktis, kuid lõppude lõpuks jõudis delegatsioon siiski Skopjesse kohale. Kogu loo lõpetuseks võiks ju mõelda, et tegemist oli vaid ühe vahva reisiseiklusega, kuid kogu ettevõtmine ei olnud sugugi tore mängijatele, kes pidid Eestisse jõudma selleks, et mängida järgmisi EM-valikmänge.

***

Ajakirjanik koondise mängueelsel koosolekul
Vähemalt ühel ajakirjanikul on õnnestunud viibida Eesti jalgpallikoondise mängueelsel koosolekul. See juhtus 1994. aastal Los Angelese lähedal Fullertonis, kus Eesti kohtus USAga.

„Sain peatreener Roman Ubakiviga hästi läbi, võtsin julguse kokku ja küsisin, kas ma tohin mängueelsel koosolekul osaleda,“ meenutab Indrek Schwede. „Vastus tuli kiiresti ja oli jaatav. Eks ma end sissetungijana tundsin, aga luba oli olemas ja kasutasin võimaluse ära. Meelde on jäänud see, kuidas Ubakivi võttis ette Igor Prinsi ja käskis tal palli saades selle kohe ära sööta.

„Mida sa seal uurid?“ kõlas retooriline küsimus üle ruumi. „Seal pole midagi uurida! Kui palli saad, pane see kohe ette omadele!“

See oli vägev mäng. USA koondise algrivistusse kuulunud ja samal aastal Serie A klubisse Padova siirdunud punapäine kaitsja Alexi Lalas esitas enne mängu riigihümni ja saatis end elektrikitarril. Minul oli vaba voli seal liikuda ja sain oma seebikarbiga tema nina all tehtud korralikud pildid.“

Tekst: Kadi Parts
Foto: Jana Pipar/EJL

Lugu ilmus novembrikuu Jalkas