JALKA | Kuidas Aet Süvarist sai detektiivi asemel jalgpallistuudio nägu

Kui 1977. aastal sündinud Aet üles kasvas, ei olnud ta sugugi sporditüdruk. Küll proovis ta ema soovitusel nii iluvõimlemist kui ka ujumist, kuid neist esimest enda sõnul vihkas ja teist katsetades pidi esimeses trennis peaaegu ära uppuma. Tagantjärele mõtiskleb Süvari, et kui oleks olnud üks trenn, mis oleks võinud talle sobida, oleks see olnud just jalgpall, kus oleks saanud oma energiat kulutada. Jalgpallitrenni ta aga ei jõudnud, vaid keskendus hoopis loometööle.

„Ma võtsin raamatu ja hakkasin seda lihtsalt vihikusse ümber kirjutama,“ meenutab Süvari naerdes. „Mulle meeldis asju talletada.“

Kuigi huvi kirjutamise vastu oli suur, ei tahtnud ta saada kirjanikuks, vaid hoopis detektiiviks. Noorel tüdrukul oli märkmik täis kahtlusaluste nimekirju ja põhjuseid, miks keegi salapärane tundub. Detektiivi kombel nuhkimine meeldib Süvarile veel praegugi, sest enda sõnul on tal sageli hetki, kus tunneb, et lihtsalt peab midagi teada saama, ja siis tuleb minna selle kohta uurima ja puurima.

Tee sporditoimetusse

Elu läks aga nii, et ühel hetkel jäi detektiivitöö sinnapaika ja juba üheksa-aastaselt asus Süvari tegema kaastööd lastelehele Säde. Vanemaks saades jätkus kirjutamine mitmele ajalehele ja ajakirjale ning pärast keskkooli lõppu ei olnudki muud ideed, kui minna ajakirjandust õppima.

Enne spordivaldkonda jõudmist töötas Süvari aastaid Eesti Ekspressis ja käis Šotimaal magistriharidust omandamas, kuid sealne traditsioonides kinni ühiskond ei sobinud mässumeelsele neiule. Nii sai kirjutatud sõbranna Kristi Kirsbergile, kes oli toona Eesti Päevalehes. Arupärimise peale selgus, et EPLis on juhuslikult vaba spordireporteri koht, ja Süvari otsustas selle vastu võtta.

Aasta oli 2006 ja jalgpall oli juba mõned aastad varem võitnud Süvari südame. See juhtus 1999. aastal Kadrioru staadionil, kui Eesti mängis Tšehhiga. Varem jalgpalli lausa kerge põlgusega suhtunud Süvari meenutab, mis teda vaid kümneminutilise vaatamise järel siis ära võlus: „Sain korraga aru sellest kuulumise tundest. See on sama tunne, mis tekib laulupeol. Inimene ei pruugi olla laulja ega tohutu patrioot selles mõttes, et käib kogu aeg ringi, lipp peos, aga laulupeol sa saad aru, et sa kuulud kuskile. Jalgpall on samasugune: see on justkui kõigi oma.“

Kuigi vutiarmastus oli Süvaril juba olemas, ei kulgenud esimesed sammud sporditoimetajana sugugi kergelt, sest enamik teemasid olid võõrad. Süvari meenutab, et kui ta saadeti vaid kaks nädalat pärast tööleasumist ujumise EMile, oli kõik talle nagu pudru ja kapsad. Vaikselt, aga kindlalt hakkas Süvari spordiellu sisse elama ja sinna ta jäigi.

2014. aastaks oli Süvari juba ligi üheksa aastat Eesti Päevalehes kirjutanud, kui otsustas, et tahab proovida elu televisioonis. Üleminekut meenutades sõnab ta, et kõige raskem oli selle juures nüanss, mis vaevab teda siiani: inimestega ei saa pikalt rääkida, sest televisioonis on uudislõigud vaid paar minutit pikad.

„Ajalehes oli nii, et intervjueeritav tuli, istus maha ja said pikalt temaga rääkida,“ selgitab Süvari. „Sa said palju põnevat teada ja mitte ainult spordist, vaid ka inimesest endast. Sellest tunnen ma puudust.“

Varem on Süvari meedias välja öelnud, et teda häirib kriitika, sest ta võtab seda väga südamesse. Sellest rääkides ta nendib, et loomulikult on igal inimesel õigus oma arvamusele, kuid kas alati peab seda väljendama?

„Mina ju ei käi ringi ega ütle poemüüjatele või teistele, et kuule, sa ei meeldi mulle,“ selgitab Süvari oma mõttekäiku. „Kas alati peab oma arvamust avaldama lihtsalt seepärast, et sa seda teha saad?“

Mis ühendab Aet Süvarit ja Kersti Kaljulaidu?

Kuigi tal on kriitikaga raske leppida, pole kordagi pähe tulnud, et peaks kurjade sõnade tõttu ekraanilt lahkuma. Seda enam, et sageli öeldakse ka hästi. Süvari meenutab, et suvise MM-stuudio järel kirjutasid talle paljud inimesed, kellest 90% avaldas toetust. Ka tänaval astuti ligi ja kiideti, fännid on tahtnud Süvariga ka pilti teha. Ja kord astus talle Stockmanni kaubamajas ligi võõras tädi, kes teda kallistas.

„See oli muidugi kergelt imelik, aga läheb hinge ja on meeles,“ räägib Süvari. Väga positiivse tagasisidena teenis Süvari eelmise aasta lõpus ka ERRi aastapreemia, mis anti just jalgpallistuudio vedamise eest. Sellest rääkides jääb loo kangelanna tagasihoidlikuks ning kiidab kolleege ja selleks projektiks kokku pandud meeskonda, kellega üheskoos tehti valmis suurepärased saated.

Kuigi suurem osa jalgpallistuudio saadetest möödus Süvari taktikepi all, ei tulnud selline asjade käik päris ilma võitluseta. Süvari meenutab, et kui toimetuses hakati MMi jaoks plaane tegema, oli selge, et neljast jalgpalliajakirjanikust kolm – Alvar ja Tarmo Tiisler ning Kristjan Kalkun – võtavad enda kanda ülekannete kommenteerimise. Seda põhjusel, et Süvari pole kommenteerimise kunsti veel ära õppinud, ja nagu ta ise sõnab: võibolla on see asi, mida ta kunagi selgeks ei saa.

Nii jäigi justkui vaikimisi nõusolek, et kui mehed on kommenteerimisega hõivatud, jääb stuudiosaate juhtimine Süvari õlgadele. Siis aga juhtus midagi, mis sundis Süvari barrikaadidele. Ta meenutab: „Meie poistel tekkis idee, mis oli ilmselt täiesti siiras. Nad ütlesid nii: „Aet, sul on nii suur koormus, me aitame ka stuudiot teha!“ Vaat see oli koht, kus pidin end kehtestama, ja ütlesin, et ma ei lase stuudiot endalt ära võtta! Kui te tahate selle tegemises kaasa lüüa, siis palun väga, ma ei ole kade. Aga ärge tulge mind potitama ja ütlema, et mul on suur koormus ja seepärast tõttate appi. Mina tahan ka igapäevaselt MMi sees olla! Mina tahan ise stuudiosaateid teha! No ja kuna ma olen piisavalt kuri, siis ega poisid ei julenudki mulle vastu hakata!“

Nii saigi Süvarist peamine jalgpallistuudio nägu ja see läks paljudele korda. Ühe toreda episoodina meenutab ta, kuidas aastapreemia teenimise järel astus ligi kolleeg, kes sõnas, et tema kaks väikest tütart joonistasid terve suve kahte inimest: Aet Süvarit ja Kersti Kaljulaidu.

„See oli hästi suur kompliment,“ sõnab Süvari. „See on hea tunne, kui oled kellelegi eeskujuks.“

Kui eelmise suve suurprojekti lõpetuseks uurime, kuidas Süvari ise oma esitustega stuudios rahule jäi, jääb kõlama mõte, et eelkõige on oluline see, et teoks ei saanud tema suurim hirm.

„Loomulikult kartsin kriitikat, aga seda just selles mõttes, et meie ühiskond ei ole valmis selleks, et naine juhib sellist saadet,“ selgitab ta. „Kartsin, et pärast on ETV-l ja kogu kollektiivil halb tunne. Aga see hirm on alusetu: ühiskond oli ja on selleks valmis!“

**

Väike naine suurte meeste maailmas

Väikest kasvu Aet Süvari end pikemate meeste maailmas halvasti ei tunne.

„Ma ei lase end selle pärast ära suruda, et olen väike!“ põrutab Süvari enesekindlalt. Ta selgitab, et on lühikese kasvuga lapsest saadik harjunud ja seega pole see talle midagi uut. „Olin juba koolis väga väike. Vahel oli isegi nii, et klassi toodi nii-öelda ekskursioon, et lähme vaatame seda erakordselt väikest last.“

Oma 158sentimeetrist pikkust Süvari ei häbene ja ütleb, et kui intervjuud tehes on pika sportlase intervjueerimiseks vaja seista tooli peal, siis nii lihtsalt on. Ja kui jalgpallistuudiosse tuleb külla Marek Lemsalu, kellel on pikkust üle 190 sentimeetri, siis tuleb olla kaval ja külalisega lihtsalt maha istuda, mitte kõrvuti seista.

Mehiste meeste spordimaailmas ei häiri Süvarit seegi, et ta on naine valdkonnas, kus valdav osa kolleege on mehed. Ta selgitab, et kuigi nooremad meessportlased võivad temaga sageli rääkida veidi teisel toonil kui näiteks noorema meeskolleegi Alvar Tiisleriga, ei ole see tema tööd seganud: „Kui eesmärk on saada inimene südant puistama, siis võib see saada määravaks, aga kui sa pead kätte saama kvaliteetset infot või panema inimese rääkima konkreetsest mängust, siis ei ole vahet.“

Lugu ilmus aprillikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Brit Maria Tael