JALKA | minu 11 | Siim Kera

Jose Luis Chilavert
Tõrjub kõik pallid ja lööb kõik karistuslöögid. Kaks ühes. Keev nagu peiupoisi hobune, kuid usun, et tiimi koduväljakuks oleval Vastseliina gümnaasiumi staadionil kaikuv metsakohin rahustab paraguaylase maha.

Janek Meet
Kangelane minu lapsepõlvest, kui oli videomängus “FIFA: Road to World Cup 98” üks minu lemmik Eesti jalgpallur. Koos tema ja teiste tolleaegsete koondislastega veetsin mängukonsooli abiga päevi ja õhtuid ning tegime kõigile tuule alla.

Mauro Shampoo
Maailma halvima vutimeeskonna Ibise kunagine ründaja. Skooris kümne aasta jooksul korra. Sedagi 1 : 8 kaotusmängus. “Väga raske on väravat lüüa,” ütles brasiillane hiljem vabanduseks. Vot kui ilusti öeldud! Nimele vastavalt töötab juuksurina. Üks frisuurimeister kulub minu tiimi nagu kamm pähe!

Alexi Lalas
1994. aastal New York Timesi poolt heavy metal’i Ronald McDonaldiks tituleeritud Lalasel oli parimatel aegadel oivaline soeng ja veel võimsam habe. Kui Bora Milutinovic 1991. aastal USA koondise peatreeneriks sai, käskis ta Lalasel oma juuksed maha ajada. Seda ta tegi ning mingil kummalisel põhjusel on tal need juuksed siiani kuskil kotis alles.

Silvia Urgas
Eesti parim luuletaja/advokaat! On oma loovuse ja raamistikus püsimise komboga parim valik äärekaitsesse. Löök nagu Roberto Carlosel, kaitsetöö nagu tankil! Väike ja väle!

Piilupart Donald
Tutvustas Eesti publikule vutifänni elu juba 1992. aastal eesti keeles ilmuma hakanud Miki-Hiire koomiksiajakirja kolmandas numbris (!), kui vahtis loos “Jalgpallihaige” televiisorist munaveeretamist ja ajas sellega Daisyl kopsu üle maksa. JK Pardilinna pikaaegse toetaja plahvatusohtlik iseloom sobib keskväljale suurepäraselt. Talle meeldib teisi kiusata, kuid samas on ta vastupidises olukorras varmas vihast süttima. Minu vaimusilmas roykeane’lik jõhkardist tööloom.

Carlos Valderrama
Väärib kohta igas sümboolses koosseisus läbi aegade ainuüksi oma filigraanse juuksepahmaka pärast. See, et oskab paganama hästi jalgpalli mängida, on siinkohal teisejärguline.

Creedence Clearwater Couto
Maailmasse ei sünni kunagi parema nimega jalgpallurit. Põhiliselt Brasiilia madalamates liigades pallinud vutimehe vanemad olid nimelt suured USA rokkbändi Creedence Clearwater Revivali fännid. Ja mis näitab ema-isa armastust rohkem kui võsukesele pandud pikk ja lohisev nimi, mida ükski kohalik hääldada ei suuda?

Kristjan Tiirik
Lõuna-Euroopas sulgeksid kohalikud Tirka mängude ajal oma butiigid ja baarid ning sibaksid ummisjalu staadionile, et näha oma silmaga tüüpi, kes võib ka kõige tillukesema värvipliiatsi abil unustamatu pildi joonistada.

Anastassia Morkovkina
Eesti oma Messi. Ei vii kaitsjaid mitte ainult kohvile, vaid tervele Inglise hommikusöögile. Kui vastased muna ja peekoni vintsutamise lõpetanud, on Nastja ammu värava löönud. Iga kord, kui teda mängimas nägin, vahtisin vasikasilmadega – võimatu, et Eestis niivõrd elegantne palliguru on.

Anastasios Skalidis
Pole siiani kindel, kas tegemist on lihast ja luust inimesega või mitte. Eksisteeris videomängu “Championship Manager” 2001/02. hooaja versioonis 3.9.68, kus tõusis iga paganama kord noorest Kreeka nolgist tõeliseks superstaariks. Ühes oma meeldejäävaimas fiktiivses treenerikarjääris sain esiti Florast kinga, kuid seejärel liitusin madalamalt tasemelt esiliigasse välja pusinud Aseri Flexaga. Mõned hooajad edasi ja Skalidis küttis igal hooajal regulaarselt 50–60 väravat, Flexa nahutas Meistrite liigas mitu korda (!) kõiki vastaseid ja Aserisse ehitati 25 000 pealtvaatajat mahutav staadion. Legend!

Lugu ilmus detsembrikuu Jalkas