JALKA | Moskva madin: unustatud vastasseis rõhujate ja rahva vahel

Kuid Dinamo tegi oma vastukäigu 1945. aasta novembris. Nelja mängu kahe Inglise, ühe Šotimaa ja ühe Walesi klubi vahel käis vaatamas kokku 269 600 pealtvaatajat. Enne esimest mängu kirjutas venelaste treeningut jälginud Paul Irwin Sunday Expressis, et nad „on nii aeglased, et nende mõtlemist võib peaaegu kuulda“.^[i] Dinamo viigistas Chelsea vastu 3 : 3, võitis Cardiff City 10 : 1 ja Arsenali 4 : 3 ning viigistas Glasgow Rangersiga 2 : 2. Tulemuste hindamiseks peab teadma tausta: Dinamo oli 1945. aasta NSV Liidu meister. Inglismaal ja Šotimaal hooajal 1945/1946 meistrit ei selgitatud. Inglismaal mängiti niinimetatud põhja ja lõuna liigas, millest komplekteeriti järgmiseks hooajaks I ja II divisjon. Dinamoga mängu ajaks jagas Chelsea 13 vooru järel lõuna liigas 15 punktiga (võidu eest sai kaks punkti) 8.–11. kohta ja Arsenal seitsme punktiga 18.–19. kohta. Liidril Charlton Athleticul oli 22 punkti. Cardiff mängis nimetatud kahe liiga suhtes aste allpool: ühes neljast tsoonist koosnevas III liigas (kokku 42 klubi), kus ta oli oma piirkonnas 3. kohal. Rangers juhtis Šotimaa I divisjonis ehk meistriliigas.^[ii]

Dinamo triumf Suurbritannias

Hoolimata nendest detailidest oli see Nõukogude jalgpalli triumf. Cardiffi peatreener, endine Walesi koondise väravavaht Cyril Spiers ütles, et Dinamo on „parim meeskond, keda olen eales näinud... nad on masin ja mitte tavaline jalgpallimeeskond“.^[iii] Kohapeal umbusklikult käitunud ja korraldajatele ultimatiivselt oma 14 punktist koosneva nõudmiste paketi esitanud venelased kasutasid lisajõudusid teistest klubidest, aga seda tegid ka vastased. Arsenalil oli koguni kuus võõrast mängijat, teiste seas legendaarne Stanley Matthews Stoke’ist. Mäng Arsenaliga on tuntud kui udufarss: avavile ajal oli nähtavus peaaegu olematu. Arsenali paremsisemise Cliff Bastini versiooni kohaselt mängisid vastased teisel poolajal ligi 20 minutit 12 mehega, kui Vassili Trofimov vahetuse käigus väljakult ei lahkunudki.^[iv]Mängu vilistas Nikolai Latõšev, kes lubanud ühe värava inglastele lüüa suluseisust ja kellele Dinamo peatreener Mihhail Jakušin olevat öelnud, et see ei katkestaks mängu, kuniks venelased juhivad.^[v] Vene ajakirjanik Vadim Sinjavski väitis hiljem, et Arsenali peatreener George Allison olevat ise keeldunud mängu ärajätmisest, kuna publik oli piletite eest maksnud ja kihlveokontorites olid tehingud sõlmitud. Allison protestis selle peale Inglismaa jalgpalliliidu ja välisministeeriumi abil, mille kaudu saabus venelastelt info, et Sinjavski on vallandatud, kuid kümme aastat hiljem oli ta koos Dinamoga taas Inglismaal.^[vi]

Igatahes lisas turnee võimutruu kuvandiga Dinamole kõvasti prestiiži, mida tsementeeris lõppenud võidukas maailmasõda ja milles oli suur roll sõja- ja spordireporteril Sinjavskil – just tema raadiohääl, mis oli rahvale tuttav kolm aastat varem toimunud võidukast Stalingradi lahingust, tõi Nõukogude inimesteni ka Dinamo edu Suurbritannias.

Spartak – fännikultuuri looja

Kõige enam seostas rahvas võiduka ilmasõjaga siiski Moskva CSKA meeskonda, mis tõusis Dinamo kõrval jõuliselt esile. Spartakit olid Stalini terror ja sõda enim kahjustanud ja taastumiseks läks aega. Nimetatud kolm jagasid aastatel 1945–1959 omavahel kõik 15 meistritiitlit: Dinamo kuus, CSKA viis, Spartak neli. Kuuekümnendatel tõusid esile teiste liiduvabariikide klubid, eelkõige Kiievi ja Tbilisi Dinamo, ning jalgpalli raskuskese liikus Moskvast perifeeriasse. Koondisele olid kuuekümnendad edukaimad riigi ajaloos. Seitsmekümnendail järgnes koondise tulemuste ja taseme allakäik ja see tähendas ka huvilangust koduste meistrivõistluste vastu, kus troonile tõusis ukrainlaste uhkus Kiievi Dinamo. Need asjaolud hakkasid vähendama Spartaki–Dinamo madina tähtsust.

Selle taustal lõi välja kahe kange erinev fännibaas. Kui Spartak 1976. aastal meistrisarjast välja kukkus, olid tribüünid täis ka esiliigamängude ajal, mis on haruldane isegi maailma ulatuses. Klubi tõusis kõrgliigasse tagasi juba 1978. aastaks ja järgmisel krooniti meistriks. Esiliigasse kukkumine tuli klubile kasuks: 1977. aastal kutsuti peatreeneriks varem Dinamos mänginud ja seda juhendanud Konstantin Beskov, kes alustas muu hulgas talentide otsimisega üle riigi. Kuid veelgi tähelepanuväärsem oli juba mainitud fännide konsolideerumine. Võib öelda, et Spartakist algas nõukogude fännikultuur. Just nemad algatasid kombe hakata käima välismängudel, kus kujunesid välja lööklaused ja laulud, millest mõned vastandusid isegi nõukogude võimule. Üheks tuntumaks võimude talutud löökhõikeks sai „Spartak – eta ja, Spartak – eta mõ, Spartak – eta lutššije ljudi stranõ!“ (Spartak – see olen mina, Spartak – see oled sina, Spartak – see on riigi parimad inimesed – toim.). Spartaki fänni Juri Mihhailovi ilmselt liialdatud kinnitusel kandis tema koolis 1979. aastal 90% õpilastest Spartaki salli, mille oli koonud ema või vanaema. Sellega tuldi kooli, see peideti õpetajate eest ja sellega mindi koju tagasi. Sallide tegemiseks kasutati isegi NSV Liidu lippu ja pioneerirätti.^[vii]

Organiseeritud fännirühmad tekkisid 1970. aastate teisel poolel ka teiste Moskva meeskondade juurde. Üksteiselt hakati pihta panema sümboleid. Samas oli Spartaki ülekaal linnas sedavõrd suur, et Dinamo ja CSKA moodustasid 1980ndate alguses liidu punavalgete vastu. Välismängudele sõitis siiski suhteliselt vähe fänne: 1980. aastate lõpus käis nendel umbes 100 Spartaki, aga vaid 10–15 Dinamo ja CSKA fänni.^[viii]

Spartaki kõrgliigast pudenemise aastal (1976) tuli Dinamo viimast korda riigi meistriks. Mõistagi pole see aidanud suurendada fännibaasi või klubi populaarsust. Kui meeskonda ähvardas 2006. aastal nüüd juba Venemaa meistriliigast väljakukkumine, rullisid fännid pärast ilmetut mängu lahti mängijatele suunatud loosungi „Meie tuleme esiliiga mängudele, aga kas teie ka?“.^[ix]Dinamo kukkus meistrisarjast välja kümme aastat hiljem – esimest korda alates üleriigilise liiga loomisest (1936) –, kuid oli 2018. aastal kõrgseltskonnas tagasi.

Dinamo ärakukkumise tõttu on tema vastasseisu Spartakiga nimetatud ka unustatud madinaks ja Moskva suurimaks derbiks on kujunenud Spartaki ja CSKA mängud, mille kohta Spartaki poolkaitsja Deniss Bojarintsev 2006. aastal naljatles: „Lepingus on isegi eraldi punkt selle kohta, et oleme kohustatud neid võitma.“^[x] 

Unustatud vastasseisu kaemas

Jalka käis Moskva madinat vaatamas eelmise aasta 3. augustil ja nagu lugejale harjumuspärane, oli kaaslaseks jalgpallirändur Antti Kask. Allakirjutanu kasutas ära oma tutvust Mihhail Zahharoviga, kes on abielus Igor Netto tütre Irinaga^[xi] ja tegev Spartaki klubi juures, ning me saime rinda pressikaardid. Sealjuures korraldas Spartaki staadionituuride ja muuseumi direktor Aleksei Matvejev meile paaritunnise ekskursiooni oma valdustes. Muu hulgas viskasime pilgu peale ühele Spartaki staadioni loožile, kus käis MMi ajal Diego Maradona. Loožides on 12 kohta, mis maksavad Spartaki mängudel 7,5–9 miljonit rubla (108 000 – 130 000 eurot) hooaja kohta.

Matvejev tutvustas end kohe kui inimest, keda huvitab jalgpalliajalugu, aga ta suutis meid paaril korral pahviks lüüa: nagu muuseas puistas ta korraga oma juttu meie legendaarse väravavahi Evald Tipneri! Kui seisime Otkrõtije Arena ühe värava taga, kus asuvad klubi asutajate vendade Starostinide pronkskujud, tõi Matvejev mingi võrdluse käigus sujuvalt mängu Arnold Pihlaku, kes mängis esimese eestlasena eelmise sajandi kahekümnendatel Euroopa tipp-profiklubis Viini Austrias. Meie imestuse peale reageeris mees pisut häiritult: „Aga ma ju ütlesin, et mind huvitab jalgpalliajalugu!“

Muuseumis on ka ajakirja Jalka 2012. aasta number, kus tutvustatakse eestikeelsele lugejale Igor Netto lugu. Kinkisin neile ka Jalka, kus on selle loo järg. Muuseum on tehnoloogia viimane sõna. Puutetundlikud polnud üksnes ekraanid, millega on silm tänapäeva maailmas harjunud, vaid ka pealtnäha tavaline klaas, mille all olid Spartaki vanad mängukavad – näpuga klaasil vedades oli võimalik keerata mängukava lehekülgi, mis projitseerusid kava peale. Üks meeldejääv tõmbenumber oli võimalus koostada ekraanil oma Spartaki kõigi aegade sümboolne koosseis (eri positsioonide valik oli ette antud) ja võrrelda seda kõigi muuseumikülastajate ühistulemusega. Muuseumi pärlid olid Igor Netto Euroopa meistrivõistluste (1960) ja olümpiamängude (1956) kaptenina võidetud kuldmedalid. Kui olime Matvejevi asjatundlike seletuste saatel kõigele ringi peale teinud ning küsisime mõne ägedama väljapaneku ja nende tehnoloogilise lahenduse idee kohta, lausus mees, et on kõik ise välja mõelnud. Müts maha!

Kuna meie Moskva-reis kätkes endast kõigi viie (ka CSKA, Torpedo, Lokomotiv) suure klubi kodustaadionite külastust ja sealjuures käisime vaatamas esiliiga mängu Moskva Torpedo – FK Armavir, kogunes muljeid nii palju, et mängust endast jäi meelde vähe. Nagu kogesin juba Belgradi madina loos (Jalka 2/2020), ei mäletanud ma isegi tulemust, mille pidin internetist üle vaatama – 0 : 0. Kõige paremini annab Spartaki–Dinamo madina kuvandist pildi asjaolu, et 45 360 inimest mahutavale Otkrõtije Arenale oli seda „unustatud derbit“ tulnud vaatama 34 389 pealtvaatajat. Moskvas elab 13 miljonit, koos eeslinnadega hinnangute kohaselt 17 miljonit inimest, aga igipõlisele vastasseisule leiab tee vaid kaks ja pool A. Le Coq Arena täit huvilist!

Aga mängu algus oli siiski vägev: kuna klubi legendil Fjodor Tšerenkovil (1959–2014) oli nädal tagasi olnud sünniaastapäev, näidati ekraanil tema mänge ja kuulati temaga tehtud intervjuud. Netto (Spartakis 1949–1966) kõrval on Tšerenkov (1977–1990, 1991–1993) klubi ühe ajastu sümbol. Tema skulptuuri kõrval Otkrõtije Arenal on lihtne tekst: „Rahvajalgpallur Fjodor Tšerenkovile.“ [FOTO TŠERENKOV.jpg]

 Muidugi käisid ekraanilt läbi Starostinid. Põhjapoolsel otsatribüünil kõrgus tohutumõõtmeline, murult kuni kõrgeimate tribüünideni ulatuv võrk, millel Spartaki mundris musklimees koos hirmuäratava buldogiga ja saateks tekst „Pureda kõiki!“. Kui mäng algas, võeti suur atraktsioon maha ja selle asemel rulliti lahti loosung „Näen sageli hirmu mind vaatavates silmades“. Dinamo fännid vastasid hulga rahumeelsema ja endassevaatava loosungiga „Oled meie elu, meie sinu hääl“.

Tribüünidel lehvis Spartacuse, Nikolai Starostini ja kunagise kultusväravavahi Rinat Dassajevi näopildiga lippe. Otsisin, kuid ei leidnud kuulsat Starostini pildiga loosungit, millel tekst „Ta näeb kõike“. Sellest idee saanud Dinamo pettunud fännid suunasid ühel kehval hooajal oma mängijate poole Lavrenti Beria sadistliku silmavaate kirjaga „Ta näeb kõike“.

Robert Edelman on teraselt märkinud, et Spartak on olnud edukas liberalismiaastatel, pidades silmas Stalini surma järgse sula aastaid, kuid ta on lisanud, et tegemist võib olla ka kokkusattumusega. Aga kui laiendame liberalismiajastu NSV Liidu lagunemisele järgnenud perioodile, saab öeldu veelgi kinnitust: alates 1992. aastast on Spartakil kümme ja Dinamol null meistritiitlit. Kokku on Spartakil 22 meistrikulda (NSV Liidu ajal 12) ja 13 (12) karikavõitu. Dinamol vaid 11 (11) ja 7 (6). Eriti NSV Liidu aegne statistika näitab, et päris tõrjutud Spartak siiski polnud, arvestades ka tema toetajaid riigi kõrgemast juhtkonnast ja asjaolu, et riigikorra muutmine polnud plaanis ka kõige tulisematel fännidel. Spartaki mängijad olid need, kes kurtsid värskelt ametisse astunud, KGB-taustaga presidendile Vladimir Putinile, et Venemaa sõnadeta hümn viib „moraalikaotuse ja vormilanguseni“, ning 2000. aastal sai riik endale NSV Liidu hümni.^[xii]Kuid ühe vahva vimka viskas Spartaki vastuolulisse suhtumisse NSV Liitu Lenini ordeni kavaler, Siberisse küüditatud Nikolai Starostin ometi: ta sündis enne (26.02.1902) ja suri pärast (17.02.1996) NSV Liidu sündi ja lagunemist.

***

Nägu vastu nägu: Spartak–Dinamo

Raamatu „Spartak Moskva Dinamo“ andmeil kohtusid Spartak ja Dinamo NSV Liidu meistrivõistlustel 99 korda: Spartak võitis 28, Dinamo 32 ja viiki jäi 39 mängu. Samad andmed on Vikipeedias, millele toetub ka ülejäänud statistika allolevas tabelis, kus on eraldi välja toodud NSV Liidu ja Venemaa meistrivõistluste ning karikavõistluste bilanss. Muu alla kuuluvad mängud eri turniiridel, aga ka Moskva meistrivõistlustel. Kokku on mängitud 206 korral, millest on Spartakil 74 ja Dinamol 61 võitu. 71 mängu on lõppenud viigiga.

***

Moskva madin 1936–2020

 

Võistlus          Riik                       Mängud      Spartak   Viik     Dinamo

Kõrgliiga         NSVL                    99              28           39        32

Kõrgliiga         Venemaa              53              26           18          9

Karikas           NSVL                    11               6             2          3

Karikas           Venemaa                3               1             0          2

Muu               NSVL/Venemaa      39              12           12        15

Kokku            NSVL/Venemaa     205              73           71        61

***

Publik ja kodustaadion

Dinamo staadion ehitati 1928. aastal ja seal peeti spordibaaside vähesuse tõttu kõik olulisemad kohtumised, ka teiste meeskondade omad. Kui 1956. aastal valmis Lužniki, kolisid kõik tähtsamad mängud sinna (ka Dinamo kodumängud Spartakiga). Alates 1968. aastast hakkas Dinamo eelkõige publiku vähenenud huvi tõttu võõrustama Spartakit oma staadionil, kuna Spartaki koduväljakuks jäi Lužniki. Spartak sai endale päris oma kodu (Otkrõtije Arena) alles 2014. aastal seoses 2018. aastal Venemaal korraldatud MMiga.

Vikipeedia toob kahe rivaali rekordpublikuks Lužnikis peetud mängu 1959. aastal, kui meistriliiga raames oli tribüünidel 106 000 pealtvaatajat, ja madalaim number oli sealsamas Lužnikis 1976. aastal 3500. Raamat „Spartak Moskva Dinamo“ annab samadele mängudele arvudeks 102 000 ja 3500. Raamatu järgi oli rekordpublikuks 104 000 kolmel korral (1960, 1962, 1964). Pärast Lužniki valmimist 1956. aastal oli üle 100 000 huvilise tribüünidel üheksal aastal järjest (kuni 1964) ja sealt edasi vaid korra: 1967.

Lugu ilmus juunikuu Jalkas

Tekst ja foto: Indrek Schwede