JALKA | Napoli jumal, kes valitses maailma

Tehniliste viperuste tõttu olen saanud seda filmi vaadata vaid esimesed 45 ja viimased viis minutit, aga algusest peale polnudki mu eesmärk kirjutada arvustust. Sihiks oli saada filmist tõuge, et kirjutada eelmise sajandi ühest vastuolulisemast ja ilmselt kõigi aegade parimast jalgpallurist.

Oluliste auhindadega pärjatud režissöör Asif Kapadia („Senna“, 2010, F1 piloodist Ayrton Sennast; „Amy“, 2015, lauljatar Amy Winehouse’ist) ja tema meeskond vaatasid läbi 500 tundi avalikkusele seni tundmatut filmimaterjali, sealhulgas Maradona oma arhiivi. Hulga materjali oli kogunud produtsent Paul Martin, kes oligi filmi idee taga. Väga väärtuslikke kaadreid saadi Maradona eluaegselt sõbralt ja esimeselt agendilt Jorge Cyterszpilerilt, kes palkas juba 1980. aastate alguses kaks kaamerameest, et dokumenteerida Maradona elu. Nii filmiti sadu tunde Maradona tegemisi alates hooajast 1981/1982 kuni tema Napoli aastateni, kuni Maradona loobus Cyterszpileri teenetest.

Filmimeeskond pääses ligi ka Maradona endisele abikaasale Claudia Villafanele, kes oli seni keeldunud osalemast mistahes Maradonaga seotud projektides, ning sai temalt samuti filmimaterjali. Kuus kuud pidid nad aga moosima Cristiana Sinagrat, kellega on Maradonal ühine poeg, keda superstaar aastakümneid maha salgas. Väärtuslikke kaadreid saadi ka Napoli ultrate juhilt Gennaro Montuorilt, kes suhtles Maradonaga lähedalt ja viibis muu hulgas meeskonna riietusruumis, kui 1987. aastal võideti Itaalia meistritiitel.

Tänu nendele varastele kaadritele hõlmab film sisuliselt kogu Maradona elu: lapsepõlv, maailmarekordiliste üleminekutasudega klubivahetused (Boca Juniorsist Barcelonasse ja sealt Napolisse), neljade MM-võistluste kogu dramaatika (käega löödud ja imelise triblingu tulemusena löödud väravad inglastele, diskvalifitseerimine dopingu tarvitamise pärast jpm), eraelu ja muidugi tema hullumeelne Napoli-periood, mis kätkes ka sidemeid kohaliku maffiaga.

Napoli oli erakordne valik. Ta saabus meeskonda, mis polnud võitnud ainsatki Itaalia meistritiitlit ja oli eelmisel hooajal meistrisarja 16 satsi seas 12. kohal. See oli keskpärane meeskond sellel hetkel maailma kõige tugevamas liigas Serie A-s. Maradona esimesel hooajal (1984/1985) tõusis meeskond kaheksandaks. Veel aastake hiljem kolmandaks ning krooniti 1987. aastal Itaalia meistriks. Järgneval kahel aastal oldi teised ja 1990. aastal jälle meistrid.

Mõeldes maailma kõige suuremate meistrite peale, on raske ette kujutada, kes neist suutnuks Napoli-suguse keskpärase meeskonna tassida sisuliselt üksinda maailma tugevaima liiga meistriks. Seda sai teha üksnes keskväljamängija ja seepärast langevad jalgpallikuningaks peetav Pele ja Cristiano Ronaldo kohe välja – nad saanuks liiga vähe palli. Johan Cruyff? Aga tema tugevus seisnes heas mängujuhtimises, mis tähendas, et ka kaaslased pidid olema tasemel. Mis kasu on headest söötudest keskväljakul, kui edasine rünnak ikkagi takerdub? Alfredo di Stefano? Võibolla. Aga temagi mängis Madridi Realis ja samamoodi nagu teiste staaride puhul puudub meil võrdlusmaterjal selle kohta, mida suutnuks mees keskpärases klubis. Lionel Messi? Olukorras, kus ta on terve elu mänginud Barcelonas ehk parimatest parimate keskel, puudub igasugune ettekujutus, kuidas saaks ta hakkama teistsuguses keskkonnas, ja kui võtta arvesse koondises näidatu, ei olnud Maradona suutlikkus mitte ainult muljetavaldavam, vaid ka resultatiivsem. (Tehkem mõtteeksperiment ja kujutlegem, et Messi siirdub sügisel näiteks Crystal Palace’i, Udinesesse või Mainzi – kõik tänavu oma riigi 12. meeskonnad. Superstaare juurde ei osteta. Kas kolme aastaga meistriks?)

Sama kehtib koondisejalgpallis. Maradona kohta võime kujundlikus keeles öelda, et 1986. aasta MM-tiitli võitis ta Argentiinale üksi. Pele panus Brasiilia kolme MM-tiitlisse oli kindlasti väiksem. Cruyffi ja Messi tee peatus finaalis.

Napoli jumal

Kuid tagasi Napoli juurde. See linn ja selle jalgpallihullus üllatas isegi Maradonat, kes tõdes: see on linn, mis elab pühapäevast pühapäevani (mänguvoorust mänguvooruni). Itaalia jalgpallis võimendus riigi rikka põhjaosa ja vaese lõuna konflikt. Eriti terav oli vastasseis väljakul eduka Torino Juventusega. Põhjas võeti Napolit vastu mõnitavate tribüüniloosungitega, milles nimetati lõunast pärit inimesi alaarenenuks. Sooviti, et Vesuuvi vulkaan uuesti purskaks ja Napoli linna enda alla mataks, napollasi tervitati tsivilisatsiooni saabumise puhul ja filmis kõlas ka üleskutse „peske end tulega!“. Maradona maandus keset armastust ja vihkamist.

Kahe esimese hooajaga teenis klubi piletimüügist rohkem kui varasema 24-ga kokku. Kui Napoli koos Maradonaga Juventusest jagu sai, minestas tribüünil viis inimest ja kaks said südameataki. Napoli oli tõusnud ja jõukale põhjale koha kätte näidanud. 10. mail 1987 kohtus Napoli Fiorentinaga ning vajas tiitlivõiduks vähemalt viiki. Mängu ajal oli linn vaikne nagu haud. Antropoloog Amalia Signorelli kirjutas, et „Euroopa kärarikkaim, ülerahvastatuim ja kõige kaootilisem linn oli mahajäetud“.

Pärast 1 : 1 tulemusega lõppenud matši lakkas linn administratiivselt toimimast. Rahvas valgus tänavatele ja järgnes terve nädala kestev karneval. Järgmisel päeval ei läinud keegi tööle. Sellist rõõmupidu polnud linlased kogenud pärast II maailmasõja lõppu. Liiklus peatati ja inimesed tantsisid blokeeritud busside katustel. Kõikjal Napoli lipud ja laul. Suur täispuhutav võidukarikas kinnitati Dante monumendile. Inimesed korraldasid tänavatele tõstetud laudade taga spontaanseid piknikke, milles võis osaleda iga mööduja. Linlaste vahelt olid kadunud vanuse ja ühiskondliku staatuse põhjal tekkinud piirid. Linna surnuaiale oli kellegi käsi maalinud teksti: „Te ei tea, millest te ilma jääte!“

John Foot kirjutab raamatus „Calcio. Itaalia jalgpalli ajalugu“: „Napoli võit oli võimalus kätte maksta selle eest, et linna oli aastaid käsitletud kui vaeste linna, mis on täis varganägusid.“

Korraldati teatraalseid Põhja-Itaalia tippklubide matuseid. Maradona ajastul anti tuhandetele lastele tema nimi (tüdrukute puhul Diega) ja ühes regioonis oli see hulk koguni neljandik vastsündinuist.  Lapsevanemad palusid temalt kollektiivselt õnnistust ja ristiisaks hakkamist. Maradona – kes nimetas end Napoli pojaks ja tiitlivõitu tähtsamaks kui MM-kulda – nimi anti linna tänavatele ja linnaasumitele. Majadele ilmusid hiigeljoonistused Maradona kujutisega.

Maradona, kellele see võit võlgneti, tõusis jumala staatusesse. Väidetavalt oli 20 000 kohalike valimiste sedelit rikutud, kuna neile oli kirjutatud „Elagu Maradona!“.

Maradona staatus Napolis oli nii oluline, et kui 1990. aastal kohtusid selles linnas MM-poolfinaalis Itaalia ja Argentiina, söandas ta paluda publiku toetust Argentiinale: „Mind ärritab, et nüüd paluvad kõik Napoli elanikel olla itaallased ja toetada oma rahvusmeeskonda.“ Maradona tuletas napollastele meelde, et neid on igapäevaselt koheldud kui alaväärtuslikke inimesi, ja tõotas veelkordset kättemaksu Napoli eest. Tema üleskutse lõhestas kohalikud fännid. Kuid kõlama jäid siiski sellised fraasid nagu „Diego on meie südametes, Itaalia meie hüüetes“. Ühtlasi vastati Maradonale, et teda küll armastatakse, kuid nende kodumaa on siiski Itaalia. Kui kaamera hümnide ajal üle mängijate nägude libises ja Argentiina hümni ajal vilistati ja hüüti, võis pettunud Maradona huulilt lugeda „Hoorapojad“.

Maradona ja Messi

1986. aasta MMil lõi Maradona veerandfinaalis Inglismaa vastu kaks väravat, mis on tõusnud sümboli tasandile. Kõigepealt käega löödud koll, mida mees ise visalt eitas, kinnitades, et lõi selle „peaga ja Jumala käega“. Selle värava pärast teda vihatakse. Teine tabamus sündis üle poole platsi aset leidnud pika triblingu järel, mida peetakse meistriteoseks. See on diegoal ja sellepärast teda armastatakse. Selle värava üks tabavamaid iseloomustusi pärineb Brian Glanville’ilt, kelle sõnul oli värav „nii ebatavaline, nii romantiline, nagu löönuks selle mõni hoovijalgpalli kangelane“. Kuid Jumala käega löödud värava puhul peab arvestama niinimetatud Falklandi faktorit, nagu Jimmy Burns seda oma raamatus „Jumala käsi. Diego Maradona elu“ on nimetanud. Argentiina jäi 1982. aastal toimunud Falklandi (Malviini) saarte kümnenädalases sõjas kaotajaks ja Suurbritannia säilitas selle ülemereterritooriumi. Käega löödud värav oli Maradona kättemaks alandava kaotuse eest. Ja teisest perspektiivist: kes jalgpalluritest üldse tunnistaks üles käega löödud värava?

Rwany Sibaja ja Charles Parrish kirjutavad (Soccer & Society 5/2014), et Argentiina rahvusidentiteedi on loonud 1920. aastate spordiajakirjandus. Maradona sobib erinevalt Di Stefanost ja Messist, kes ei räägi kaasa identiteediloomes, sellesse suurepäraselt. Esiteks on Messi pärit peaaegu keskklassist, teiseks pole ta ilma teinud Argentiina liigas, kolmandaks pole ta suutnud midagi võita koondisega ja neljandaks on tal topeltkodakondsus. Ja kõige tähtsamaks peavad autorid asjaolu, et Messil pole ette näidata dramaatilist lugu, kuidas ühiskonna põhjast tõusta jõukate sekka, tal puudub side töölisklassiga. Messi ei ole pibe.

Pibe tähendab jalgpallis erakordse loomingulisusega siiralt oma tundeid väljendavat ja distsiplineerimatut poisikest, kes ei saa kunagi täiskasvanuks, kes suudab rasketel hetkedel pakkuda ootamatuid, vastaseid naelutavaid ja publikut võluvaid lahendusi. Pibe vastandub kõigele kalkuleeritule ja ratsionaalsele, pibe ei saa olla kaitsemängija. Pibe olemusse on sisse kirjutatud teatud pahelisus. Argentiina jalgpalli suurim pibe on kahtlemata Maradona, keda argentiinlased tajuvad rahvusliku iseloomu kehastusena. Kui vihkad Maradonat, vihkad iseend.

Aga kes siis ikkagi on maailma kõigi aegade parim jalgpallur (vaata ka kõrvallugu)? Olen ise vaimustunud Johan Cruyffi tegudest 1974. aasta MMil ja veendunud rojalistina tunnistan Pele kuningastaatust, aga pean iseendale tunnistama, et parim on vist ikkagi Maradona. Seletus on suuresti eelnevas tekstis kirjas.

Linastuv film on kindlasti kasulik vaadata ka neil vutihuvilistel, kelle kangelased on nende nooruse tõttu kujundanud tänapäev. Maradonast võib saada jumal nendegi silmis.

**

20. sajandi parim mängija

FIFA tegi sajandivahetusel internetihääletuse 20. sajandi parima selgitamiseks. Maradona kogus 53,5 protsenti häältest ja Pele teisena 18,53%. Olgu selle vahekorraga kuidas on, aga tulemuste nihestatust näitas neile järgnenute rida: Eusebio, Roberto Baggio, Romario, Marco Van Basten. Nimekiri oli selgelt kaasaja poole kaldu. FIFA otsustas seepeale teha küsitluse oma ametnike, ajakirjanike ja treenerite vahel ning sai järjestuseks tunduvalt adekvaatsema: Pele 72,75, di Stefano 9,75, Maradona 6, Franz Beckenbauer 2,5 ning Cruyff ja George Best 2%.

Rahvusvahelise jalgpalliajaloo- ja statistika liidu küsitlus oma liikmete vahel andis tulemuseks järgmise: Pele 1705, Cruyff 1303, Beckenbauer 1228, Maradona 1215, di Stefano 1214, Ferenc Puskas 810.

Lugu ilmus juulikuu Jalkas

Tekst: Indrek Schwede

Pildil Napoli jumal väljakule jooksmas
Foto: Hea Film