JALKA | Raul Ojassaar | Kui kaugele oleme nõus võidu nimel minema?

Osa Reali fänne pidas Valverdet kangelaseks, suur osa Atlético poolehoidjaid aga ilusa mängu rüvetajaks. Kummal leeril on õigus?

Segasele olukorrale valas õli tulle veel omapärane tõsiasi: uruguaylane ise tunnistas kohtumise järel, et ei oleks pidanud niimoodi käituma, Atlético peatreener Diego Simeone aga tõdes, et Valverde tegi väljakul seda, mida ta pidigi tegema. Paistab, et sääraste sihilike vigade puhul jookseb tunnetuslik eetiline piir jalgpallisõprade seltskonnas läbi kuskilt keskelt: osa hinnangul on see ausa mängu põhimõtete räige rikkumine, teised leiavad, et tegu on lihtsalt jalgpallireeglite osava enda kasuks ärakasutamisega.

Inglise keeles on sellise tegutsemise kohta hea termin, millel täpne eestikeelne vaste paraku puudub: gamesmanship. Mõnes mõttes on tegu spordimehelikkuse vastandiga – gamesmanship’i põhimõtete järgi käituv sportlane teeb (lubatu piires) kõik selleks, et võita, spordimehelikkuse põhimõtteid järgiv sportlane seab konfliktisituatsioonis aga esikohale ausa mängu printsiibid.

Kui eeltoodud Valverde näide on pigem ekstreemne ja läheb ühte patta näiteks Luis Suáreze legendaarse rusikatõrjega 2010. aasta MMi veerandfinaalis, siis tegelikult saab gamesmanship’i jälgida sisuliselt igas vutimängus igal tasemel, tavaliselt lihtsalt pisut väiksemas mahus. Kes jalgpalluritest poleks eduseisus palli audist mängu panekuga pisut viivitanud? Vastase karistuslöögi korral palli ette seisnud, et vastased ei saaks trahvilööki kiirelt mängu panna? Kohtunikult küljeauti oma võistkonna kasuks nõudnud, sisimas teades, et tegelikult peaks mänguõigus vastasele minema? Selliseid näiteid saab tuua veel ja veel.

Võistlussporti tehes olen ise alati teatud määral gamesmanship’i võtteid kasutanud – ma ei taha lihtsalt mängida, tahan võita! Seetõttu olen alati salamisi Suáreze ja Valverde masti tegusid fännanud, sest saan aru, et teeksin ise platsil ilmselt samamoodi. Samal ajal saan aru ka nendest, kellele on tegu vastuvõetamatu käitumisega – ma lihtsalt ei pea selle seisukohaga nõustuma. Minu jaoks on tegu hingestatuse, mängutarkuse ja potentsiaali maksimeerimisega, nende jaoks ebaeetiliste võtetega.

Kuidas pääseda vastasmängija kõrvade vahele?

Jäägu aga reeglite ärakasutamine praegu tagaplaanile – gamesmanship’i vaatlemise seisukohast on minu hinnangul hoopis huvitavam see, milliseid vahendeid kasutatakse vastase üle psühholoogilise eelise saavutamiseks. Verbaalne ja/või füüsiline töötlemine on selles osas ilmselt kõige levinum ja sageli efektiivseim variant (lihtne näide: Zinedine Zidane’i punane kaart 2006. aasta MMi finaalis), ent väga palju on ka viise, kuidas võistkonda väljaspool platsi mõjutada. Kõige efektiivsemad meetodid on seotud alateadvusega – kui vastane ei oska mõnd võtet oodata või gamesmanship’iga seostada, ei oska ta sellele ka õigesti reageerida.

Kõik see ei ole aga sugugi piiratud vaid platsil olevate mängijatega – jalgpalli näitel saab selles „kaasa lüüa“ kogu klubi, iseäranis matši võõrustav koduvõistkond. Inglismaal on aastaid räägitud kindlatest staadionitest, kus millegipärast just külalismeeskonna riietusruumis soojaveetorud või radiaatorid ei tööta – või siis on radiaatorid just põhja keeratud, et vastased mängu eel mõnusas soojas end lõdvaks laseksid.

Psühholoogilisel tasandil on sarnast trikki tehtud külaliste riietusruumi seinu roosaks võõbates: roosa värv sisendavat inimesse malbust ja rahulikkust ning langetavat testosterooni taset – see aga ei ole mõistagi ideaalne seisund, mille pealt tähtsat vutimatši mängima minna.

Olen vahel enne Eesti koondise kodumänge mõelnud, miks mängitakse staadionil soojenduse ajal rahvusvahelist muusikat. Vaevalt, et UEFA selle kohta ettekirjutusi teeb – diskor paneb peale lood, mis parasjagu populaarsed on, ent need tekitavad ilmselt ka vastasmängijates (ja -fännides!) mõnusa tunde ja annavad neile enesekindlust. Huvitava eksperimendina võiks mõne kodumängu eel lasta Lilleküla staadionil soojenduse ajal kõlaritest vaid kodumaist muusikat – katse tulemusi oleks muidugi võimatu mõõta, ent ehk saab tunnetuslikult aimu, kas ja kuidas see vastaseid mõjutas.

Kas olla hea võõrustaja või võita?

Sinu käes oleva ajakirja lehekülgedelt 54–55 saab lugeda selle kohta, kuidas Liverpooli peatreener Jürgen Klopp on korduvalt süüdistanud halvas tulemuses platsi seisukorda – kui muru on kas liiga pikk või kuiv, muudab see tema tiimi mängustiili harrastamise keerulisemaks ja mõjutab mängu tulemust. Platsi seisukorraga (või isegi mõõtmetega!) mängimine ei ole jalgpallitiimidele sugugi võõras: kodumängudele autsaiderina vastu läinud tiimid on vahel edu saavutanud sihilikult kehvi tingimusi luues, et mängutempo alla lüüa või vastaste põhilised relvad halvata.

Kümmekond aastat tagasi säras Premier League’is Stoke City ridades ülipikkade ja -teravate audivisete poolest tuntud iirlane Rory Delap, kelle takistamiseks leiutasid vastasmeeskonnad erinevaid leidlikke taktikaid – põhiline siht oli vähendada ruumi küljejoone ääres, et Delap ei saaks pika viske jaoks piisavalt hoogu võtta. Vastaste varumängijad üritasid „ohutsoonis“ sooja teha ja teda sellega häirida, mõned tiimid paigaldasid reklaamtahvlid mänguks Stoke’iga platsile tunduvalt lähemale kui tavaliselt, sahistatud on isegi seda, et mõni klubi lasi väljaku lihtsalt võimalikult laiaks joonistada, et Delapi audid nii ohtlikud ei oleks.

Ehk võiks ka Eesti koondis katsetada tähtsate mängude eel sarnaseid võtteid, et koduväljaku eelist pisutki rohkem ära kasutada? Delapi masti meest igas tiimis ei ole, kuid tugevate vastaste vastu piisaks ehk sellestki, kui plats kastmata ja muru lubatu piires kõrgeks jätta. Võib ju vastu väita, et see häiriks ka sinisärkide söödumängu, kuid tugevate vastaste vastu minnes on ju siililegi selge, et meie mängu domineerima ei hakka. Võibolla midagi sellist juba ka tehakse, ent praegune statistika on kurb ja vajab hädasti ilusamaks tegemist: viimasest üheksast mängust Lillekülas on Eesti kaotanud kaheksa ja viigistanud ühe.

Mõistagi jookseb kuskilt piir, mida ületada ei maksa. Käitume vastaseid võõrustades üldiselt viisakalt ja lugupidavalt, sest tahame, et ka meile samaga vastataks. Kust kohast see piir aga tõmmata? Mõnele on võibolla juba muru kastmata jätmine ausa mängu põhimõtetega vastuolus, teisele on aga igati okei, kui vastaste riietusruumis küte välja lülitatakse, fännid mängueelsel ööl vastaste akna taga ilutulestiku korraldavad või hotellis tuletõrjehäire tööle lülitavad.

Lõpetuseks soovitan internetist üles otsida 2018. aastast pärit video, kus kanadalasest väravavaht Niko Giantsopoulos tõrjub gamesmanship’i olemust kehastades penalti: kui vastane asub parajasti lööma 11 meetri trahvilööki, tormab Giantsopoulos väravast välja ja virutab penaltipunktil asunud nahkkera näiliselt ilma igasuguse põhjuseta eemale. Kohtunik andis talle selle eest mõistagi kollase kaardi, ent säärane ootamatu käitumine viis penaltilööja rivist välja ja kollkipper suutis tema löögi tõrjuda!

Lugu ilmus märtsikuu Jalkas

Tekst: Raul Ojassaar
Foto: Oliver Pütsep