JALKA | soe ulg | Jalgpallimälu ja -mälutus

Mida ma mäletan sellest loendamatust pallitagumisest näiteks koolimaja kõrval muruplatsil või Nõmme mändide all? Esmalt ma mäletan, et me mängisime. Kohe kindlasti me mängisime, aga kuidas täpselt me mängisime, seda enam ei mäleta. Ma ei mäleta mängu ennast. Meenuvad üksikud eredad välispidised markerid: hääled möödumas („need, kes siin mängivad, on mingid jobud vä?“); mäletan, kuidas suuremad poisid ükskord meie mängule vahele segasid; mäletan, kuidas õppealajuhataja saatis ühe poisi meid korrale kutsuma (oli talv ja me mängisime särgi väel); mäletan üksikuid lõhnugi; mäletan paari olukorda palliplatsil, kui me naersime, kõhud kõveras (väravavaht unustas, et on olemas karistusala, ning tuli, pall käes ja mõtted mujal, teise värava alla). Aga mänge ma ei mäleta.

Mida ma mäletan jalgpalli vaatamisest? Lausa kummastav, kuivõrd järjekindlalt joonistub välja üks ja seesama muster: ikka mäletatakse kahte esimest suurturniiri, millele intensiivselt kaasa elati. Mõnel on aastakümneteks meeles koondiste algkoosseisud, kõik väravalööjad ja nimed, aga samal ajal ei mäleta mõne nädala eest toimunud suurturniiri finaali – mida kindlasti vaadati – osalisigi. Laps, kes koolipingis ei suuda nelja värsiridagi meelde jätta, teab ühtäkki peast ilma igasuguse vaevata kümnete koondiste koosseise, võõrapäraseid nimesid. Eks see kõik ole ka loogiline, poisikesena määratles jalgpall paljuski kogu elu, unistused ja väärtussüsteemi – see jälgimine oli süütu ja intensiivne. Ja mis veel olulisem, kõik jalgpalliteadmised kinnistusid nagu kärbsepaberile. Nüüd on kõvaketas hakanud täis saama, mälusopid on üle kuhjatud kõiksuguste teadmiste, infokildudega ning jalgpalli lihtsalt ei mahu enam sellises mahus.

Mis puutub iganädalastesse kohtumistesse, siis on hämmastav, millise järjekindlusega mängud ununevad. Isegi eile toimunud kohtumisest – olgugi et see määratles mitmeks tunniks kogu mõttemaailma – ei tarvitse mitte kui midagi meenuda. Kui just ei näe selleks omajagu vaeva …

Viisin enne siinse loo kirjutamist läbi ka põgusa ja juhuslikku laadi küsitluse. Uurisin, milliseid mänge jalgpalliga seotud inimesed mäletavad ning kas nad oskavad seda mäletamist ka kuidagi kirjeldada. Peaaegu kõikide vastuste üldine tonaalsus oli äravahetamiseni sarnane. Üks näide: „Prantsusmaa ja Brasiilia kohtumine – aasta pidi vist olema 1986 –, see oli minu jaoks justkui korvpallimäng, sest iga pallikaotus oli korvpallimängu pallikaotuse hinnaga. Istusin nagu sütel, tohutu piin, põlesin sisemiselt. IGA liigutus, IGA sööt, IGA spurt – KÕIK, mis platsil toimus, läbistas mu ihu värinate kujul.“

Kusjuures tegemist oli ainsa vastusega, kus üritati kuidagigi kirjeldada ka mängu ennast. Kõige eredamaid mänguelamusi mäletatakse peaasjalikult oma emotsioonide kaudu, sageli tuuakse välja just füüsiline reaktsioon televiisorit vaadates. Üks vastaja võttis selle tabavalt kokku: „United ja Bayern. Mäletan võidurõõmu ja kaasaelamist, hm, aga otseselt mänguna  … pole kindel, kas üldse midagi. Meelde on jäänud mingi üldine mängupilt ja emotsioon.“ Platsil toimuvast meenub üksnes mingi abstraktne mälupilt, aga emotsioone ja väliseid detaile mäletatakse eredalt: baar, kus istuti; mõni naabriga vahetatud lausejupp. Üks Liverpooli fänn meenutas Istanbuli finaali hoopis selle kaudu, kuidas tema sõber pärast avapoolaega koju läks ja ta pärast Steven Gerrardi väravat telefonitsi tagasi kutsuti. 1999. aasta Meistrite liiga finaaliga seostub mulle näiteks hoopis järgmine hommik: viha enda vastu, kui ma olin koolis võidurõõmu esimestel tundidel sootuks unustanud. Nagu endas röögatult pettunud armunu, kes on unustanud piinelda.

Ajalooline mälu

Jalgpalli asetamine mälu ja mäletamise konteksti haakub akadeemilises kirjanduses peaasjalikult kultuurilise identiteedi loomise ja kinnistamisega. Jalgpall näib toimivat kui äraspidine mälureservuaar, sel on kummaline omadus talletada ajaloolisi ja sotsiaal-kultuurilisi tendentse/tõekspidamisi/konflikte, neid eri kujul kokku pakkida ja ajas – umbes nagu fotograafia – kaasas kanda. Võib oletada, et sellise ajaloolise mälu ilmnemisvormid on valdavalt varjatud, sageli teadvustamatudki, ent avalduvad siiski fännide kui kogukonnaliikmete käitumises ja hoiakutes nii tribüünidel kui ka mujal. Aga enamgi veel, jagatud kultuurilise mäluna on tegemist olemuslikult kahesuunalise nähtusega: ses peitub alaliselt teatav ebamäärane tasakaalupunkti otsimine minevikku suunatuse ja rangelt olevikulisuse vahel. Sellesama võib sõnastada ka teisiti (ja traditsioonilisemalt): jalgpall kui kommunikatsioonivorm põhineb lühiajalise (kaasaegsed sündmused) ja kultuurilis-ajaloolise mälu lõikumispunktil.

Huvitaval kombel – ja see on küllap jalgpalli kui niisuguse üks eriomaseid tunnuseid – võib jalgpall olla paralleelselt ja ühtaegu intensiivselt nii mõne kitsa kogukonna, terve rahvuse, kogu maailma, aga ka euroopaliku ajaloo ja mõtlemise talletaja ja töötleja, olgugi et nende nelja tasandi toimimisprintsiibid võivad olla radikaalselt erinevad ja suisa vastuolulised (sellest on tingitud ka näiteks arusaam, et jalgpall ühelt poolt põhistab globaliseerumist, aga samal ajal võitleb sellele vastu; et jalgpall on üleilmne, aga samal ajal ka rõhutatult kogukondlik). Kusjuures see kõik toimub nõnda, et igasugused avaldumisvormid seostuvad esmajoones argipäevaga – mõjusus seisneb suuresti selles, et näiliselt paikneb minevikulisus rangelt lahus igasugustest majanduslikest ja poliitilistest paradigmadest (samal ajal neil otseselt põhinedes). Ja just see omadus loob aluse ka arusaamale, et jalgpallivälja muutumine on sageli ka lakmuspaber lääneliku väärtussüsteemi ja mõttemudeli teisenemisele.

Olgu öeldud, et kui kolm põhitasandit (kogukondlik, rahvuslik ja globaalne mälu) on võrdlemisi kirevalt käsitletud, siis on viimastel aastatel üha enam tähelepanu pööratud ka sellele, kuidas jalgpall suhestub kitsamalt just euroopaliku identiteedi ja mäluga. Nii võib tõepoolest öelda, et vahest kõige intensiivsemalt Euroopat kui tervikut ühendavad sündmused on Eurovisiooni lauluvõistlus ja jalgpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniirid – just siis tajutakse Euroopa piire, selle teatavat autonoomsust. Mõne aasta eest FREE (Football Research in an Enlarged Football) programmi raames läbi viidud uurimusest selgus, et koguni 63% eurooplastest arvab, et jalgpall ühendab Euroopat (võrdluseks, Euroopa Liidu kohta väitis seda pisut alla poolte vastanutest). Eks siin ole küsimus selles, et jalgpall loob üleeuroopalisi ühiseid mälestusi ja legende (Panenka, Wembley staadion, Zidane jne) ning et suurklubide ümber koonduvad rahvusteülesed kogukonnad.

Muudetud ajalugu

Olen esile tõstnud üksikuid tunnuseid, mis iseloostavad jalgpallimälu ja -mälutust nii väga laial kui ka väga kitsal (üksikisiku) tasandil. Mõlemad on aga otsustavalt muutunud meediaajastu kontekstis.

Tõukepunktiks võib pidada 1950. aastatel alguse saanud plahvatust, kui raadio- ja teleülekanded muutsid jalgpalliteadmised üldisteks ja kogukondi liitvateks. (Tõsi, jalgpall on üks väheseid jagatud ühiseid teadmisi, mis maailmas üldse veel alles on.) Herbert Zimmermanni kuulus hüüe 1954. aasta maailmameistrivõistluste finaalkohtumise lõpuvile järel („Läbi! Läbi! Läbi! Mäng on läbi! Saksamaa on maailmameister!“) või Kenneth Wolstenholme’i ütlus vahetult enne Geoff Hursti viimast väravat 1966. aasta finaalis („Mõned inimesed on tulnud väljakule. Nad arvavad, et kohtumine on lõppenud“) on rahvusliku ühisosa tugipunktid.

Viimastel kümnenditel on jalgpallihuviline taandunud aga paljuski niinimetatud passiivseks vastuvõtjaks. Teadmised ja mälestused kohtumistest põhinevad mängukokkuvõtetel, ajalehelugudel ja ennekõike rohketel kordustel. 1999. aasta finaal ei ole enam meeles nii-öelda otse, vaid hoopis YouTube’ist sadu kordi vaadatud väravate kaudu. Mida ma tegelikult siis mäletan? Isegi toonane emotsioon pole enam seesama, vaid tagasimõjuvalt konstrueeritud. Umbes nagu vanade fotoalbumite vaatamine.

Kõigele lisaks on nüüdiskultuuris üha enam hakatud mälestusi meedias taotluslikult rõhutama. Videoklipid kunagistest lahingutest on ülekannete loomulik osa. Jalgpallistuudiod konstrueerivad eelnenud mängudest üha uusi ja uusi tähendusi. Sedavõrd laias mahus, et enam ei oskagi tunda sündmuses endas sündmust ära, sest see muudetakse ju nagunii hiljem tähenduslikuks. Suurvõistluste kohapeal jälgimine ei ole enam justkui asi iseenesest, selle lumma on üha raskem vahetult tunda. Nii võetakse välja nutitelefonid ja tehakse pilte (olgugi et pilte leiab hiljem lõpmatult), nagu turist, kes pildistab ISE Mona Lisa maali, et saaks ISE hiljem näha, et ta on ISE seal käinud ja seda kunagi nautinud. Muide, ka kommentaatorid kipuvad üha enam osutama olevikus toimuva väärtusele ja tähendusele tulevikus: „Mitte keegi ei võida mitte kunagi Meistrite liigat veel dramaatilisemalt kui …“; „Liverpool tegi ajalugu“; „Jätke see nimi meelde – Wayne Rooney!“.