11

11.2019

10:50

JALKA │ soe ulg │ Kustukummi taga ajades

Oktoobrikuu Jalkas ilmus arvamuslugu, mille autoriks on Joosep Susi. Jalgpall.ee avaldab loo täismahus.

Sattusin mõnda aega tagasi sirvima Peter Loge’i mullu ilmunud raamatut „Soccer Thinking for Management Success“, mida motiveerib autori arusaam, et nüüdisaegne edukas organisatsioon toimib analoogselt jalgpalliklubi või jalgpallimängu kui niisugusega. Mõneti ei erine raamat teistest praegusajal populaarsetest niinimetatud eneseabiõpikutest või kaante vahele pistetud tarkuseteradest, mis kannavad pealkirja „Kuidas saada rikkaks?“ vms. Pealegi, eks ole jalgpalli puhul tegemist nähtusega, mille multikodeeritus tõukab looma rohkelt metafoorseid ülekandeid: jalgpall kui elu mudel, jalgpall kui inimorganism jne. Ka neis (varjatud) võrdlustes peitub muidugi oma võlu. Näiteks olen ise võrrelnud koolisüsteemi ja õpilase kujunemisprotsessi just jalgpallimänguga: meil on erinevad pädevused, mille arengut tuleb inimest kui tervikut silmas pidades toetada; kui näiteks vasakkaitse on nõrk, tuleb seda kas järele aidata või teiste positsioonide hinnaga nii-öelda lappida.

Loge’i raamatus ei käsitleta jalgpalli aga lihtsalt taustsüsteemi või viljaka võrdlusmaterjalina. Autorit valdab veendumus jalgpalli pedagoogilises potentsiaalis ja jalgpalliliste oskuste/teadmiste rakendamisvõimalustes ka teistes eluvaldkondades. Põhilised lähtekohad on järgmised: jalgpallivõistkonnas kui detsentraliseeritud ja pidevalt muutuvas organisatsioonis on vastutus jagatud, iga üksikliige tajub tervikut ja töötab kõikide teiste nimel; iga mängija on spetsialist, kes on asjatundja ühtlasi ka paljudes teistes spetsiifilistes küsimustes. Või teisiti sõnastades, nüüdisajal põrkuvad ettevõtted/organisatsioonid sarnaste katsumustega millega jalgpalliklubidki: edu tuleb saavutada olukorras, kus muutumine on konstant ning kus suhted kaaslaste ja rivaalidega on samal ajal nii loomulikud kui ka täiesti ennustamatud.

Mul on kombeks olnud tuua jalgpalli pedagoogilise potentsiaali avamiseks üks pisikene ja argine näide oma koolipõlvest. Kujutame ette sellist lihtsat situatsiooni: algab kümneminutiline vahetund, 13 eri vanuses õpilast jooksevad koridori, et mängida jalgpalli. Hämmastaval kombel lükatakse kohe käima kummaline justkui iseeneslik masinavärk. 13 õpilasel kulub vaevalt pool minutit, et kokku leppida võistkondade koosseisud (pange tähele, moodustatakse VÕRDSED satsid; kusjuures sageli otsustatakse mängu keskel ühiselt, et meeskonnad on ebavõrdsed, ja muudetakse koosseise), mänguvahend (näiteks kustukumm) ja üldised mängu põhimõtted (kes on väravas? millise formatsiooniga mängitakse? kes on ründes? missugused on väravad?). Ühesõnaga, meil pole vaja kohtunikku ega ühtegi õpetajat!

Seejärel algab üheksaminutiline viljakas pedagoogiline protsess. Toon välja neli tähelepanuväärset kategooriat, mis mind selle lühikese õppeperioodi ja -meetodi/viisi puhul köidavad.

1. Vastutus. Võistkonnas on palju osalejaid, kellel on kõigil peaaegu võrdväärne vastutus ja kes töötavad ühise eesmärgi nimel. Selle lühikese aja jooksul peab iga õpilane võtma vastu sadu otsuseid (kuhu sööta? kellele peale minna? kuidas avaneda? jne), mis mõjutavad otseselt kogu meeskonna käekäiku ja kõikide teiste edasisi otsuseid. Teisisõnu, kõik peavad teadma oma funktsiooni, aga see tuleb asetada rangelt meeskonna huvide teenistusse.

2. Probleemide lahendamine. Kui igal hetkel tuleb võtta vastu otsuseid, siis igal hetkel on niisamuti ka probleem, mida tuleb lahendada. Siit kerkib esile kaks olulist märksõna: kustukummi vastase väravasse toimetamise jaoks on tarvis koostööd ja loovust. Jalgpall õpetab meile, kuidas hetkega lahendada probleeme, võtta vastu kaalutletud otsuseid. Neid otsuseid iseloomustab aga kriitiline mõtlemine: me peame arvestama oma võistkonna kvaliteete, aga samal ajal peame arvesse võtma ka vastasvõistkonda, tegema nende mängust ja isikkoosseisust järeldusi (neid üllatama? nad nii-öelda taktikaliselt üle mängima?). Ja seda kõike üha uuesti ja uuesti, kuni vahetunni lõpuni. Need algklasside õpilased on nagu väikesed geeniused – milline kriitiline meel, mõtteerksus, otsustus- ja koostöövõime!

3. Kommunikatsioon. Milles seisneb selle lühikese mängu tulemuslikkus (selle sportlikus tähenduses)? Mõistagi suhtlemises. Ja seda vähemasti kolmel üliolulisel tasandil. Esiteks on see suhtlemine performatiivne – iga liigutus on sõnum kaaslastele ja vastastele, võistkonnakaaslased suhtlevad esmalt kehaliselt. Ühelt poolt kätkeb see mängulisi elemente, aga teisalt ka näiteks aplodeerimist, kaaslase püsti aitamist, värava tähistamist või plaksu andmist mõne tähtsusetu olukorra järel. Teiseks näeme koridorimängus – noorte üldist käitumist arvestades – suisa kummalist olukorda, kus pidevalt toetatakse üksteist, ergutatakse, tunnustatakse („Hea sööt!“, „Läheb, läheb!“, „Kurat, teeme ära neile!“ jne). Kolmas tasand seisneb aga reaktsioonilises suhtluses: pidevalt juhendatakse võistkonnakaaslaseid („Selja taga!“, „Anna tagasi!“ jne), kuulatakse ja lubatakse end juhendada, arutatakse kiiresti läbi eelmisi olukordi ja langetatakse ühiseid otsuseid („Okei, lööme kaugelt peale“, „Tuleme kaitsesse tagasi!“ jne). Ja mingil hetkel võime näha olukorda, et võistkondlikkus on sedavõrd harmooniline, et otseselt justkui ei suheldagi, aga masinavärk toimib ja kommunikatsioon on tegelikult intensiivne ja intiimne.

4. Eksimine. Vastaste ülemängimiseks tuleb pidevalt katsetada ja uuesti üritada. Kui klassiruumis kohtame ikka olukordi, kus kardetakse anda valesid vastuseid või pärast ebaõnnestumisi loobutakse, siis koridoris kustukummiga jalgpalli mängides on motivatsioon sedavõrd suur, et eksitakse küll pidevalt (valesööt, möödalöök, kaaslaste sõim jne), aga tõustakse püsti ja üritatakse alati uuesti. Siin on eksimine täiesti normaalne osa mängust, eksitakse kogu aeg, aga see ei vii loobumiseni. Proovitakse uuesti. Nagu see spordi kuulus tõdemus ütleb – võitudest ei ole suurt midagi õppida, ebaõnnestumised on kõige väärtuslikumad.

Teen lühikese kokkuvõtte tunnustekobarast, mida olen nelja kategooria all välja toonud: jagatud vastutus, töötamine ühise eesmärgi nimel, ühiste otsuste langetamine, lakkamatu probleemide lahendamine, koostöö, loovus, kriitiline mõtlemine, üksteise toetamine ja tunnustamine, juhendamine ja kuulamine, pidev eksimine. Kõik see toimib sedavõrd loomulikult, et mängijad ei panegi tähele, et tegelikult viibitakse õppeprotsessi tuumas. Ja kas pole nii, et kõik need pidepunktid kirjeldavad tõepoolest ka nüüdisaegsete ettevõtete toimimisloogikat ja tööturul vajalikku kvaliteeti. Ma ei tea, kas see on väga banaalne, aga kohe meenub Albert Camus’ kuulus väide, et kõik, mida ta teab moraalist ja kohusetundest, võlgneb ta jalgpallile.

Eespool toodud tunnused on muidugi üksnes pealispind. Võib näiteks ette võtta riiklikus õppekavas sõnastatud üldpädevused ja kohe selgub, et jalgpall (tegelikult muidugi paljud teisedki pallimängud) kujutab endast ühte viljakat pedagoogilist tööriista, millega on võimalik toetada noorte inimeste kujunemisprotsessi. Muide, ühest hiljutisest uurimusest selgus tõsiasi, et võistkonnaspordialadega tegelevate laste seas esineb märgatavalt vähem depressiooni (tegemist on korrelatsiooniga, mitte tingimata kausaalse seosega). Võib igatahes eeldada, et sedavõrd tugeva sotsiaalse struktuuriga spordialade puhul saab rääkida märgatavast mõjust noorte sotsiaalsetele oskustele laiemaltki.

Nüüd on paslik aeg see ülistav ja idealiseeriv jutt lõpetada. Mõni kriitilisem hing võiks selle kõige peale öelda, et nii suure entusiasmi ja kujutlusvõimega võiks vahetunnis tualetis käimist niisamuti elumuutva kogemusena käsitleda. Selle ilustatud pildi puhul tuleb arvesse võtta mitut ohukohta. Näiteks: kui üldiselt on mängu ajal välised võimumustrid ja nomenklatuur teisejärgulised, siis sageli võib mäng kehaliselt nõrgemate allasurumist hoopis kinnistada; paljudele selline õppeprotsess lihtsalt ei sobi, nad vajavad teistsuguseid õpistrateegiaid ning hoiavad väsitavast mürast pigem eemale. Liiati, ilma professionaalse juhendajata õppeprotsess evib alati lugematul hulgal ohukohti.

Mis puutub aga pedagoogika ja ettevõtete toimimise ühisosasse, siis lõpetuseks veel üks oluline pidepunkt, mida tasuks – iseäranis nutiajastul – tippsportlastelt õppida. Sageli kohtame õpilasi ja lapsevanemaid, kes kirjeldavad suure uhkusega, mille kõigega lapsed tegelevad, millistes huviringides ja trennides pärast kooli käiakse. Me elame ajastul, kus täiskasvanutele sisendatakse, et tööd ei tohi koju kaasa võtta, aga lapsi suunatakse pärast tööpäeva (kooli) kodus tööd edasi tegema (kodused ülesanded) ja tagatipuks veel kõrvaltöökohtadel (huviringid jne) pühendunult pingutama. Ja tippsportlasi tuuakse pidevalt eeskujuks eeskätt nende pingutuse ja visa treenimise pärast. Tegelikult võiks tippsport meile hoopis õpetada, et igasugune edukus sõltub kahest poolusest: niisama oluline kui treening on alati ka taastumine. Ehk peakski vanematelt ja tööandjatelt alatasa hoopis küsima, kuidas te garanteerite puhkamise. Kui palju õpetatakse lapsi puhkama? Pealegi, suure osa kergematest käitumishäiretest saab lahendada pelgalt sellega, et laps saab normaalselt magada.

Peatoetaja

  • LHV

Suurtoetajad

  • Nike
  • A. Le Coq
  • Coolbet
  • Rimi

Toetajad

  • ABC Motors
  • Ramirent
  • FIFAA
  • Taisto
  • MyFitness
  • Krausberg
  • Spordihooldus
  • Eskaro
  • Corny
  • Ferroline Group
  • Euronics
  • Sportland

Turvapartner

  • ProSecurity Partner

Meediapartnerid

  • ERR
  • Õhtuleht
  • Soccernet
  • JALKA
  • MIND Media

Partnerid

  • UEFA
  • FIFA
  • Kultuuriministeerium
  • Tallinn
  • EOK
  • Integratsioon

Sotsiaalpartnerid

  • SPIN
  • SOS Lasteküla