JALKA | Tarmo Tiisleri kolm raamatusoovitust

John Motson

 

„Motty: Forty Years in the Commentary Box“
2009

Kui ma hakkasin 11 aastat tagasi valmistuma oma esimeseks jalgpalli suurturniiri kommenteerimiseks ETVs (MM 2010), teadsin, et lisatausta saamiseks on ingliskeelse jalgpallikirjanduse lugemine minu eriettevalmistuse vältimatu komponent.

Amazonis ringi sobrades sattus ette kommentaatorite Elvise John Motsoni autobiograafia ja esimesele teosele on nüüdseks järgnenud minu puhul rohkem kui sada raamatut.

John Motson on praeguseks emeriteerunud, aga enne seda oli ta rohkem kui 40 aastat jalgpalli esihääl BBCs.

Kui lugesin kuulsa välismaise kolleegi mälestusi, läks hingel kohe oluliselt kergemaks. Sain kahjurõõmsalt tõdeda, et isegi BBC tipul on probleemid, neid ei ole vähe ja enamasti on need sama tüüpi kui mul Eestis, lihtsalt mastaap on veidi teine.

Et mis need probleemid siis on?

– Eriti interneti arenguga (jah, kunagi seda ei olnud) tekkinud 24/7 tagasiside. Kui Motsoni karjääri alguskümnendil – 1970ndatel – piirdus tagasiside aeg-ajalt mõne lehenupuga ja fänni hüüdega pubi kõrvallauast, siis alates uuest aastatuhandest oli reporter ööpäev läbi arvamuse objektiks. Seda ei ole kerge taluda.

– Sa võid teha väga hea reportaaži, aga siis ütled otsustaval hetkel kogemata Johni asemel Jimmy ja kõik räägivad ainult sellest.

– Kuni SKY tulekuni oli BBC ainuvalitseja Briti teleturul, aga siis läks asi kommertsiks kätte ja ülekandeõigused hakkasid liikuma mujale. Mitte ainult jalgpallis. Seda ei ole kerge seedida, tean omast käest.

– Kommentaatoreid on palju, aga MM-finaali saab kommenteerida ainult üks. KES? Kes ei tahaks seda teha, Inglismaal lisaks ka FA Cupi finaale. Motson sai neid teha palju, MM-finaale kuus ja Inglismaa karikafinaale 29!!!, aga raamatus räägib ta nendestki, mille tegemine anti tema toonasele BBC-konkurendile Barry Davisele.

Peale selle saame lugeda, kuidas laupäevaõhtuse jalkasaate „Match of the Day“ tegemiseks sõidutati kommentaatoreid eralennukitega teistesse linnadesse, kuidas Motson peatreeneritega tülis oli ja kuidas õpiti mängijaid eristama ajal, kui seljal ei olnud nime ja mõnikord isegi numbrit.

See on kindlasti sobilik raamat neile, kes huvituvad Briti jalka kultuuriloost ja mitte ainult väravatest.

Minu esimene jalkaraamat, kust lugesin kahjurõõmuga, et ka kuulsatel kolleegidel on probleeme.

Gary Imlach

„My Father and Other Working Class Heroes“
2005

Minu jaoks üks silmiavavamaid jalkaraamatuid üldse. Teose autor kirjutab oma isast Stewart Imlachist, kes oli jalgpallur. Mitte absoluutne staar, aga kes tuli Nottingham Forestiga FA karikavõitjaks ja kes mängis ka Šotimaa koondise eest 1958. aasta MMil.

Stewart Imlach? Ilmselt täiesti tundmatu nimi eestlastele, aga see polegi oluline.

Raamat annab suurepärase pildi sõjajärgsest elust Inglismaal ja jalgpallist selle sees. Ajast, mil toonase First Divisioni mängijad sõitsid mängule ühistranspordiga ja sisenesid staadionile samast väravast kust pealtvaatajad. Ja enamik neist mängijaist käis tööl, mis ei olnud jalgpallitöö. Mis oli kas treipink või shipyard või midagi sellist.

See oli aeg, kui jalgpalluri staatus oli tavainimese omast tiba kõrgemal, eriti kui olid väljakul kõva kärbes, aga ka kärbsed ei näidanud seda kuskil välja. Sest sa pidid olema normaalne, sest sa tulid samasuguse sotsiaalse taustaga keskkonnast, ja mis eriti oluline – kui karjäär läbi sai, läksid sa samasse keskkonda tagasi. Sa ei saanud olla äss, sest siis oleks sind lihtsalt sealsamas shipyard’is lihtsalt paika pandud.

Raamatu autor hakkas täiskasvanuna ajama oma isa jälgi jalgpallimaailmas. Osaliselt huvist sõjajärgse aja elu vastu, osaliselt süütundest, et ta polnud kunagi küsinud oma isalt lihtsaid küsimusi. Kuidas oli saada kuningannalt FA Cupi võitjamedal? Kuidas oli mängida MMil? Ta ei olnud küsinud oma isalt peaaegu midagi tolle noorusaja kohta, kuigi ta teadis, et ta isa oli olnud tavainimese kohta ikkagi kättesaamatus seisuses. Lahtise bussiga läbi Nottinghami, päev pärast FA Cupi võitu. Kuidas see oli? Miks ma seda ei küsinud? Nii mõtles Gary Imlach.

Ta hakkas uurima, mitte küll isalt, kes oli juba siitilmast lahkunud, aga isa meeskonnakaaslastelt ja kaasaegsetelt, kes veel elus olid.

Raamatut kirjutades tekkis tal teinegi eesmärk: taastada isa õigus Šotimaa koondise mängudele. Nagu öeldud, mängis vana-Imlach 1958. aasta MMil, oli väljakul ja mitte lihtsalt varumees. Mängis paar mängu veel. Aga Šotimaa jalkaliidu jaoks tal koondisemänge kirjas polnud, sest 70ndate alguseni loeti seal koondisemängudeks vaid neid kohtumisi, mis peetud teiste Briti koondiste (Home Nations) vastu.

Õiglus sai jalule seatud ja Stewart Imlachil on nüüd kirjas neli mängu.

Kokku sai raamat, mis pärjati 2005. aastal William Hilli aasta spordiraamatu tiitliga.

Ronald Reng

„Keeper Of Dreams: One Man’s Controversial Story of Life in the English Premiership“
2004

Raamatu autor Ronald Reng on Eesti lugejale tuntud kui Robert Enke elulooraamatu autor. Siin kandis on veidi olnud juttu ka tema teosest „Matchdays: The Hidden Story of Bundesliga“. Rengi raamat „Keeper Of Dreams: One Man’s Controversial Story of Life in the English Premiership“ on saanud jalkaraamatute maailmas oluliselt vähem tähelepanu, ennekõike seetõttu, et peategelane Lars Leese on jalgpallimaailmas täiesti tundmatu tegelane.

Kes ta siis on? Väravavaht Kölni lähedalt. Mängis madalamates liigades ja oli seejärel Leverkuseni Bayeri kolmas!!! väravavaht. Sai Bayerisse läbi suurte juhuste, kui keegi oli kogemata täiesti suvalisel mängul ja pani teda tähele (ta on kahe meetri kanti pikk ka) ja juhuslikult oli ka Bayerisse „keha“ vaja. Juhus, juhus ja veel kord juhus.

Ja sama rütmiga edasi Inglise kõrgliigasse, Barnsleysse, klubi esimeseks ja ainsaks Premier League’i hooajaks. Lars Leese mängis Liverpooli vastu Anfieldil ja klubi võitis. See oli tema karjääri tippsaavutus.

Siis tuli langus, ikka juhus ja juhus ja juhus. Lars Leese jõudis Kölni lähedale tagasi.

Miks on see raamat lugemist väärt, kui meil ilmub iga aasta Messi ja Ronaldo kohta uus teos, mis on varasemast „veelgi ja erakordselt avameelsem“?

Sest selles raamatus on enamiku maailma jalgpallurite reaalne elu. Teadmatus, mis ja kus saab. Kuidas on võimalik väga kiirelt tõusta ja kukkuda. Ja kuidas kõlavad nimed ja võidud ei tähenda järgmisel päeval enam midagi.

Raamat näitab hästi, kui palju on sinu karjääris vaja õnne. Et sind satuks nägema keegi, kes tunneb kedagi jne... Et õigel ajal saaks tehtud telefonikõne.

Lars Leesesid on maailm täis ja nende lood ei ole vähem huvitavad kui Jürgen Kloppi omad.

Ronald Reng oskab neid kadestusväärse oskusega kirja panna.

Lugu ilmus maikuu Jalkas

Foto: Lembit Peegel