06

12.2021

12:28

JALKA│Briti suursaadik Ross Allen: Crystal Palace’i eestlastest fännid, andke endast märku!

Hoolimata sellest, et ta on Eestis elanud ja töötanud alles käesoleva aasta suvest, oskab Briti suursaadik Ross Allen juba väga korralikul tasemel eesti keelt: enda põhjaliku tutvustamise ja plaanide selgitamisega saab ta eesti keeles suurepäraselt hakkama ning novembris toimuva B1 keeletaseme eksamiga ei tohiks tal ühtegi probleemi tekkida.

Jalka kohtub Alleniga A. Le Coq Arenal päev pärast Eesti ja Walesi kohtumist, kui möödunud õhtu emotsioonid on endiselt värsked. Allen meenutab alustuseks õhinaga eelmise õhtu kohtumist ning imestab siiralt: mida need eestlased küll vaheajal riietusruumis sõid või tegid, et teisel poolajal ühtäkki sedavõrd hästi mängisid?

Intervjuus puudutab Allen nii Briti nelja jalgpallimaa erilist staatust, Brexitit kui ka jalgpallimaailma võitlust rassilise diskrimineerimise vastu.

Kuu aega varem kohtus Eesti siin Põhja-Iirimaaga, nüüd Walesiga. Millisest Ühendkuningriigi piirkonnast te ise pärit olete?

Olen tegelikult väikestviisi segu. Mu pere on põhiliselt Inglismaalt, kuid sinna sisse on segatud ka pisut walesi ja pisut šoti verd. Vaid Põhja-Iirimaalt pole ma veel sugulasi leidnud! Sellegipoolest käisin lisaks Walesi mängule siin ka Põhja-Iirimaa kohtumist vaatamas ja elan rõõmuga meie Home Nationsile (Inglismaa, Šotimaa, Wales, Põhja-Iirimaa – toim.) kaasa. Käisin isegi Pärnu rannastaadionil Eesti ja Walesi naiste mängu vaatamas. Eile aga tegin Walesi fännidele Tallinna vanalinnas ekskursiooni, teiste seas olid seal ka Gareth Bale’i vanemad, mis oli väga tore. Paar inimest meie grupist olid pärit Walesi väikelinnast Haverfordwestist, kus on ka minul sugulasi, nii et sain neile pisut rõõmu pakkuda. Nad tahtsid seepeale minuga suisa pilti teha!

Gareth Bale’i vanemad käisid Tallinnas Eesti ja Walesi mängu vaatamas? Bale ise ei tulnud ju vigastuse tõttu koondisessegi!

Mäng Tšehhiga, mis toimus enne Eesti oma, oleks pidanud olema Bale’i 100. koondisemäng, mida ta vanemad kindlasti näha soovisid. Nad olid osa fännigrupist, kellele oli organiseeritud mõlemat mängu sisaldav pakett, ja kuigi Bale ise koondisesse ei tulnud, mõtlesid nad, et ei lase piletitel raisku minna, ja tegid reisi kaasa. Neil oli sellest hoolimata väga tore – said sõpradega koos Walesile kaasa elada. Neile meeldis väga Tallinna vanalinnas ringi vaadata, rääkisin neile selle ajaloost nii palju, kui teadsin.

Kui olin kuue-seitsme aasta vanune, sain kingituseks Lego jalgpallikomplekti, millega tulid kaasa ka kleepsud eri koondiste lippudega. Seal oli Taani lipp, Prantsusmaa lipp ja siis üks veider draakoniga lipp, mille suhtes sattusin suurde segadusse: entsüklopeedias maailma riikide lippude seas seda ei olnud. Alles tükk aega hiljem sain aru, et tegu oli Walesi lipuga. Kuigi tegelikult ei ole tegu iseseisvate riikidega, on Wales, Inglismaa, Šotimaa ja Põhja-Iirimaa täisväärtuslikud jalgpallimaad. Kuidas mõjutab see sealsete inimeste identiteeti?

Minu meelest on see fantastiline. Ajalooliselt on meil neli meeskonda olnud ja need on üksteise vastu juba päris kaua mänginud – kui nüüd tuleks keegi välja ideega need kõik üheks võistkonnaks koondada, oleksid väga paljud ilmselt selle vastu. Lisaks sellele saavad rohkemad mängijad koondisejalgpalli mängida. Ütleksin, et see on suurepärane viis kohaliku rahvustunde väljendamiseks, eriti kui need koondised mängivad üksteise vastu.

Tean, et paljud inimesed Ühendkuningriigis ei ole sellised nagu mina ning ei toeta hea meelega oma koondise kõrval teisi Home Nationsi koondiseid, sest Šotimaa ja Inglismaa fännid on tihtipeale teineteise vastu, aga üldiselt tunnetan, et suurturniiridel elatakse üksteisele pigem kaasa ja soovitakse edu. Walesil on kahel viimasel EMil hästi läinud ja ka Põhja-Iirimaa käis hiljuti esimest korda üle väga pika aja suurturniiril – kõik mu inglastest sõbrad elasid neile kaasa.

Milline on teie oma suhe jalgpalliga? Paljude eestlaste esimesed jalgpalliga seostuvad mälestused on pärit televiisorist vaadatud suurturniiridest – brittide puhul on see ilmselt teistmoodi.

Klubijalgpalli mõttes mäletan väga hästi, kui mu isa võttis mind esimest korda kaasa Crystal Palace’i kohtumisele Charltoni vastu. Seis võis jääda 0 : 0 ja mäng võis olla igav, aga olin täiesti lummatud! Mäletan, kuidas tulin koju ja ütlesin emale, et minu ümber olnud inimesed olid ropendanud. Ema oli väga mures ja uuris, mida nad ütlesid – mina vastasin, et keegi oli hüüdnud „For God’s sake!“ (jumala pärast!). Kuue-seitsmeaastasena pidasin seda tohutuks ropendamiseks!

Suurturniiridest on mind kujundanud Itaalias toimunud 1990. aasta MM, mis on minu jaoks endiselt läbi aegade kõige parem turniir. Britina ja peamiselt inglasena on hästi meeles ka 1996. aasta EM.

Peate te ennast seega Crystal Palace’i fänniks?

Absoluutselt! Sellega on õnneks ka nii, et kui oled Palace’i fänn, ei saa sind keegi süüdistada glory hunter’iks (jalgpallihuviline, kes fännab ainult võitvaid meeskondi – toim.) olemises. Eestis olen kohanud peamiselt Liverpooli ja Arsenali fänne, samuti Chelsea, Tottenhami ja isegi Manchester City fänne, aga seni veel mitte ühtegi Crystal Palace’i eestlasest fänni. Kui keegi selline on kuskil olemas, siis võtke ühendust! (Naerab – toim.).

Kui eestlastelt küsida, millist jalgpalliklubi nad toetavad, tuleb sageli esimene vastus kas Inglismaa, Itaalia või Hispaania liigast, aga mitte Eesti liigast.

Sellest on kahju. Loodetavasti toetavad nad üht tiimi välismaalt ja üht Eestist. Olen ühe Newcastle’i eestlasest fänniga käinud mitut siinset mängu vaatamas – paar korda olen Florat Konverentsiliigas näinud, samuti käisin nende mängul Anorthosisega, kui nad Euroopa liigast Konverentsiliigasse langesid. Mul on isegi Flora särk! Käin sellega aeg-ajalt Pirital metsa vahel jooksmas, nii et loodetavasti ei saa ma teiste klubide toetajatelt pahandada. Kui näete kergelt ülekaalulist meest Flora särgis jooksmas, siis olen see ilmselt mina!

Mida Eestis jalgpallimängudel valitsevast atmosfäärist arvate? See on ju hoopis teistsugune kui näiteks Inglismaal.

Jah, olen selles osas pisut rikutud. Crystal Palace ei ole kuulus mitte võidetud karikate, vaid hoopis staadioni õhustiku poolest. See staadion teeb fantastilist häält, on alati täis ja üks otsatribüün laulab kogu mängu aja vahetpidamata. Premier League’is valitakse Palace sageli parima atmosfääriga klubiks. Siinsed 1500 inimest suurema mahutavusega staadionile ära jagatuna ei ole päris sama, kuid mulle see meeldis. Inimesed on oma meeskonna seljataga! Küsisin ka eile mõnelt oma kolleegilt, mida teatud laulud ja hüüded tähendavad – näiteks „Suru…“.

…Eesti, suru, Wales vastu muru?

Jah, just! Mina muidugi seda eile ei laulnud, aga mulle meeldib selliseid uusi asju Flora mängude tarbeks õppida.

Premier League on juba aastaid olnud maailma kõige populaarsem liiga ning paistab seda staatust veelgi kinnistavat. Miks on see nii läinud?

Olen sellele vahel mõelnud. Arvan, et teiste suurliigade puhul saab väita, et tehniliselt võivad nad Premier League’ist isegi paremad või sellega võrdsed olla, aga mulle tundub, et Premier League suudab kombineerida väga hea taseme kõige parema mängutempoga. Nendele, kes ei ole jalgpalli pikalt vaadanud, on see lihtsalt nii palju atraktiivsem: isegi kui võtta täiesti suvaline Premier League’i kohtumine, on see ilmselt väga põnev kohtumine. Teiste liigade puhul olen näinud rohkem aeglasi või igavaid mänge, samuti selliseid kohtumisi, kus üks meeskond on teisest väga kindlalt üle. Premier League’is võivad aga sisuliselt kõik kõiki võita.

Lisaks sellele tõi Premier League juba päris varakult sisse palju välismaiseid tippe – mäletan hästi, kui tulid Jürgen Klinsmann, Gianfranco Zola ja Fabrizio Ravanelli. Palace’i puhul oli esimene selline tõeline välismaa tipp Attilio Lombardo, kes paar hooaega meie klubi eest mängis ning vahepeal oli isegi mängiv peatreener, kuigi see eriti hästi ei toiminud. Jalgpallurina oli ta aga briljantne. Mäletan, kuidas olin tribüünil ja mõtlesin: see on uskumatu, et vaatan, kuidas Attilio Lombardo Palace’i eest mängib!

Pealegi usun, et inimestele meeldib Inglismaa jalgpallikultuur ja see, kuidas fännid kohalikele klubidele kaasa elavad. Kui näed, kuidas Liverpooli fännid mängu eel „You’ll Never Walk Alone’i“ laulavad, on see võimas.

Liigume edasi teema juurde, millest te ilmselt lähiajal üheski intervjuus ei pääse: Brexit. Kuidas mõjutab Euroopa Liidust lahkumine Premier League’i ja Inglismaa madalamaid liigasid?

Ma arvan, et mitte eriti, seda ei maksa üle tähtsustada. Pisut on muutunud reeglid selles osas, milliseid välismängijaid on võimalik klubidesse tuua, aga suures plaanis tundub mulle, et midagi väga erilist pole juhtunud. Cristiano Ronaldo tuli just Itaaliast tagasi Manchesteri – vaevalt et Brexit seda oluliselt keerulisemaks tegi. Need mängijad, kes on end rahvusvahelisel tasemel tõestanud, saavad endiselt Suurbritanniasse mängima tulla.

Madalamate liigade suhtes arvan, et Brexit võib isegi mõnes mõttes kasulikuks osutuda, sest nendel klubidel on leegionäride toomine varasemast raskem ja see loob omakorda kohalikele mängijatele rohkem võimalusi end näidata. Meil on ju olnud mängijaid, kes on jõudnud väga sügavalt madalamatest liigadest koondisesse välja, hea näide on Jamie Vardy. Crystal Palace tõi samamoodi Ian Wrighti klubisse meeskonnast, mis mängis liigapüramiidis väga madalal, aga müüs ta hiljem edasi Arsenalile, mille eest ta väga palju väravaid lõi, ning jõudis ka Inglismaa koondisesse.

Walesi koondise eest mängis Eesti vastu Sorba Thomas, kes pallis alles selle aasta alguses Inglismaa tugevuselt viiendas liigas.

Jah, ta mängis vasakul äärel. Nüüd on ta Huddersfield Townis. Televisioonis oli tema kohta väga vahva lugu – ta rääkis, kuidas ei suutnud riietusruumi minnes uskuda, et on ühes tiimis kõikide oma kangelastega, ning palus kõigil kaaslastel oma särgile autogramm anda! Mulle jättis ta eile päris hea mulje, tal on kiirust küllaga.

Newcastle Unitedi ostis just ära Saudi Araabia investeerimisfond. Premier League’i klubidel on palju välismaalastest omanikke, mõned neist hämarama taustaga kui teised.

Seda küsimust tuleks vaadata tervikuna. Isegi minu klubil Crystal Palace’il on osa omanikest välismaalased. Osa omanikke on britid, kes sisuliselt päästsid klubi pankrotist ja tõid sisse ka USA investoreid. Mina olen selle üle õnnelik, et nad panid oma raha meie klubisse ja aitasid sellel elus püsida. Hiljuti lisandus veel üks ameeriklasest investor, tänu kellele saime suvel lisada häid noori mängijaid.

Olen rääkinud Newcastle’i fännidest sõprade ja sugulastega ja ausalt öeldes on nad rohkem õnnelikud selle üle, et nad eelmisest omanikust lahti said. Nende suhtumine oli pigem selline, et ükskõik kes peale tema!

Liigal on olemas kindlad nõudmised, mida nad uutele omanikele rakendavad, enne kui omanikuvahetuse heaks kiidavad. Newcastle’i puhul kestis see protsess päris pikalt, sest sooviti garantiisid, et klubi ei hakka omama Saudi Araabia riik, vaid et riigi valitsuse ja klubi omanike vahel saaks teha vahet. Ma leian, et sellest piisab. Manchester City omanikud on näiteks olnud klubi jaoks väga head ning on süstinud palju raha nii klubisse kui Manchesteri linna. Mäletan, et kui käisin ülikoolis, mängis City tugevuselt kolmandas liigas. On uskumatu mõelda, et paarkümmend aastat hiljem on tegu Meistrite liiga tipptiimiga.

Samuti on raske väita, et Roman Abramovitš ei oleks olnud Chelseale kasulik omanik. Tema aja jooksul on klubi arendatud, staadioni uuendatud ja nii edasi. Kitsas perspektiivis vaadatuna on nad kindlasti olnud klubidele head omanikud. Ma ei oleks osanud näiteks arvata, et Leicester City võiks kunagi Premier League’i võita, aga Tai välisinvestor oli seal väga populaarne ja kui ta helikopteriõnnetuses hukkus, leinas teda kogu linn. Tema ei teinud ju isegi meeletutes summades investeeringuid – õiged mängijad toodi klubisse lihtsalt õigel ajal ja kõik töötas imeliselt.

Välismaalastest omanike puhul on aga oluline neid kogu aeg jälgida ja kontrollida, et kõik käiks ausalt ja võimalus antaks ka neile klubidele, kelle omanikud ei ole tingimata miljardärid.

Kas jalgpallistaadionid peaksid olema täiesti apoliitilised ja poliitilisest arutelust vabad?

Väga hea küsimus. Osale jalgpalliliitudele võib olla keeruline selgeks teha, kuidas sellega toime tulla, sest mõni liikumine, mille taga me kõik oleme, võib mõnes teises riigis toimida täiesti teistmoodi. Ühendkuningriigis on palju protestitud rassismi vastu ja mina olen sada protsenti nende mängijate poolt, kes ükskõik millisel viisil rassismi vastu meelsust näitavad. On õõvastav, et aastal 2021 mängivad Inglismaa koondislased välismaal oma riigi eest ja saavad sealsete fännide käest rassistlikult sõimata. See ei ole vastuvõetav! Kui nad soovivad enne mänge protestida, olen nende poolt. Kui sõimu tuleb liiga palju ja nad platsilt minema jalutavad, olen nende poolt.

FIFA ja UEFA peaksid selle küsimuse varasemast tõsisemalt käsile võtma. Praegu antakse karistuseks lihtsalt mõni mäng tühjade tribüünide ees või neutraalsel pinnal, aga ühel hetkel tuleks selliste riikide võistkonnad, kus vohab tribüünidel rassism, lihtsalt mängukeelu alla panna. Katusorganisatsioonid peaksid andma selge signaali: enne kui see probleem pole lahendust saanud, te ei mängi.

Eesti ja Valgevene mängu ajal olin rõõmus, et mõned fännid said kaasa võtta vaba Valgevenet sümboliseerivad valgepunased lipud. Samas saan ka aru, et Eesti Jalgpalli Liidul on juhised UEFA-lt, et selliseid asju ei tohi staadionile lubada, muidu ähvardavad trahvid. See paneb jalgpalliliidu keerulisse positsiooni. Aga usun, et üksikutel fännidel võiks olla lubatud näidata oma meelsust väärtuste suhtes, mille eest nad seisavad.

Kust peaks minema aga joon lubatud ja lubamatu poliitilise tegevuse vahel? Mõned inimesed arvavad, et isegi avavile eel põlvitamine on poliitiline aktsioon, mis ei tohiks olla lubatud.

Ma ei näe põhjust, miks peaksid mängijad rassismiga leppima. Rassism ei ole minu arust poliitiline küsimus, mitte kellegi poliitika ei tohiks tal lubada rassistlikult käituda. Kui on olemas organiseeritud moodused, kuidas näidata, et me oleme kõik selle vastu, siis on see väga hea.

Mõni mängija on öelnud, et nende jaoks on see muutunud tühjaks žestiks. Crystal Palace’i üks läbi aegade paremaid mängijaid Wilfried Zaha, minu üks suuri lemmikuid, on samuti seisukohal, et see ei mõju enam, sest rassism on endiselt olemas. Ta ütleb: miks peaksin seda žesti tegema, kui saan sellest hoolimata niikuinii rassistlikult sõimata? Tal on igati õigus niimoodi arvata! Praegu näitab aga enamik mängijaid ühiselt välja, et me tahame selle vastu võidelda. Saan aga aru ka neist, kellele on see frustreeriv, et see ei ole loodetud tulemust saavutanud.

Ütlen aga veel, et minu jaoks ei ole see poliitika. Eestis on praegu kohalikud valimised – me ei lehvita ju tribüünidel erakondade lippe või midagi sellist.

Inglismaal on viimasel ajal mõned sportlased poliitikas osalenud. Marcus Rashford sai hiljuti lausa ordeni oma kampaania eest, mille abil said paljud vaesuses või vaesuse piiril elavad lapsed ka koroonaajal tasuta lõunasööki. Esialgu pidi ta selleks riigi valitsusele selgelt vastanduma.

Taas kord – Rashford ei tegelenud samuti parteipoliitikaga. Ta lihtsalt mäletas väga hästi oma lapsepõlvest, mis tunne oli teatud määral vaesuses kasvada ja mis tunne oli see, kui süüa ei olnud piisavalt. Ta nägi võimalust midagi öelda ja sundida valitsust midagi tegema. Ja tal oli õigus! Usun, et praegu tunnistab seda ka valitsus, kes tuli lõpuks tema seljataha ja reageeris. Jalgpallureid kritiseeritakse tihtipeale selle eest, et nad teenivad liiga palju raha ja on liiga laiava elustiiliga. Rashford ei pidanud selle kampaaniaga tegelema, ta oleks võinud lihtsalt oma suurt palka ja suurt maja nautida, aga ta pingutas ja saavutas tulemuse. Ta on suurepärane eeskuju.

Noored Inglismaa jalgpallurid paistavad olevat üha haritumad, tasakaalukamad ja professionaalsemad, ometi saavad tumedanahalised mängijad endiselt tohutult sotsiaalmeedias ja vahel isegi staadionitel rassistlikult sõimata. Raheem Sterling ostis kunagi oma emale maja ja üks ajaleht oskas seda negatiivses valguses näidata.

Need on pisut erinevad asjad. Mängijad saavad vahel kohutavat rassistlikku sõimu, peamiselt internetis. Sterlingu lood on aga olnud negatiivne kajastus, kus on kahtlemata juures olnud jälk rassistlik element. Kui see oleks olnud mõni teine mängija, oleks kirjutatud, kuidas töölisklassist pärit mängija on ennast üles töötanud ja on väga tore, et ta saab nüüd oma vanematele uue kodu pakkuda.

Kui vaadata Inglismaa koondist, kes suvisel EMil kaugele jõudis, siis on nad tõesti üksteist toetav sümpaatne rühm noori. Ja valged mängijad on täpselt sama palju rassismi vastu kui tumedanahalised. Nad küsivad: miks peaksid minu sõbrad seda taluma? Lugesin hiljuti intervjuud Jordan Hendersoniga, kus ta rääkis väga huvitavalt, miks see võitlus talle korda läheb.

Online-sõimu puhul on palju räägitud sellest, kes peaks selle eest vastutama. Kui suure osa peaksid peale sõimajate endi enda kanda võtma sotsiaalmeedia ettevõtted? Millised peaksid olema järgmised sammud?

Tahaksin enne vastamist pisut tagasi vaadata oma kogemustele jalgpalli vaadates. Seda on küll imelik öelda, sest endiselt juhtub pidevalt halbu asju ja sotsiaalmeedia on toonud juurde uusi viise, kuidas inimesed saavad rassistlikult käituda, aga tribüünidel on olukord viimasel ajal kõvasti paremaks läinud. Kui kaheksakümnendate lõpus või üheksakümnendate alguses jalgpalli vaatamas käisin, oli rassistlikku sõimu kindlasti rohkem kuulda.

Crystal Palace’is on alati mänginud omajagu tumedanahalisi mängijaid, aga kui olin teismeline, oli umbes 95 protsenti fännidest valged. Kui praegu Palace’i mängu vaatama lähed, on pilt hoopis kirevam ja peegeldab täpsemalt kohalikku elanikkonda.

Küsimuse juurde tagasi tulles – ma arvan, et mõlemad peavad vastutama. Need inimesed, kes seda teevad, vastutavad oma tegude eest niikuinii, aga usun, et oma roll peaks olema ka sotsiaalmeedia ettevõtetel, kes peaksid suutma sellised asjad praegusest palju kiiremini eemaldada. Neil on ju ressursid selleks olemas, need ei ole vaesed firmad! Tuleks vältida rassistlike sõnumite levitamist, jagamist, tuleks aidata võimudel tuvastada, kes on nende kontode taga. Minu arust on küsimus ka selles, kas inimestel peaks laskma üldse anonüümseid kontosid tekitada – palju sellist sisu tuleb inimestelt, kes peituvad anonüümsuse taha ja ei julgeks näost näkku mitte midagi sellist teha või öelda.

Seda, mis suvel Inglismaa koondisega toimus, aitasid võimendada ka trollivabrikud ja botid. Mida rohkem suudame seda maha suruda, seda parem, sest suures plaanis loodetakse sellega ühiskonnas vastuolusid tekitada ja inimesi üksteise vastu ässitada.

Lugu ilmus novembrikuu Jalkas

Tekst: Raul Ojassaar
Foto: Liisi Troska

Peatoetaja

  • LHV

Suurtoetajad

  • Nike
  • A.Le Coq
  • Coolbet
  • Rimi

Toetajad

  • ABC Motors
  • Ramirent
  • FIFAA
  • Taisto
  • MyFitness
  • Krausberg
  • Spordihooldus

Lennupartner

  • Nordica

Meediapartnerid

  • ERR
  • Õhtuleht
  • Soccernet
  • JALKA

Partnerid

  • UEFA
  • FIFA
  • Kultuuriministeerium
  • EOK
  • Tallinn

Sotsiaalpartnerid

  • SPIN
  • SOS Lasteküla